Eino Baskin

Allikas: Vikipeedia
Eino Baskin 1974. aastal
Foto: Jaan Künnap

Eino Baskin (17. juuni 1929 Tallinn11. märts 2015 Tallinn)[1] oli Eesti näitleja ja lavastaja.

Baskin oli Eesti Draamateatri näitleja, osales seitse aastat raadiosaate "Meelejahutaja" tegemises, asutas Vanalinnastuudio, Vana Baskini teatri ning andis välja mitu anekdoodiraamatut.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vanemad[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti juutide perekonda sündinud Baskini isa oli rätsep Hirsch Baskin (1900–1978) ja ema Maria Baskin (1905–1984, neiuna Raage), juuksuriäri omanik. Nad abiellusid 1926. aastal, abielu lõppes 1944. aastal.

Haridus[muuda | muuda lähteteksti]

Baskin õppis aastatel 1935–1940 Tallinna Prantsuse Lütseumis, 1941–1944 Tšeljabinski 1. Keskkoolis ja 1944–1945 Tallinna Õhtukeskkoolis. Ta lõpetas 1951. aastal Eesti NSV Riikliku Teatriinstituudi.[2] Keskkooli lõputunnistuse puudumise tõttu ta diplomit ei saanud, kuid pääses ainsana oma kursuselt tööle Draamateatrisse.

Töökäik[muuda | muuda lähteteksti]

Baskin oli aastatel 1951–1957 ja 1968–1980 Eesti Draamateatri, 1958–1961 Leningradi Komöödiateatri, 1961–1964 Eesti NSV Riikliku Filharmoonia, 1965–1967 Leningradi oblasti filharmoonia ning 1967–1969 Leningradi Music Halli näitleja ja sõnakunstnik. Ta oli tuntud ka estraadikunstnikuna, aastatel 1952–1955 esines koos Jüri Järvetiga, hiljem oma sooloõhtutel.[2]

Menukas konferansjeeaeg 1960. aastate lõpul möödus Baskinil Eesti ja Venemaa mitmetes teatrites. 1973. aastal hakkas Baskin juhtima igapühapäevase raadiosaate "Meelejahutaja" näitetruppi, mida tegi ta peaaegu seitse aastat.[3]. 1995. aastal, kui saade lõpetati, oli valminud tuhatkond saadet.

Eino Baskin 1994. aastal
Foto: Jaan Künnap

1980. aastal asutas Baskin Vanalinnastuudio ja oli aastani 2001 selle kunstiline juht (1997–2000 ka direktor) ning aastatel 2001–2004 lavastaja. Teater suleti 2004. aastal ning trupp koondati, nende hulgas olid Kadri Adamson, Väino Laes, Marika Korolev, Anne Paluver jpt. Baskin jätkas trupi ja tehnilise personaliga, asutades koos Aarne Valmisega 2005. aastal uue teatri – Vana Baskini Teatri.

Poliitiline tegevus[muuda | muuda lähteteksti]

Baskin oli 1998. aastast alates Eesti Keskerakonna liige. Ta kandideeris 1993., 1996., 2002., 2005., 2009. ja 2013. aastal kohalike omavalitsuste volikogude valimistel Tallinnas ning osutus valituks 1996. ja 2002. aastal. Samuti kandideeris Baskin 1999., 2003. ja 2007. aastal Riigikogu valimistel, kuid ei osutunud valituks.[4]

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Eino Baskin abiellus 1954. aastal Ita Everiga ning nende kooselust sündis poeg Roman Baskin. Abielu purunes paar aastat hiljem.

Teist korda abiellus ta 1961. aastal Galina Dõrdinaga. Neil sündis tütar Nora, kes suri väikelapseeas. Abielu kestis 38 aastat, kuni Galina surmani.

Kolmanda abielu sõlmis ta 2000. aastal Veera Tolliga. Nende vanusevahe oli 28 aastat.

Eino Baskinil ja Malle Pärnal on tütar Katrin Pärn.

Eino Baskin elas üle kaks südameinfarkti ja istus kahel korral vanglas.[5]

1987. aastal valmis temast dokumentaalfilm "Lend üle mägede" (režissöör Heini Drui) ning 2012. aastal dokumentaalfilm "Baskin" (režissöör Manfred Vainokivi). Ivar Põllu on kirjutanud näidendi "Baskin ehk Nalja põhivormid" (2015).

Teatrirolle[muuda | muuda lähteteksti]

  • D. Fonvizin "Äbarik" (1952) – Mitrofan
  • A. Jakobson "Kaitseingel Nebraskast" (1953) – Theodor N. Truman
  • A.Lermontov "Maskeraad" (1954) – Kazarin
  • O.Luts / A.Särevi"Tagahoovis" (1955) – Aleksander Belski
  • E.M.Remarque "Lõpp-peatus" (1960) – Ross
  • F.Dürrenmatti "Romulus Suur" (1971) – Isauria Zenon
  • I.Ilf / J.Petrov "12 tooli" (1971) – Ostap Bender
  • H. Bahr "Mees, naine ja kontsert" (1972) – Gustav Heink
  • E.Vetemaa "Püha Susanna ehk Meistrite kool" (1974) – Meister
  • W.Shakespeare "Richard III" (1975) – Edward IV
  • K,Vonnegut "Õnne sünnipäevaks, Wanda June" (1976) – Looseleaf Harper
  • A.Gelman "Ühe koosoleku protokoll" (1976) – Issa Suleimanovitš Aizatullin
  • K.Trenjov "Ljubov Jarovaja" (1977) – Arkadi Jelissatov
  • K.Szakonyi "Saateviga" (1979) – Bódog
  • N. Simon "Päikesepoisid" (1981) – Al Lewis

