Eestlaste väljaränne Kaukaasiasse

Eestlaste väljaränne Kaukaasiasse algas 19. sajandi teises pooles. Eesti külad Kaukaasias tekkisid Põhja-Kaukaasias aastatel 1865–1872 ja Kaukaasia Musta mere rannikul 1882–1886. Paljud toonaste väljarändajate järeltulijad elavad seal siiani.

Väljarände peamised põhjused 19. sajandil

19. sajandi teisel poolel sai alguse eestlaste väljaränne Venemaa muudele aladele, väljarände põhjused olid peamiselt:

Punase Lageda

• rahvastiku kiire juurdekasv. Eesti rahvastik kasvas 19. sajandi algusest kuni teise maailmasõjani 73 000-lt kuni 1,1 miljonini;
• üldine kommunikatsioonisüsteemide hüppeline areng, mis lihtsustas reisimist (raudtee, aurulaevad);
• Eesti- ja Liivimaa talurahva rõhutud seisund, mõisnike ja talurahva vahelised sotsiaalsed pinged;
• 1868.–1869. aasta näljahäda, mis tabas eriti rängalt Läänemaad, Hiiumaad ja Saaremaad;
• 1837. aastal Venemaa keisririigi keskvõimu Venemaale väljarändude soodustamine. Loodud riigivaranduste ministeeriumi ülesanne oli Venemaa kaugemate alade koloniseerimine;
• 1863. aastal vastu võetud Liivimaa vallakogukonna seadus, mis vabastas Liivimaa kubermangu talupojad ühiskondlikul alal mõisnike eestkoste alt.

Eestlaste väljarändeliikumises on võimalik eristada kolme peamist perioodi:

Pidu Sulevi külas

• Varane stiihiline lähiränne kestis kuni 19. sajandi keskpaigani.

Sellel perioodil rännati peamiselt Eestile lähedastesse piirkondadesse nagu Ingerimaa ja Peterburi kubermang. Väljarännet neile aladele soodustasid protestantliku kultuuri tekkimine, Soome ja Rootsi kogudused. Lähiränne moodustas 2/3 kogu väljarändest Venemaale 19. sajandil ja 20. sajandi alguses.

• Massiline väljaränne algas 19. sajandi keskpaigas ja kestis kuni 1905. aastani.

Eestlased Krimmis, Džaga-Kuštšu küla, 1912

Väljaränded said alguse juba 1840. aastatel, kuid kohalikud mõisnikud olid vastu – peamiselt kardeti kaotada odavat tööjõudu.

Volga ääres Saraatovi ja Samaara kubermangus avati esimene Eesti talupoegadele mõeldud sihtmaa, kuhu valitsuse loal võidi suunduda. 1855. aastal siirdusid sinna esimesed väljarändajad Võrumaalt Väimelast ja Sangastest.

Järgmine riigi soositud sihtmaa oli Vene-Krimmi sõja järel tatarlaste väljarändega vabaks jäänud Krimm, kuhu suunduti Järva-Madise ja Järva-Jaani kihelkonnast 1860. aastate alguses. Pärast Vene-Türgi sõda (1877–1878) hakkasid Krimmis maa rendi ja kümnise hinnad tõusma, mispärast osa asunikke siirdus edasi Kaukaasiasse. Krimmist asus osa perekondi edasi Stavropoli kubermangu ja avasid Kaukaasia suuna. See liikumine oli koldeliselt leviv ümberasumise laine, mis aitas laiendada eestlase silmaringi, näha uusi ümberasumisvõimalusi. Järgnevate ümberasumiste puhul oldi juba rohkem informeeritud: oli kogemusi ja teavet, kuidas toimida, kuhu minna, kuidas suhelda võimudega lubade saamiseks nii selleks, et Eestist lahkuda kui ka uude kohta asumiseks, seal vajaliku maa saamiseks jne.

Kaukaasia eestlaste perekond, 1910

• Organiseeritud väljaränne, mis kestis 1906.–1914. aastani.

Peamine põhjus oli 1904. aasta 6. juuni seadus, mis toetas talurahva ja põlde harivate linlaste siirdumist Aasia-Venemaa aladele. Sellel ajavahemikul rändas Eesti aladelt Venemaa muudele aladele kuni 20 000 inimest, Uuralite taha asus rohkem kui 12 000 inimest, Siberisse 9000.

Eestlaste väljaränne Venemaa muudele aladele puudutas peamiselt kehvemal järjel olevat talurahvast, kes ei olnud võimeline Eesti tingimustes talusid ja maad välja ostma. Väljarändega loodeti saada soodsamatel tingimustel isiklik maalapp, mida harida. Sulased ja hooajatöölised nägid Venemaa muudel aladel endale püsiva kodu rajamist ainsa võimalusena.

Algusaegadel olid väljaränded suures osas seadusega vastuolus, need oli riskantsed ja oli võimalus laostununa tagasi tulla, kuid ajapikku muutusid need lihtsamini teostatavaks. Sageli saadeti ette maakuulajad, et need uuriksid sihtkoha maastikku, olusid, sinnasõidu võimalusi ja ühtlasi ka broneeriksid maad. See oli eriti omane väljarände kolmandale perioodile, kus Vene riik soodustas Siberi aladele suundumist.

