Septuaginta

Septuaginta (ladina keeles septuaginta 'seitsekümmend'; lühendina LXX) on Vana Testamendi ehk heebrea Piibli vanim kreekakeelne tõlge. See on üks olulisemaid ja mõjukamaid tekste maailma ajaloos, olles sillaks juudi ja kreeka-rooma kultuuride vahel ning saades varakristliku kiriku peamiseks pühakirjaks.

Tõlge sai alguse 3. sajandil eKr Aleksandrias, Egiptuses, kus elas suur kreekakeelne juudi kogukond, ning selle valmimine kestis üle saja aasta. Septuaginta ei ole üksnes tõlge, vaid ka oluline tunnistaja heebrea Piibli tekstide varasemast arengust, kuna selle aluseks olnud heebrea tekstid erinesid kohati hilisemast standardiseeritud masoreetlikust tekstist.

Nimetus ja tekkelugu

Aristease kiri ja legend

Septuaginta nimetus pärineb legendist, mis on kirja pandud 2. sajandil eKr teoses nimega "Aristease kiri". Legendi kohaselt soovis Egiptuse kuningas Ptolemaios II Philadelphos (valitses 285–247 eKr) lisada oma kuulsasse Aleksandria raamatukokku koopia juutide seadusest (Toorast) kreekakeelses tõlkes. Selleks palus ta Jeruusalemma ülempreestrilt Eleazarilt saata Aleksandriasse tõlkijad.

Igast Iisraeli kaheteistkümnest suguharust valiti kuus vanemat, kokku 72 õpetlast, kes asusid Pharose saarel tööle. Legendi hilisemad versioonid (nt Philon Aleksandriast ja kirikuisad) lisasid loole imelise mõõtme: väidetavalt töötasid kõik 72 tõlkijat eraldi kambrites, kuid 72 päevaga jõudsid nad täiesti iseseisvalt identse tõlkeni, mis kinnitas selle jumalikku inspiratsiooni. Selle loo järgi hakati tõlget kutsuma "seitsmekümne (kahe) tõlkeks", millest ongi tuletatud nimi Septuaginta, lühendatult LXX.

Ajalooline tegelikkus

Tänapäeva teadlased suhtuvad Aristease kirja kui ajaloolisesse dokumenti kriitiliselt, pidades seda pigem apologeetiliseks teoseks, mille eesmärk oli rõhutada tõlke autoriteetsust ja jumalikku heakskiitu. Siiski peetakse usutavaks legendi ajaloolist tuuma:

• Tõlkimise aeg ja koht: Tõlkimine algas tõepoolest 3. sajandil eKr Aleksandrias Ptolemaios II valitsusajal.
• Esmalt tõlgiti Toora: Esmalt tõlgiti viis Moosese raamatut (Pentateuh ehk Toora), kuna need olid juudi kogukonna jaoks kõige olulisemad seadustekstid. Keeleline analüüs kinnitab, et Pentateuhi tõlge on ühtlasem kui ülejäänud raamatute oma.
• Protsessi pikkus: Ülejäänud heebrea pühakirja raamatud (Prohvetid ja Kirjad) ning lisaks mõned teised juudi usulised teosed tõlgiti järk-järgult järgmise kahe sajandi jooksul erinevate tõlkijate poolt. See seletab ka suuri erinevusi tõlkestiilides – mõned raamatud (nt Jesaja) on tõlgitud väga vabalt, teised aga (nt Kohtumõistjate raamat) peaaegu sõna-sõnalt.

Keel ja tõlketehnika

Septuaginta on kirjutatud koinee kreeka keeles, mis oli hellenistliku maailma ühiskeel (lingua franca). Siiski ei ole Septuaginta keel ühtlane, vaid varieerub tugevalt raamatute lõikes, peegeldades erinevate tõlkijate oskusi ja meetodeid.

• Pentateuh (Moosese raamatud). Tõlge on heas ja loomulikus koinee kreeka keeles, olles samas truu heebrea algtekstile. See osutab Aleksandria juutide kõrgele haridustasemele 3. sajandil eKr.
• Hilisemad raamatud. Paljudes hiljem tõlgitud raamatutes (nt Koguja raamat, Ülemlaul) esineb nn "tõlkijate kreeka keelt", tähendab, tooremat otsetõlget. See sisaldab rohkelt hebraisme – heebrea lauseehituse ja ütlemiste sõnasõnalist ja kohati kohmakat ülekandmist kreeka keelde.
• Tõlkeideoloogia. Septuaginta uurijad (nt Ilmari Soisalon-Soininen) on toonud välja, et tõlkijad kasutasid sageli stereotüüpset tõlkimist: nad valisid heebrea sõnale alati ühe ja sama kreeka vaste, sõltumata kontekstist. See teeb Septuagintast kohati pigem heebrea teksti kreekakeelse "koodi" kui iseseisva kirjandusteose, olles abivahendiks neile, kes soovisid uurida püha teksti struktuuri.

