Piibel: erinevus redaktsioonide vahel

Allikas: Vikipeedia
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P parandasin skripti abil kriipsud
52. rida: 52. rida:


===Eestikeelsed piiblitõlked===
===Eestikeelsed piiblitõlked===
{{Main|Eestikeelsed piiblitõlked}}
====Esimesed katsed====
Esimesed teadaolevad katsed Piibli tõlkimiseks eesti keelde tehti [[16. sajand]]il. [[Tallinn]]a koolipoiss [[Hans Susi]] suutis [[1551]]. aastaks tõlkida ära evangeeliumite [[perikoop|perikoobid]] ja lauluraamatu, kuid tema tehtud töö jäi trükis avaldamata.

Pikemaid katkeid Piiblist sisaldus [[17. sajand]]il luteri pastorite koostatud käsiraamatutes, näiteks [[1632]]. aastal [[lõunaeesti keel]]es ilmunud [[Joachim Rossihnius]]e piiblilugemistes ja [[1637]]. aastal [[põhjaeesti keel]]es ilmunud [[Heinrich Stahl]]i [[käsi- ja koduraamat]]us.

====Eestikeelne Uus Testament====
[[Uus Testament]] tervikuna tõlgiti lõunaeesti keelde [[1686]]. aastaks. See kandis tollases keeles pealkirja [[Wastne Testament]] ja selle peamiseks tõlkijaks oli raamatu ilmumise ajaks 23-aastane pastor [[Adrian Virginius]]. Teost trükiti 500 eksemplari, Eestis on neist tänaseni säilinud 6 eksemplari.

Põhjaeestikeelne Uue Testamendi tõlge ilmus alles [[1715]]. aastal. Peamiselt vastutasid tõlkimise eest [[Eberhard Gutsleff|Eberhard]] ja [[Heinrich Gutsleff]], kes olid oma töö lõpetanud juba varem, kuid tõlke varasemat väljaandmist oli takistanud [[Põhjasõda]]. Tõlge ilmus 400 eksemplaris, millest kaasajani on säilinud vaid kaks terviklikku eksemplari.

====Esimene eestikeelne Piibel====
Piibel tervikuna ilmus eesti keeles [[1739]]. aastal [[Jüri kogudus]]e pastori [[Anton thor Helle]] tõlkes. Tõlkimise ja toimetamise juures oli Hellel ka mitmeid abilisi, neist peamine juba 1715. aasta Uue Testamendi tõlkimisel osalenud Eberhard Gutsleff. Tõlge valmis [[1736]]. aastal, kuid esialgu puudus raamatu trükkimiseks raha. Piibel anti välja kolm aastat hiljem [[vennastekogudused|vennastekoguduste]] liikumise rajaja, krahv [[Nikolaus Ludwig von Zinzendorf]]i toetusel. Seda trükiti 6015 eksemplari ja see sai eesti ühtse kirjakeele kujunemise aluseks.

====Muud sõjaeelsed piiblitõlked====
Anton thor Helle tõlge jäi ainsaks eestikeelseks piiblitõlkeks järgmise kahe sajandi kestel. Esimesed uued katsed Piiblit tõlkida tehti alles 20. sajandil – [[1912]]. aastal ilmus [[Paistu]] pastori [[Jaan Bergmann]]i tõlgitud Uus Testament. Kuigi Bergmann tegeles ka Vana Testamendi tõlkimisega, jäi see tema surma tõttu [[1916]]. aastal välja andmata. Järgmise piiblitõlke tegi [[Kose]] pastor [[Harald Põld]]. Ka sellest jõudis ilmuda [[1938]]. aastal ainult Uus Testament; Vana Testamendi tõlke käsikiri oli küll olemas, kuid läks pärast Põllu surma [[1939]]. aastal kaduma.

