Udo-Nestor Ivask
 |
See artikkel räägib bibliofiilist, arhitekti kohta vaata artiklit Udo Ivask |
Udo Ivask (20. detsember 1878 Loodi mõis, Viljandimaa – 15. mai 1922 Tartu) oli eesti bibliofiil, raamatuloolane ja eksliibrisekunstnik.
Pärast gümnaasiumi lõpetamist sõitis Ivask Moskvasse, kus asus õppima akadeemik K. A. Karovini maaliateljees. Tal oli plaan õppida kunsti, kuid kunstikooli teda vanuse tõttu enam ei võetud. Ivaski valis kunsti asemel bibliograafia, teda paelusid eksliibrised. Lisaks on ta kujundanud tiitellehti, päisliiste, raamatukaasi, vinjette jms. Aastatel 1905–1918 trükiti Ivaski loomingut.
Ta oli kaastegev Venemaa Raamatupalati loomisel, toimetas ajakirja ning oli haruldaste trükiste osakonna juhataja Rumjantsevi muuseumis ning Riikliku Kirjastuse bibliograafiakomisjoni liige.[1] 1920. aastal opteerus Udo Ivask Eestisse.[2]
Udo Ivaskilt on teada 31 eksliibrist.[1]
Udo Ivaski tütar oli bibliograaf Helene Kulpa (ka Helene Ivask-Kulpa, 1910-2005), kes oli abielus filosoof Rudolf Kulpaga. Suure osa Udo Ivaski isikuarhiivist andis Helene Kulpa Tartu Ülikooli raamatukokku (fond 33), kuid olulise osa materjalidest, mis kajastasid Udo Ivaski elu ja tegevust Moskvas, sai ka Venemaa Riiklik Raamatukogu.[2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- 1 2 Ratmir Tumanovski. Udo Ivask raamatugraafikuna. - Kujutava ja tarbekunsti almanahh, nr 2, 1978
- 1 2 "Ivask, Udo. Isikuarhiiv" Tartu Ülikooli raamatukogus (vaadatud 19.11.2025)
Välislingid
[muuda | muuda lähteteksti]- Hanno Lepik, "Udo Ivask on eesti eksliibrise vanaisa", Sakala, 2. mai 2008
- "Ivask, Udo. Isikuarhiiv" Tartu Ülikooli raamatukogus (2 nimistut)