Jumalanime tõlkimine

Üks olulisemaid teoloogilisi nihkeid, mis Septuagintaga kaasnes, oli Jumalanime (tetragrammi YHWH) asendamine.

• Vanemad käsikirjad. Mõned vanimad säilinud Septuaginta fragmendid (nt Papüürus Fouad 266, 1. sajand eKr) näitavad, et varajastes koopiates kirjutati heebrea tetragramm kreekakeelse teksti sisse heebrea tähtedega, et rõhutada nime pühadust.
• Kyrios (Issand). Kristliku ajastu alguseks ja enamikus säilinud käsikirjades asendati heebrea nimi kreekakeelse tiitliga Kyrios (Κύριος, 'Issand'). See praktika, mis tulenes juutide seas hiljem tavastunud praktikaga lugeda YHWH asemel Adonai ('Issand'), omas tohutut mõju varakristlikule teoloogiale. Kuna Uue Testamendi autorid kasutasid Septuagintat, kandus Vana Testamendi Jumala tiitel Kyrios üle Jeesusele (nt "Jeesus on Issand"), võimaldades varakristlastel omistada Jeesusele Vana Testamendi Yahweh-le kuuluvad omadused ja kirjakohad.

Sisu ja erinevused heebrea Piiblist

Septuaginta ei ole lihtsalt heebrea Piibli (tänapäeval tuntud kui Tanah) kreekakeelne vaste, vaid erineb sellest nii sisu, raamatute arvu kui ka järjekorra poolest.

Laiem kaanon

Lisaks kõigile heebrea kaanoni raamatutele sisaldab Septuaginta ka mitmeid teoseid, mida protestantlikus traditsioonis nimetatakse apokrüüfideks ja roomakatoliku ning õigeusu traditsioonis deuterokanoonilisteks raamatuteks. Nende hulka kuuluvad näiteks:

• Toobiti raamat
• Juuditi raamat
• Saalomoni Tarkuseraamat
• Jeesus Siiraki tarkuseraamat
• Baaruki raamat
• Esimene Makkabeide raamat ja Teine Makkabeide raamat
• Lisad Estri raamatule ja Taanieli raamatule.

Nende raamatute lisamine võib osutada sellele, et kreekakeelsete juutide diasporaa arusaam pühakirjast oli laiem kui Juudamaal ning hiljem standardiseeritud heebrea kaanonis.

Tekstilised erinevused

Septuaginta tõlkijate aluseks olnud heebrea käsikirjad olid vanemad kui hilisem standardne masoreetlik tekst. See tähendab, et Septuaginta peegeldab kohati varasemat tekstivormi. Kõige tuntumad näited on:

• Jeremija raamat on Septuagintas umbes kaheksandiku võrra lühem ja selle peatükkide järjekord erineb masoreetlikust tekstist. Surnumere käsikirjade leiud on kinnitanud, et selline lühem heebreakeelne versioon oli tõepoolest antiikajal olemas.
• Iiobi raamat on samuti Septuagintas oluliselt lühem.
• Taanieli raamat on aga kõige äärmuslikum näide. Algne Septuaginta tõlge erines heebrea/aramea keelest nii drastiliselt – olles pigem vaba parafraas kui tõlge –, et varakristlik kirik hülgas selle juba 2. või 3. sajandil peaaegu täielikult. Selle asemel võeti kasutusele hilisem, 2. sajandil pKr loodud Theodotioni versioon, mis oli palju sõnasõnalisem ja vastas paremini heebrea tekstile. Kirikuisa Hieronymus kinnitab seda otsesõnu oma Taanieli raamatu kommentaari eessõnas, märkides, et "kirikud ei loe prohvet Taanieli Septuaginta versiooni järgi, vaid kasutavad Theodotioni oma". Seetõttu on tänapäeval enamikus trükitud Septuaginta väljaannetes ja tõlgetes Taanieli raamatu tekstina kasutusel Theodotioni versioon, mitte algne Septuaginta tõlge.

Need erinevused teevad Septuagintast hindamatu allika Piibli tekstikriitika ja tekkeloo uurimisel.