Lavastusi[muuda | muuda lähteteksti]

  • I.Ilf / J.Petrov "12 tooli" (1971)
  • M.Žvanetski / P.Aimla "Ei mingit kahtlust" (1980) Vanalinnastuudios, ka osatäitja
  • P.Chenot "Kes aevastas?" (1981), mängis ka Michel Garroni
  • M.Žvanetski / E.Baskin "Kes on süüdi?" (1983), ka tõlge
  • C.Magnier "Unerohi" (1985)
  • E.Rostand "Cyrano de Bergerac" (1986)
  • N.Gogol "Revident" (1987), mängis ka Rastakovskit
  • P.Süskind "Kontrabass" (1989), ka kujundus
Turu Linnateatris 1988
  • V.Merežko "Naistelaud Jahisaalis” (1989)
Lahti Linnateatris 1995
  • N.Simoni "Jumala soosik" (1990)
  • E.Vilde "Pisuhänd" (1990) Göteborgi Eesti Teatris
  • J.-N.Fenwick "Härra Schützi aumärgid" (1992)
Lahti Linnateatris 1987
  • T.Kall / E.Baskin "Prügikast ehk Alguse asi" (1993), ka osatäitja
  • T.Kall "Prügikast 2 ehk Põhi paistab" (1994), ka osatäitja
  • O.Luts / T.Kall "Tagahoovis" (1996)
  • H.Bahr "Mees, naine ja kontsert" (1996)
  • T.Kall "Raadio Null" (1997), ka osatäitja
  • I.Ilf / J.Petrovi ja P.Aimla / E.Baskin "12 tooli" (1998)
  • N.Simon "Hotell California" (2002), mängis ka Marvinit ja Sidney Nicholsit
  • J.Anouilh "Linnud" (2003)
  • N.Simon "Pentsik pere" (2005)
  • D.Churchill "Minu sõbratar maksuamet" (2008)

Filmograafia[muuda | muuda lähteteksti]

  • 2010 "ENSV", Teleseriaal
  • 2006 "Vana daami visiit", Mängufilm, Claire’i abikaasa Moby
  • 2003 "Õpetajate tuba", Teleseriaal, vene keele õpetaja Gennadi Kuningas
  • 2002 "Rebasenaine", Animafilm, Onu (hääl)
  • 1994-2010 "Õnne 13", Teleseriaal, Aleksander
  • 1982 "Kolmnurk", Animafilm, Eduard (hääl), Diktor (hääl)
  • 1982 "Teisikud", Telemängufilm, Ajalehe peatoimetaja
  • 1979 "31. osakonna hukk" I jagu, Mängufilm, Rafael Krank
  • 1978 "Kolm rubiini", Teleseriaal, režissöör
  • 1978 "Kunksmoor ja kapten Trumm", Animafilm, Kapten Trumm (hääl)
  • 1977 "Kunksmoor", Animafilm, Kapten Trumm (hääl)
  • 1970 "Valge laev", Mängufilm, Ajakirjanik
  • 1961 "Juhuslik kohtumine", Mängufilm, Richard
  • 1960 "Läänemere meloodiad", Mängufilm, Richard Särendi
  • 1957 "Juunikuu päevad", Mängufilm, Dubleerija
  • 1957 "Tagahoovis", Mängufilm, Belski[6]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Eino Baskin. "Raudeesriide taga". Perona. Pärnu 1993
  • Eino Baskin. "Otse läbi lillede. Vestlus Toomas Kalliga". Tänapäev. Tallinn 2003
  • Eino Baskin. "Baskini kogutud anekdoodid I". Tänapäev. Tallinn 2004. See oli 2004. aasta läbimüügilt 5. raamat Eestis (8000 eksemplari).[8]
  • Eino Baskin. "Baskini kogutud anekdoodid II". Tänapäev. Tallinn 2007
  • Eino Baskin. "Baskini kogutud anekdoodid III". Tänapäev. Tallinn 2007
  • "1000 paremat anekdooti". Koostaja Eino Baskin. Fookus Meedia. Tallinn 2009

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Suri Eino Baskin". Delfi Publik. 12. märts 2015. Vaadatud 12. märtsil 2015.
  2. 2,0 2,1 Eino Baskin. Eesti Teatriliit.
  3. Toivo Tootsen (2012). Minu elu RAMETO-s. Tänapäev. Lk 113.
  4. http://www.vvk.ee/arhiiv/kandidaadi-otsing/?otsi_ajaloost=baskin
  5. Piret Tali. Eino Baskin. Tallinn 2009, lk. 48 ja 130–131.
  6. Eino Baskin. Eesti filmi andmebaas.
  7. Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3403
  8. "Kes? Mis? Kus?" 2006. Lk 348

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Piret Tali "Eino Baskin. Naer läbi pisarate". Fookus Meedia. Tallinn 2009; 2. trükk Tallinn 2009

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]