Erinevus lehekülje "The Beatles" redaktsioonide vahel

[[1964]]. aasta alguses levis biitlitemaania (nagu seda ajakirjanduses nimetati) ka [[Põhja-Ameerika]]sse ning sealt peaaegu üle kogu maailma. Nagu enamik tolle ajastu briti ansamblitest, ei pääsenud ka The Beatles ameerika ''[[rock'n'roll]]''<nowiki>'</nowiki>i ja R&B artistide loomingu jäljendamisest. Mõjutusi saadi nii valgetelt esinejatelt nagu [[Elvis Presley]], [[Buddy Holly]] ja [[Carl Perkins]] kui ka mustanahalistelt artistidelt [[Chuck Berry]], [[Little Richard]], [[Ray Charles]] ja [[Larry Williams]]. Tegevuse algusaastail jäljendas The Beatles oma loomingus eelpool mainitud muusikuid, mõne aja möödudes hakkas välja kujunema ansamblile eriomane stiil ja kõla. Kõigest viie aasta jooksul arenes The Beatlesi muusika lihtsatest elurõõmsatest paladest nagu "[[She Loves You]]" ja "[[I Want to Hold Your Hand]]" keerulise ja mitmetähendusliku sisuga albumiteni "[[Sgt. Pepper’s Lonely Hearts Club Band]]" ja "[[Abbey Road (album)|Abbey Road]]". The Beatlesi mõju popmuusika arengule on olnud tohutu, sest ansambli muusika on nii [[harmoonia (muusika)|harmoonia]], [[meloodia]]te kui ka tekstide poolest väga uuenduslik. Lisaks uuris ja täiustas ansambel salvestusstuudio helitehnika võimalusi ning püüdis iga loo salvestamisel saavutada parimat helikõla. Ansambel oli pidevalt ajakirjanduse tähelepanu all ning sai vanema ja konservatiivsema generatsiooni terava kriitika osaliseks. 1960. aastatel muutus ansambel noorsooliikumise sümboliks.