Tähtsus ja mõju

Septuaginta mõju Lääne kultuurile on raske üle hinnata, kuna see oli peamine sild heebrea mõttemaailma ja kreeka-rooma tsivilisatsiooni vahel.

Tähtsus hellenistlikus judaismis

Enne kristluse esilekerkimist oli Septuaginta kreekakeelse diasporaa-judaismi pühakiri. See tegi heebrea pühakirja ja monoteistliku mõtte kättesaadavaks laiale kreekakeelsele lugejaskonnale Rooma impeeriumis, võimaldades judaismil osaleda tolleaegses filosoofilises ja kultuurilises dialoogis. Aleksandria juudi filosoof Philon (u 20 eKr – 50 pKr) rajas kogu oma filosoofilis-teoloogilise süsteemi just Septuaginta tekstile, tõlgendades seda kreeka filosoofia, eriti platonismi, valguses.

Tähtsus kristluses

Uue Testamendi alustekst

Varakristlaste ja Uue Testamendi autorite jaoks oli Septuaginta nö esimene Vana Testament. Enamik Vana Testamendi tsitaate Uues Testamendis pärineb just Septuagintast, mitte hilisemast heebrea masoreetlikust tekstist. See on oluline, kuna Septuaginta tõlkevalikud mõjutasid otseselt kristliku teoloogia kujunemist. Kaks kuulsat näidet on:

• Jesaja 7:14: Kui heebrea tekstis seisab, et ‘almāh ('noor naine') jääb lapseootele, siis Septuaginta tõlkis selle sõnaga parthenos ('neitsi'). Matteuse evangeeliumi autor tsiteerib just seda Septuaginta versiooni, et tõendada Jeesuse neitsistsündi (Mt 1:23). See ei tähenda, et LXX tõlge oleks automaatselt vale, kuivõrd antiikses Lähis-Ida kultuuriruumis  eeldatigi vaikimisi, et vallaline noor naine on "neitsi" ning sõna ‘almāh ei kasutata kunagi abielunaise või mitte-neitsi kohta. Tuntud näide on Rebekast (1Ms24:16, 43), kus sama isiku kohta kasutatakse mõlemat terminit – ‘almāh kirjeldamaks tema sotsiaalset staatust (noor neiu) ja bǝtûlāh tema füüsilist seisundit (neitsi), mõlemal juhul osutatakse tema seksuaalsele puutumatusele. Septuaginta tõlkijad, kandes teksti heebrea kultuurikontekstist üle kreekakeelsesse maailma, võisid valida sõna parthenos, et teha see kultuuriline eeldus ja VT kasutus kreekakeelsele lugejale selgeks ja ühemõtteliseks. Seega tõenäoliselt tegid tõlgid selgitava, tõlgendusliku valiku. 
• Psalm 40:6/7: Kui masoreetlik tekst ütleb sõnasõnalt: "kõrvad oled sa mulle kaevanud/uuristanud", siis Septuaginta tõlgib sama koha: "aga ihu oled sa mulle valmistanud". Kiri heebrealastele (Hb 10:5–7) tsiteerib just seda Septuaginta versiooni ja rakendab seda otse Kristuse lihakssaamisele, andes sellele sügava kristoloogilise tähenduse. Septuaginta tõlgid asendasid spetsiifilise heebrea metafoori (kuulekad kõrvad) üldisema ja universaalsema kontseptsiooniga (teenimiseks valmis ihu), mis kandis edasi sama teoloogilist põhiideed: täielik allumine Jumala tahtele.

Varakristliku kiriku pühakiri

Septuaginta oli varakristlike autorite ja kirikuisade (nt Justinus Märter, Irenaeus, Tertullianus) peamine autoriteet. Selle staatust kinnitab ka Origenese monumentaalne teos "Hexapla" (3. saj), kus ta reastas kuude veergu kõrvuti heebrea teksti ja mitu kreekakeelset tõlget (sh Septuaginta), et uurida nende erinevusi. Hiljem, 4. sajandil, tekkis kuulus vaidlus Hieronymuse ja Augustinuse vahel. Kui Hieronymus soovis luua uue ladinakeelse tõlke (Vulgata) otse heebrea keelest (Hebraica veritas), siis Augustinus kaitses Septuaginta traditsioonilist autoriteeti, kartes, et uus tõlge tekitab kirikus segadust. Hieronymus oli ladinakeelses kirikus ainus uurija par excellence, kes valdas heebrea keelt, kuid sellegipoolest leidus Augustinuse juhtimisel mitmeid, kes seisid algkeeltest tehtava tõlke vastu. Hieronymuse lähenemine võib tunduda tänapäevasele lugejale elementaarne, kuid tuleb mõista, et juutide ja kristlaste vahel eksisteerinud umbusalduse ja vaenu tõttu paistis tema seisukoht (lähtuda algkeeltest) kriitikutele lausa ohtlikutena. Varasem ja tänapäevane piibliteadus ja tekstikriitika on valdavalt kinnitanud Hieronymuse seisukohta algkeeltest tõlkimise vajalikkuse osas, kuigi Septuagintat peetakse endiselt asendamatuks allikaks tekstiajaloo uurimisel.