Eestlaste asundused Kaukaasias

Kubani oblast, 1913

Stavropoli kubermang, 1913

Esimene eestlaste asundus Kaukaasias tekkis Stavropoli kubermangus Kazinkas. Sinna asusid ümber Krimmi rännanud Eesti pered, kui olid saanud 21. aprillil 1866 loa Stavropoli kubermangu ümber kolida. Krimmi loodus oli eestlastele võõras ja ei võimaldanud enda talu ülesehitamist selliselt nagu sooviti, seepärast esitas enamik Krimmi rännanud Eesti peresid palvekirja enda ümberasumiseks Stavropoli kubermangu.

Majanduslik seisukord asunduste algusaastatel

Teekond Eestist Taga-Kaukaasiasse kestis koos vahepeatustes lubade ootamisega ligikaudu aasta. Paljud surid, nägemata oma uut kodumaad. Ümberasujatele andis riik söögiraha 10 kopikat inimese eest, 200 rubla abiraha, külviks inimese kohta 7 puuda nisu ja 5 puuda otra.

Paljude eestlaste käekäik Kaukaasias ei olnud kerge, esines segadusi maa saamisega, uuesti ümberasumisi. Leidub dokumente, mis annavad tunnistust, et maksude maksmisega jäädi hiljaks, võlgasid ei tagastatud, maad kasutati ebaseaduslikult selle eest makse maksmata jms.

1870. aastaks oli Kazinkas 195 Eesti peret. Paljud pered elasid lageda taeva all ja palusid omavalitsuselt laenuks vilja, et see järgmise aasta saagiga tagasi maksta. Kubermangu valitseja mõistis küll olukorra tõsidust, kuid viljalaenupalve rahuldamine käis omavalitsusele üle jõu. Suur probleem oli ka maast vee kättesaamine – see oli oluliselt sügavamal kui Eestis.

Esimestel aastatel elati viletsates hüttides. Kaukaasia palavad suved tõid kaasa malaaria, mille tagajärjel paljud surid. Üldise viletsuse põhjus oli ka poolikuks jäänud maade jagamise küsimus. Eesti asunduste raske käekäik algusaastail sundis paljusid peresid otsima uusi võimalusi mujal Venemaal, mitmed perekonnad pöördusid koju tagasi. 1886. aastal elas Taga-Kaukaasias 1226 eestlast.

Asunduste majanduslik areng 1890. aastatel ja 20. sajandi alguses

Puhkuslinn Suhhumi kasvas, eesti asunikud Suhhumi lähistel tegelesid 1890. aastate alguses piimasaaduste tootmise ja müügiga. Kasvatati ka Eesti traditsioonidele vastavalt teravilja, kuid sealne soe ja niiske kliima ei andnud head saaki, mistõttu mindi peagi üle maisi kasvatamisele. Järk-järgult hakati viljapõldude harimiselt, mis kasumit ei toonud, üle minema puuvilja kasvatamisele ja müügile. Puuviljakasvatus oli edukas eelkõige Sotši ja Suhhumi ümbruse Eesti asundustes, kus teede olemasolu ja suuremate asustatud alade lähedus võimaldas saagi edukalt realiseerida. Kasvatati virsikuid, musti ploome ja pirne. Kaugemates Eesti asundustes ei olnud värskete puuviljade müümine võimalik, ajapikku hakati neid kuivatama, hiljem tekkisid ka konservivabrikud.

Eestlaste elujärg Kaukaasias paranes, tekkis jõukamate talumeeste kiht, palgati sulaseid. Paljud hiljem saabunud eestlased töötasid sulastena, oodates selgust oma maa taotlemise küsimuses. Hiljem tulijatele ei olnud tingimused maa saamiseks enam nii soodsad, polnud enam saadaval häid maatükke, mida oleks võimalik kasumlikult harida, sest teed sinna olid geograafilise asendi tõttu väga raskesti ligipääsetavad.

Taga-Kaukaasiasse Eesti asunduste tekkimine lõppes 1886. aastal. Esimesed Eesti külad olid Linda, Estonia ja Sulev, hiljem lisandusid Punase Lageda ja Novoestonia asundused. Põhja-Kaukaasiasse tekkis Esto-Haginski asundus 1877. aastal.

Eesti Kaukaasia külad kirjanduses

Anton Hansen Tammsaare külastas Punase Lageda asundust 1912. aastal, et ravida oma kopse. Tammsaare kirjutab, et nii mõnegi peremehe aias on üle saja viljapuu ja üldine elujärg eestlastel on Punasel Lagedal hea. Tammsaare mainib ka, et asunike vaimuelu on vaene, kuna kaugele maale tulid paremat elu otsima eelkõige kehvemal järjel olevad talupojad. Suureks probleemiks peab Tammsaare ka meeste käsitööoskuste kadumist, mis ei ole põlvest põlve edasi antud.

Eduard Vilde külastas Krimmi ja Kaukaasia Eesti asundusi ning kirjutas reisist üksikasjaliku ülevaate – alates vintsutustest Vene raudteel, lõpetades Krimmi ja Kaukaasia eestlaste külalislahkusest. Reisikiri annab ka ajaloolise tagasivaate eesti asunduste algusaastatest, kirjeldab kohalike eluolu, haridus- ja kultuurielu.

Vilde kirjutab oma reisikirjas, et eestlaste majad sarnanevad kodumaa mõisate eluhoonete või paremate kirikuõpetajate ja köstrite majadega. Need on ehitatud Krimmi kollasest kivist ning seest ja väljast valgeks lubjatud.