Johannes Semper: erinevus redaktsioonide vahel

Sirvi ajalugu interaktiivselt

← Vanem muudatus Uuem muudatus →

Eemaldatud sisu Lisatud sisu

VisuaalneVikitekst

Reasisene

Redaktsioon: 22. aprill 2018, kell 17:23

See artikkel räägib kirjanikust; agronoomi kohta vaata artiklit Johannes Albert Semper

Johannes Semper (22. märts 1892 Pahuvere küla, Viljandimaa – 21. veebruar 1970 Tallinn) oli eesti luuletaja, prosaist, kriitik, tõlkija, esseist ja poliitik.

Elukäik

Sündis Viljandi maakonnas õpetaja peres.

1901–1905 Heine eraprogümnaasium Viljandis
1905–1910 Pärnu gümnaasium
1910–1914 õpingud Peterburi ülikoolis romaani-germaani filoloogia alal
1915–1916 Riia Polütehniline Instituut arhitektuuri alal
1916–1917 Moskva sõjakool
1921–1925 Berliini ülikool
1926–1927 elas Pariisis
1928. aastal lõpetas Tartu ülikooli mag. philos. kraadiga, väitekiri oli “André Gide’i stiili struktuur"

1914. aastal peale Esimese maailmasõja algust Semper mobiliseeriti ning ta lõpetas Moskvas lipnikukooli. 1917. aastal liitus 1. Eesti Polguga ja oli Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee liige. Ta oli Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei Keskkomitee liige ning 1919–1920 Asutava Kogu liige.

Vabadussõjas teenis Suurtükiväe Tagavara Divisjonis, ülendati 12. veebruaril 1920. aastal Sõjavägede Ülemjuhataja kindralstaabi kindralmajor Laidoneri käsuga Sõjavägedele nr. 387 leitnandiks, vanusega 28. augustist 1919. aastal.

1930. aastatel töötas Semper Tartu ülikoolis üldesteetika ja stilistika õppejõuna, oli "Loomingu" toimetajaks (1930–1940) ja Eesti PEN-klubi esimeheks (1928–1940). Johannes Semper debüteeris eesti kirjanduse ülevaatega läti ajakirjas Kahwi (1910), esimesed värsid avaldati Noor-Eesti väljaandeis (1911). Osales ka aktiivselt Tarapita tegevuses.

1940. aastal liitus ta Eestimaa Kommunistliku Parteiga ja kuulus ka Johannes Varese valitsusse haridusministri ametikohal. Oli üks aktiivsemaid kirjanike kaasajaid nõukogude võimuga koostöötegijate sekka. Hariduse rahvakomissarina algatas augustis 1940 nn. kahjulike raamatute nimekirjade koostamist, luues selleks spetsiaalse komisjoni.

Semper kirjutas 1944. aastal sõnad Eesti NSV hümnile, mille meloodia autor oli Gustav Ernesaks.

1940–1948 oli Eesti NSV Hariduse Rahvakomissar ja minister, aastail 1941–1948 Eesti NSV Kunstide Valitsuse (sisuliselt kultuuriministeeriumi) juhataja, 1946–1950 Eesti NSV Kirjanike Liidu juhatuse esimees.

Kirjutas Eesti NSV ajal ka teisi teoseid, aga langes 1950. aastal EKP Keskkomitee 8. pleenumi otsusega koos teiste tuntud haritlastega "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Hiljem tema maine suures osas taastati ning alates 1962. aastast alustati tema kogutud teoste (12 köidet) väljaandmist.

1965 kirjutatud mälestustes möönab, et 1940. aasta riigipööre oli juriidiliselt ebaseaduslik, kuid õigustab seda väidetava rahva tahtega.