Mõju hilisemale judaismile

Pärast seda, kui kristlased võtsid Septuaginta omaks ja hakkasid seda kasutama oma teoloogia (eriti Jeesust puudutavate prohvetikuulutuste) tõestamiseks, hakkasid juudi kogukonnad sellest distantseeruma. Tekkis vajadus uute, heebrea tekstile ustavamate ja sõnasõnalisemate kreekakeelsete tõlgete järele. Tuntumad neist olid Aquila, Symmachuse ja Theodotioni tõlked, mis loodi 2. sajandil pKr ja mis püüdsid vältida Septuaginta tõlgenduslikke vabadusi.

Tekstiajalugu ja käsikirjad

"Vana-Kreeka" tekst ja hilisemad revisjonid

Teadlased rõhutavad, et "Septuaginta" ei ole üksainus, monoliitne tekst, vaid pigem kogum tõlkeid, mille tekst arenes ja muutus sajandite jooksul. Algset tõlget, mis tehti igast raamatust, nimetatakse Vana-Kreeka tekstiks (Old Greek, OG). Aja jooksul hakati seda teksti aga parandama ja revideerima, enamasti selleks, et viia see paremasse vastavusse tolleaegse heebrea tekstiga.

Peamised revisjonid ja retsensioonid olid:

• Kaige retsensioon: See on tuntuim juudi revisjon, mis tehti tõenäoliselt 1. sajandil eKr või pKr. See oli väga süstemaatiline ja sõnasõnaline parandus, mille eesmärk oli viia Vana-Kreeka tekst vastavusse proto-masoreetliku heebrea tekstiga. Sellegipoolest suhtusid varakristlased juutide parandatud tõlgetesse väga kriitiliselt ega pidanud uusi tõlkeid usaldusväärseteks.  
• Origenese "Hexapla": 3. sajandil lõi Origenes oma monumentaalse teose viienda veeru, kus ta revideeris tolleaegset Septuaginta teksti, et see vastaks tema kasutuses olnud heebrea tekstile. Ta kasutas selleks spetsiaalseid tekstikriitilisi märke (nt asteriskid ja obelused), et näidata, mida ta oli lisanud või eemaldanud. Kuigi "Hexapla" ise on säilinud vaid fragmentidena, kopeeriti selle viiendat veergu laialdaselt (sageli ilma märgistuseta) ja see sai väga mõjukaks tekstivormiks.
• Lukianose ja Hesychiose retsensioonid: 4. sajandi alguses koostasid veel kaks kristlikku õpetlast, Lukianos Antiookiast ja Hesychios, oma versioonid Septuagintast. Lukianose retsensioon sai domineerivaks Antiookia ja Konstantinoopoli piirkonnas, Hesychiose oma aga Egiptuses.

Selle tulemusena eksisteeris varakeskajal mitu erinevat Septuaginta versiooni kõrvuti. Ka meie olulisimad tunnistajad – Codex Vaticanus, Sinaiticus ja Alexandrinus – esindavad erinevaid tekstivorme ja retsensioone, mis teeb algupärase Vana-Kreeka teksti rekonstrueerimise keeruliseks teaduslikuks ülesandeks.

Olulisemad käsikirjad

Septuaginta teksti on meieni pärandanud suur hulk käsikirju. Vanimad neist on papüürusfragmendid Egiptusest, mis pärinevad ajast enne Kristust (nt Papüürus Rylands 458).

Kõige olulisemad ja täielikumad käsikirjad on suured 4. ja 5. sajandist pärinevad pärgamentkoodeksid:

• Codex Vaticanus (4. saj)
• Codex Sinaiticus (4. saj)
• Codex Alexandrinus (5. saj)

Need kolm käsikirja on peamised allikad, mida kasutatakse tänapäevaste kriitiliste Septuaginta väljaannete (nt Alfred Rahlfsi või Göttingeni Septuaginta) koostamisel.

Kirjandus

• Lanier, G. R., & Ross, W. A. (toim.). The Septuagint: What It Is and Why It Matters. Wheaton: Crossway, 2021.