Elisabeth Noelle-Neumann

Elisabeth Noelle-Neumann

Elisabeth Noelle-Neumann (19. detsember 1916 – 25. märts 2010) oli Saksa politoloog. Ta on tuntud eelkõige vaikuse spiraali mudeli väljatöötaja ja selleteemalise raamatu „Die Schweigespirale. Öffentliche Meinung – unsere soziale Haut“ autorina. Ta selgitab seal, miks vähemuses olevad inimesed ei taha probleemi korral oma arvamust avaldada, ning kui osa vähemuses olevaid inimesed julgeb arvamust avaldada, tekib spiraal ja vähemuse arvamus kaob. Noelle-Neumanni arvates on hirm isolatsiooni ees peamine põhjus, miks ei julgeta rääkida.

Elulugu

Elisabeth Noelle-Neumann sündis 1916. aastal Dahlemis. Tal oli õde Gisela ning vennad Ernst ja Dieter. Isa oli advokaat ja filmiettevõtte Tobis-Filmgesellschaft asutaja. Elisabethi vanaisa Fritz Schaper oli tuntud skulptor, kelle üks tuntumaid teoseid on Goethe skulptuur Berliinis Tiergartenis, kuid tema skulptuure leidub üle kogu Saksamaa. Elisabethi emapoolne vanavanaisa Emil Ritterhaus on Saksamaa ajaloolise piirkonna Vestfaali hümni autor. Arvatakse, et üks Elisabethi vanavanaisa oli Preisimaa kuninga Friedrich Wilhelm IV vallaslaps. Elisabethi vanatädi Adeline Ritterhaus-Bjarnason oli Skandinaavia kirjanduse spetsialist ja naiste õiguste eest võitleja.

1922 alustas Noelle-Neumann õpinguid Kockerti erakoolis, 1926. aastast õppis Auguste-Victoria Lyzeumis Berliinis. Juba noores eas huvitus ta kirjutamisest ning plaanis kogu oma elu sellele pühendada. Gümnaasiumis asutas ta ka kooli ajalehe. Noorena sattus ta sageli vanematega konflikti, mille tagajärjel saatsid vanemad ta 1932. aastal Reinhardwaldi erakooli, paar kuud hiljem saadeti ta Salemi lossikool. Elisabethile ei meeldinud kumbki kool, sest mõlemas kehtisid väga karmid reeglid. Ta soovis koolist enne lõpetamist lahkuda, et ajakirjanikuks hakata, kuid viis siiski koolitee lõpuni. Gümnaasiumi lõpetas ta Göttingenis. Ta käis ka Göttingeni ülikoolis filosoofi ja sotsioloogi Eduard Baumgarteni loenguid kuulamas.

Pärast gümnaasiumi lõpetamist ei võetud Elisabethi ülikooli vastu, sest ta polnud läbinud sel ajal Saksamaal kohustuslikku naiste tööteenistust. Tööjõuteenistuse asemel võttis neiu joonistamise ja maalimise kursuseid kunstiakadeemias Atelier Brehausis Berliinis. Seejärel läbis ta tööteenistuse. Kuid kuna teda ikka Friedrich Wilhelmi ülikooli vastu ei võetud, õppis ta aasta aega ka majandusülikoolis. 1936. aasta suvel õppis Königsbergis Albertina ülikooli ajakirjanduskursustel, seejärel läks Friedrich Wilhelmi ülikooli, kus ta õppis filosoofiat, ajalugu, ajakirjandust ja Ameerika ajalugu. Aastatel 1937–1938 õppis ta USA-s Missouri ülikoolis. 1940. aastal sai ta doktorikraadi Berliinis.

1940. aastal töötas ta lühikest aega ajalehes Das Reich. Kuni 1943. aastani töötas ta Saksa ajalehes Frankfurter Zeitung. 1945. aastal, kui Nõukogude armee Berliini tungis, põgenes Noelle-Neumann Allensbachi.

1947. aastal asutas Noelle-Neumann koos oma esimese abikaasaga avaliku arvamuse uuringu organisatsiooni Institut für Demoskopie Allensbach. 1964–1983 oli Noelle-Neumann Mainzis asuva Johannes Gutenburgi Ülikooli professor.

Aastatel 1978–1991 oli Noelle-Neumann külalisprofessor Chicago ülikoolis.

Teadustöö

Elisabeth Noelle-Neumann sai oma elu jooksul klassikalise autori staatuse kommunikatsiooniuuringutes. Teda peetakse empiirilise pöörde algatajaks ajakirjandus- ja meediauuringutes.

Noelle-Neumanni trükiste loetelus on üle 400 nimetuse. Ta oli mitme teadusorganisatsiooni liige. Ta oli ühingu Deutsche Gesellschaft für Publizistik- und Kommunikationswissenschaft president aastatel 1968–1970. 1978–1980 oli ta World Association for Public Opinion Research (WAPOR) president.