Looming

"Pierrot" (luule esikkogu, 1917, 1919)
"Jäljed liival" (esikkogu järg, 1921)
"Maa ja mereveersed rytmid" (ajalaulude kogus, 1922)
"Hiina kett" (novellikogu,1918)
"Ellinor" ja "Sillatalad" (novellikogud, 1927)
"Armukadedus" (romaan, 1933)

Esseistina on Semper suure eruditsiooniga käsitlenud kirjandust, teatrit, kujutavat kunsti, muusikat jm, (nt. kogumikud "Näokatted", 1919 ja "Meie kirjanduse teed", 1927). Johannes Semperi “Kalevipoja rahvaluule-motiivide analüüs" (1924) on ainulaadne, psühhoanalüüsil põhinev stiiliuurimus. Tõlketöö suursaavutusteks peetakse Dante Alighieri “Uus elu" (1924) ja Victor Hugo “Jumalaema kirik Pariisis" (1924) eestindusi.

Kogutud teosed 12 köites

Aastatel 1962–1978 avaldas Eesti Riiklik Kirjastus (hiljem Eesti Raamat) Johannes Semperi teosed 12 köites:

I (1962) Luuletused
II (1963) Romaan "Kivi kivi peale“
III (1964) Romaan "Armukadedus“, novellid "Õed“ ja "Umbrohi“
IV (1965) Romaan "Punased nelgid“
V (1966) Reisikirjad
VI (1967) Novellid ja näidendid
VII (1969) Mõtterännakuid (artikleid ja esseid) I
VIII (1971) Mõtterännakuid II
IX (1977) Mõtterännakuid III. Koostanud ja järelsõna „Johannes Semperi osast eesti kirjandusliku mõtte arengus“: Erna Siirak
X (1975) Luulerännakuid (luuletõlkeid) I. Koostanud Nigol Andresen
XI (1976) Luulerännakuid II. Koostanud Nigol Andresen
XII (1978) Mälestused. Koostanud ja järelsõna „Johannes Semper kui memuarist“: Erna Siirak

Isiklikku

Johannes Semper abiellus 1920. aastal Aurora Adamsoniga. Lilian Semper oli nende tütar.

Tunnustused

Riigivanema kirjandusauhind romaani "Armukadedus" eest, 1935
Riigivanema kirjandusauhind luulekogu "Tuuleratas" eest, 1937
Valgetähe V klassi teenetemärk, 1940
Eesti NSV teeneline kirjanik, 1945
Nõukogude Eesti preemia, 1947
Lenini orden, 1962
Eesti NSV rahvakirjanik, 1964
Juhan Smuuli nimeline kirjanduspreemia, 1973

Mälestuse jäädvustamine

Johannes Semperi nime on kandnud Tartu 8. Keskkool.

Artiklid

Sümbolism ja Saksa romantism., Noor-Eesti ajakiri nr. 1910-1911
Noor-Eesti ja kunst, „Kümme aastat. Noor-Eesti 1905–1915″, 1918
Läbilõige praegusest Saksamaa vaimuelust., Kirjandus-kunst-teadus 1921, nr. 24, 25, 26
Kasimir Edschmid., Looming, 1923, nr 7
Esteetika ja kunstiteaduse kongressilt, Looming, 1924, nr 9
Paul Morand., Looming, 1924, nr 10
Maurice Barrés., Looming, 1925, nr 2
Itaalia uuemast kirjandusest., Looming, 1925, nr 5
Romain Rolland’i puhul, Looming, 1926, nr 3
Meie kirjanduse teed., Looming, 1926, nr 7
Mõttesuundi tänapäeva prantsuse kirjanduses., Looming, 1927, nr 4
Elulähedusest ja vaimulähedusest., Looming, 1931, nr 4
Montaigne, Looming, 1933, nr. 3
Anna de Noailles, Looming, 1933, nr 5
Prantsuse vaimulaad, Looming, 1933, nr 8
Kilde Gustav Suitsu puhul, Looming, 1933, nr 9
Andrei Belõi, Looming, 1934, nr 3
André Malraux, Looming, 1934, nr 5
Reaalsus ja illusioon, Looming, 1934, nr 9
Mõttekilde K. A. Hindrey puhul, Looming, 1935, nr 6
Pilk argentiina kirjandusse, Looming, 1937, nr 8
Kultuuri päevaküsimusi, Eesti Üliõpilaste Seltsi album nr. 11, 1940