Piibli tervikteksti teine eestikeelne tõlge ilmus aastatel [[1938]]–[[1940]] vihikutena. Selle tõlke teostas [[Uku Masing]], kelle teksti toimetas omakorda keeleteadlane [[Johannes Voldemar Veski]]. Piiblis on ära toodud ka pastor Harald Põllu nimi, kuid tema reaalselt tõlkimisel ei osalenud. Masingu tõlge on sihilikult ja rõhutatult arhailine, mistõttu selle paremaks mõistmiseks soovitatakse kaasaja inimestel kasutada [[Ferdinand Johann Wiedemann]]i sõnaraamatut. Raamatuna seda tõlget [[1940]]. aastal alanud Nõukogude okupatsiooni tõttu välja anda ei jõutud. Alles [[1989]]. aastal ilmus [[Soome]]s selle vähendatud faksiimiletrükk 25 000 eksemplaris.

====Sõjajärgsed piiblitõlked====
Kolmas eestikeelne piiblitõlge valmis eksiilis. Lauluraamatu ja Uue Testamendi alusena kasutati Harald Põllu 1938. aasta tõlget; tema teksti korrigeeris ja ülejäänud Vana Testamendi tõlkis pastor [[Endel Kõpp]]. Tõlke toimetas keeleliselt tunnustatud keeleteadlane [[Johannes Aavik]]. Tõlge ilmus [[1968]]. aastal [[Suurbritannia]]s ja seda levitas [[Briti ja Välismaa Piibliselts]]. Esmatrüki tiraaž oli 5000 eksemplari, kuid hilisematel aastatel trükiti seda Piiblit korduvalt juurde. Piiblite ja muu usulise kirjanduse sissetoomine [[Nõukogude Liit]]u oli keelatud, aga neid saabus Eestisse salaja mitmeid kanaleid pidi, eriti Soome turistide kaudu.

Neljas ja seni viimane eestikeelne piiblitõlge valmis juba taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal. [[1991]]. aastal moodustati piiblitõlke komisjon koosseisus [[Randar Tasmuth]], [[Toomas Paul]] ja [[Kalle Kasemaa]]. Uue Testamendi osas võeti aluseks [[1989]]. aastal Uku Masingu ja Toomas Pauli poolt tõlgitud ning 17 000 eksemplaris välja antud Uue Testamendi tõlge. Uue Piibli jaoks korrigeeris seda keeleteadlane [[Karl Pajusalu]]. Vana Testamendi alusena kasutati 1968. aasta Endel Kõpu tõlget, mida korrigeeris sisuliselt katoliku preester [[Vello Salo]] ja toimetas keeleliselt kirjanik [[Jaan Kross]].

Komisjoni töö tulemusel valminud piiblitõlge ilmus [[Eesti Piibliselts]]i väljaandes [[1997]]. aastal ja seda trükiti 20 000 eksemplari. Hilisematel aastatel on ilmunud ka kordustrükid. 1997. aasta tõlge on kasutusel ka eestikeelse Piibli veebiversioonis [[Piibel.net]].

===Eestikeelsed Piibli väljaanded===
* 1739 – esimene trükk, Tallinn, trükkis Jakob Joan Köler (Jacob Johann Köhler), 6015 eksemplari
* 1739 – esimene trükk, Tallinn, trükkis Jakob Joan Köler (Jacob Johann Köhler), 6015 eksemplari
* 1773 – teine trükk, Tallinn
* 1773 – teine trükk, Tallinn

Redaktsioon: 31. oktoober 2012, kell 23:04

Piibel on ristiusu kanoniseeritud pühakiri.

Sõna "piibel" tuleb vanakreeka sõnast βιβλίον – 'papüürusrull', üldistatult 'raamat'. (kreeka Βίβλος nt Αγία Γραφή pühakiri, sõnast βιβλío[ν] 'biblíon, byblíon' = 'paberirull' > Bíblos, Býblos = Papüürus(rull).) Seetõttu on Piibli ja raamatu kohta paljudes keeltes kasutusel sama sõna.