Vaikuse spiraali teooria

Elisabeth Noelle-Neumanni nimi on tihedalt seotud vaikuse spiraali teooriaga. Teooria on seotud sotsiaalse psühholoogiaga ja seletab, kuidas muutused avalikus arvamuses väljenduvad moraalselt ja emotsionaalselt koormatud aruteludes. Kuna Noelle-Neumanni oletused inimeste käitumise kohta sotsiaalsete mõjutuste korral on vastuolulised ratsionaalse indiviidi laialt levinud seisukohtadega, on vaikuse spiraal üks tsiteeritumaid teooriad sotsiaalteadustes.

Vaikuse spiraali teooria jaguneb järgmisteks hüpoteesideks:

• Enamik inimestest kardab sotsiaalset isolatsiooni.
• Seetõttu jälgivad inimesed pidevalt teiste käitumist, et teada millised arvamused ja käitumisreeglid on avalikkuse silmis heaks kiidetud või tagasi lükatud.
• Inimesed kasutavad teiste peal nn isolatsiooni survet, näiteks pea ära pööramine, kui keegi ütleb või teeb midagi, mis on avaliku arvamuse vastu.
• Inimesed ei ütle oma arvamust välja, kui arvavad, et nad satuvad selle tõttu nn isolatsiooni surve alla.
• Inimesed, kes aga tunnetavad avalikkuse toetust, ütlevad oma arvamuse välja.
• Vaikuse spiraali käivitab ühelt poolt oma arvamuse välja ütlemine ja teiselt poolt oma arvamuse peitmine.
• Protsess saab alguse emotsionaalselt ja moraalselt koormatud probleemidest.
• Kui ühiskonnas valitseb probleemi korral konsensus, on ebatõenäoline, et vaikuse spiraali mudel tööle hakkab. Spiraal on enamasti esile kutsutud vastuoluliste probleemide korral.
• Kindla arvamuse pooldajate number ei ole oluline. Vähemuste arvamust võib näha kui enamuse oma, kui selle pooldajad käituvad piisavalt enesekindlalt ja kaitsevad oma arvamust.
• Massimeedia võib avaliku arvamuse kujunemist väga palju mõjutada. Kui meedia pidevalt ühte avalikkuse vastuolu poolt toetab, siis sellel poolel on suurem tõenäosus vaikuse spiraalist võitjana väljuda.
• Hirm sotsiaalse isolatsiooni ees tegutseb alateadlikult. Enamik inimesi ei mõtle teadlikult, kuidas nende käitumine on mõjutatud avalikust arvamusest.
• Avalik arvamus on ajaliselt ja ruumiliselt piiratud. Kui inimesed elavad koos ühiskonnas, siis avalik arvamus toimib sotsiaalse kontrolli mehhanismina. Kuid see, mida avalik arvamus täpsemalt lubab ja taunib, muutub ajaga.
• Avalik arvamus stabiliseerib ja integreerib ühiskonda, sest konfliktid lahenevad läbi vaikuse spiraali, mis toetab ühte kindlat arvamust. Seda nimetatakse avaliku arvamuse integreerimisfunktsiooniks.

Elisabeth Noelle-Neumann esitles vaikuse spiraali teooriat esimest korda 1974. aastal kahes teadusartiklis. 1980. aastal ilmus esimene raamat vaikuse spiraali kohta saksa keeles, 1984 .aastal ilmus esimene ingliskeelne versioon. Kokku on raamat ilmunud 11 keeles.

Isiklik elu

Elisabeth Noelle-Neumann oli abielus Saksa poliitiku Erich Peter Neumanniga alates 1946. aastast kuni mehe surmani. 1979. aastal abiellus ta füüsik Heinz Maier-Leibnitziga.

Süüdistused antisemitismis

1991. aastal süüdistas Ameerika sotsioloog Leo Bogart Elisabeth Noelle-Neumanni antisemitismis. Süüdistused tulenesid artiklitest, mis Elisabeth noorena ajalehtedele kirjutas. Üheks artikliks oli „Who informs America?“, kus ta väitis, et Ameerika informatsiooni levitajateks on juudid. Bogart kirjutas Noelle-Neumanni kohta käivatest süüdistustest artikli, mis ilmus paar nädalat enne seda, kui Noelle-Neumann pidi külastama USA-s Chicago ülikooli. Üliõpilased leidsid artikli ja see tekitas ülikoolis poleemika. Ülikooli juhataja arvates olid antisemitismi uskujad, kaasarvatud Elisabeth Noelle-Neumann, osaliselt süüdi holokaustis, ja et ta peaks oma tegude eest vabandust paluma. Noelle-Neumann lõpetas oma visiidi Chicago ülikoolis, kuid kui üliõpilased said teada, et ta naaseb, korraldati protest ja Noelle-Neumann tühistas oma visiidi.

Noelle-Neumann tunnistas, et kuulus rahvussotsialistlikkuorganisatsiooni, kuid eitas, et on ise rahvussotsialist.

Noelle-Neumann pole kunagi otseselt oma tegude, sealhulgas vaikuse spiraali mudeli väljatöötamise pärast vabandanud.