Kirjandus tema kohta

"Johannes Semper elus ja kirjanduses". Kogumik. Koostanud Ilmar Sikemäe. Eesti Raamat, Tallinn 1967
Erna Siirak, "Johannes Semper". Sari Eesti kirjamehi. Eesti Raamat, Tallinn 1969
Sirje Olesk, "Ühe kohanemise lugu: Johannes Semper" – artiklikogumikus "Tõdede vankuval müüril", Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu 2002, lk. 89–101
Tanel Lepsoo, "Intellektuaal muutuvas ajas: Sartre'i ja Semperi peale mõeldes" – Õpetatud Eesti Seltsi aastaraamat 2002, Tartu 2004, lk. 9–21
Václav Jonáš, "Na besedě s estonským spisovatelem J. Ch. Semperem" – Jiskra 1957, 93, lk. 5.

Välislingid

Johannes Semper Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
Ohvitseride andmekogu

@@ 17. rida: / 17. rida: @@
 * [[1928]]. aastal lõpetas [[Tartu ülikool]]i ''mag. philos.'' kraadiga, väitekiri oli “[[André Gide]]’i stiili struktuur"
-. aastal peale [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] algust Semper mobiliseeriti ning lõpetas Moskvas lipnikukooli. 1917. aastal liitus [[1. Eesti Polk|1. Eesti Polguga]] ja oli [[Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee]] liige. Ta oli [[Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei]] Keskkomitee liige ning 1919–1920 [[Asutav Kogu|Asutava Kogu]] liige.
+. aastal peale [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] algust Semper mobiliseeriti ning ta lõpetas Moskvas lipnikukooli. 1917. aastal liitus [[1. Eesti Polk|1. Eesti Polguga]] ja oli [[Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee]] liige. Ta oli [[Eesti Sotsialistide-Revolutsionääride Partei]] Keskkomitee liige ning 1919–1920 [[Asutav Kogu|Asutava Kogu]] liige.
 Vabadussõjas teenis Suurtükiväe Tagavara Divisjonis, ülendati 12. veebruaril [[1920]]. aastal [[Eesti sõjavägi|Sõjavägede]] Ülemjuhataja kindralstaabi kindralmajor [[Johan Laidoner|Laidoneri]] käsuga Sõjavägedele nr. 387 leitnandiks, vanusega 28. augustist [[1919]]. aastal.
@@ 27. rida: / 27. rida: @@
 Semper kirjutas [[1944]]. aastal sõnad [[Eesti NSV hümn]]ile, mille meloodia autor oli [[Gustav Ernesaks]].
-Oli aastail 1940–[[1948]] [[Eesti NSV]] Hariduse Rahvakomissar ja minister, aastail [[1941]]–1948 Eesti NSV Kunstide Valitsuse (sisuliselt kultuuriministeeriumi) juhataja, aastail [[1946]]–[[1950]] [[Eesti NSV Kirjanike Liit|Eesti NSV Kirjanike Liidu]] juhatuse esimees.
+–[[1948]] oli [[Eesti NSV]] Hariduse Rahvakomissar ja minister, aastail [[1941]]–1948 Eesti NSV Kunstide Valitsuse (sisuliselt kultuuriministeeriumi) juhataja, [[1946]]–[[1950]] [[Eesti NSV Kirjanike Liit|Eesti NSV Kirjanike Liidu]] juhatuse esimees.
 Kirjutas Eesti NSV ajal ka teisi teoseid, aga langes 1950. aastal [[EKP Keskkomitee 8. pleenum]]i otsusega koos teiste tuntud haritlastega "kodanliku natsionalistina" põlu alla. Hiljem tema maine suures osas taastati ning alates [[1962]]. aastast alustati tema kogutud teoste (12 köidet) väljaandmist.