Eestis harilikult tarvitatav protestantlik piiblikaanon koosneb 66 "raamatust" ehk iseseisvast osast, mis on koostatud erinevate autorite poolt ajavahemikus 1200 eKr kuni 2. sajand pKr. Kristlased usuvad, et Piibel on "Jumala Sõna", mis on inspireeritud Jumala poolt.

Piibliks nimetatakse mõnikord ülekantud tähenduses ka mingi valdkonna tähtsaimat või põhilist raamatut või andmekogu.

Kaanoni kujunemine

367. aastal ilmus Athanasiose Uue Testamendi raamatute loetelu, mida tunnistab õigeusu kirik. Läänekirik määras kaanoni Rooma (382. aastal), Hipporegiuse (393. aastal) ja Kartaago kirikukogudel. Idakirikus kanoniseeriti Vana Testament Jeruusalemma kirikukogul 1672. aastal koos Saalomoni Tarkuse Raamatu, Jeesus Siiraki Tarkuse Raamatu, Tobia ja Juuditi raamatuga ning Läänekirikus Tridenti kirikukogul 1545–1563 koos peale eelpoolnimetatute ka 1–2 Makkabeide, Baruki, Taanieli, Estri raamatud koos viimase lisadega ja Jeremija palve.

Piibli jaotus

Piibli kuuskümmend kuus raamatut jagunevad kolmekümne üheksa raamatuga Vanaks Testamendiks ja kahekümne seitsme raamatuga Uueks Testamendiks.

Vana Testament

 Pikemalt artiklis Vana Testament

Vana Testament oli algselt kirja pandud heebrea ja aramea keeles. Üldistatult sisaldab Vana Testament Iisraeli rahva ajalugu. Tegemist ei ole aga puhtakujulise ajalooteosega – iisraellaste ajaloole vaadatakse kui Jumala tegutsemisele maailmas, kui Jumala kaitsele ja juhtimisele, mida Ta osutab oma rahvale.

Vana Testamendi raamatud on omakorda jagatud neljaks suuremaks grupiks:

  • Seadus
  • Ajalooraamatud
  • Tarkuseraamatud
  • Prohvetiraamatud

Vana Testament oli esmalt juutide Pühakiri, hiljem sai see ka kristlaste Pühakirjaks. Ka islam tunnistab Vana Testamenti nn vana lepingu raamatuna.

Uus Testament

 Pikemalt artiklis Uus Testament

Üles kirjutatud on Uus Testament kreeka keeles, sest ta sündis hellenistlikus maailmas. Uue Testamendi juured on Vanas Testamendis – nimelt oli Uue Testamendi keskne kuju Jeesus Kristus juudi rahvusest ning tema pühakiri oli Vana Testament.

Uue Testamendi raamatud on jagatud kolmeks suuremaks grupiks:

  • Evangeeliumid
  • Kirjad ehk epistlid
  • Ilmutusraamat

Piibli teksti kujunemine

Piibli tekstid on erinevate autorite poolt kirja pandud ja välja kujunenud pika aja jooksul. Tekstide kujunemist uurib teoloogia valdkonda kuuluv eksegeetika. Vanimad koopiad Vana Testamendi tekstidest on enam kui 2500 aastat vanad. Uue Testamendi vanimad ürikud on pärit teisest sajandist pKr.

Piiblitõlked

Esimene piiblitõlge oli Vana Testamendi tõlge kreeka keelde 2.-1. sajandil eKr (nn Septuaginta ehk LXX). Esimesed Uue Testamendi ladinakeelsed tõlked valmisid 2. sajandi lõpul pKr. Kehvade tõlgete kasvava hulga tõttu palus paavst Damasus 382. aastal õpetlane Hieronymost võtta käsile ladina tõlgete korrigeerimine. Tulemuseks oli ladinakeelne piiblitõlge Vulgata, mis jäi kuni reformatsioonini jumalateenistuse alustekstiks.

Varasemate rahvuskeelsete tõlgete seas on ka 2. sajandi lõpust pärinevad tõlked vanasüüria ja kopti keelde. 4. sajandil tõlkis Wulfila Piibli gooti keelde. Lisaks on esimestel sajanditel Piibel tõlgitud kreeka ja süüria keele baasil veel gruusia, amhara, araabia, nuubia, pärsia ja paljudesse teistesse keeltesse.

9. sajandil kreeka keelest bulgaaria keelde tehtud tõlge sai aluseks hilisematele kirikuslaavikeelsetele piiblitekstidele ja on mõjutanud just õigeusu kirikutes kasutatavat Pühakirja teksti.

Modernsed rahvuskeelsed tõlked hakkasid Euroopas levima alles pärast reformatsiooni. Teedrajavaks peetakse Martin Lutheri tõlkeid saksa keelde1522 ilmus tema tõlgitud Uus Testament ja 1534 Piibli tervikteksti tõlge, mille ettevalmistamisel osalesid lisaks Lutherile ka mitmed tema kaastöölised.

Kaasajaks on Piibel tervikuna tõlgitud enam kui 300 keelde, osaliselt aga enam kui 2100 keelde. Tegu on maailmas kõige enam tõlgitud ja müüdud raamatuga.

Eestikeelsed piiblitõlked

 Pikemalt artiklis Eestikeelsed piiblitõlked
  • 1739 – esimene trükk, Tallinn, trükkis Jakob Joan Köler (Jacob Johann Köhler), 6015 eksemplari
  • 1773 – teine trükk, Tallinn
  • 1822 – kolmas trükk, Venemaa Piibliselts, Peterburi, 5000 eksemplari
  • 1825 – neljas trükk, Venemaa Piibliselts, Peterburi
  • 1832 – kolmas trükk, Tallinna Konsistoorium, Tallinn
  • 1847 – neljas trükk, Tartu; 1822–1847 kokku 22000 eksemplari
  • 1854 – Tartu
  • 1862 – viies trükk, väljaandja Tartu Piibliselts, trükiti Schumanni lese ja C. Mattieseni trükikojas
  • 1863 – Tartu
  • 1878 – 9. trükk, Tartu
  • 1886 – Eestimaa Sinod, Tallinn
  • 1889 – ?, uues kirjaviisis
  • 1899 – ?
  • 1895–1897 – 12. trükk, Tallinn
  • 1896–1912 seitse trükki Saksamaal
  • 1897 – 12. trükk, H. Laakmann, Tartu
  • 1894 – ?
  • 1895 – Tallinn, trükitud August Mickwitzi trükikojas
  • 1903 – 13. trükk, Tartu, Mattieseni trükikoda
  • 1904 – Tallinn, trükitud August Mickwitzi trükikojas
  • 1909 – ?
  • 1912 – ?, uus tõlge, 2000 eksemplari
  • 1938–1940 – Suur Piibel, kirjastusühing Loodus
  • 1968 – Briti- ja Välismaa Piibliselts, Rootsi, 1961. a. tõlge
  • 1969 – Rootsi, 1968. a. väljaande kordustrükk
  • 1972 – Suur Piibel, Toronto, 1500 eksemplari
  • 1989 – Soome, 1938. a. Suure Piibli faksiimile-trükk
  • 1997 – Piibliselts, Soome
  • 1999 – Piibliselts
  • 2000 – Piibliselts

Piibel kui ajalooallikas

Piibel on ajalooallikas kultuuri- ja keeleteadlastele, sest raamatute alguses on tihti määratud kirjutamise aja valitseja või mõni muu sündmus ajaloos (näiteks rahvaste loendamine Rooma impeeriumis). 20. sajandi arheoloogilised avastused on tunnustanud piibli tähtsust ajalooteaduse osana.

Vaata ka

Välislingid