Rookatus

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Rookatus Koguvas

Rookatus ehk roogkatus on katus, mis on tehtud pilliroost ja mille põhikalle on vähemalt 45 kraadi.

Rookatus on üks esimesi katusekattematerjale, mille inimesed kasutusele vőtsid. Katuse eluiga on katsetatud juba sajandeid. Rookatus on samaaegselt nii katusekatte- kui ka isolatsioonimaterjal. Euroopa pillirooturul ja pilliroost katuste valmistamisel on väga pikaajaline traditsioon. Eelkõige kasutatakse pilliroogu nendes riikides, kus see on kohapeal kergesti kättesaadev. Pilliroog on väga pikaealine ja vastupidav, roogkatuse eluajaks on 40–60 aastat. Vastupidavus sõltub katuse paksusest, aga muidugi ka materjali ja töö kvaliteedist.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eestis leiab andmeid vanimatest katustest alates III–II aastatuhandest e.m.a. Need olid püstkojad, mida kaeti puukoore ja mätastega. Pillirookatust hakati paigaldama eluruumidele ja rehealustele alles XV–XVI sajandil. Rookatus ehitati laia räästaga, et kaitsta puitseinu sademete eest. Sademete läbijooksu vältimiseks pidi katusekalle olema vähemalt 45 kraadi. [2] 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses oli roog Eesti üks põhilisemaid katusematerjale. 1881. aasta rahvaloenduse andmeil olid Eestis talumajapidamistest rooga kaetud 70–80%. Läänemaal ja saartel oli rooga kaetud katuseid 90% ulatuses. 1922. aasta rahvaloenduse tulemustest selgus, et Lääne maakonnas ja saartel asuvate elamute katusematerjaliks oli roog 69% ulatuses.[1]

Katuse ehitamine[muuda | muuda lähteteksti]

Rookatusega hoone vabaõhumuuseumis

Rookatuse ehitamiseks on vaja koguda pilliroogu. Pilliroog lõigatakse ja heidetakse kahludeks(pilliroost punt, mille ümbermõõt on 63 sentimeetrit), mille täpne mõõt saavutatakse kalibreerimisraudade abil. Kahludes peab olema ühepikkune roog. Roogu lõigatakse jõeluhtadelt, järvedelt ja merelahtedest, kas jää pealt või madalast veest vastavalt ilmaoludele. Roo lõikamine hakkab pihta novembris pärast öökülmasid. Selleks ajaks on pilliroolehed öökülmade tõttu kuivanud ja küljest ära kukkunud. Parem on lõigata roogu, mis on ilma lehtedeta. Kuiva roogu hoitakse laos, kus rookahle võib üksteise peale panna kuni kuus kihti. Kuivas laos säilib roog aastaid, ilma et sellega midagi juhtuks, aga laos peab õhk kindlasti liikuma. Aastasadu on roogu lõigatud sirbi ja vikatiga. Tänapäeval on lisandunud roolõikusmasinad. Lumevaesel talvel saab kasutada lükkamisrauda.[3]

Rookatuse valmistamiseks on vaja eriotstarbelisi tööriistu, näiteks katuselasna ehk katusekärpi, katusekonkse, kääre, nuga.

Rookatuse ehitamine algab eeltöödest. Rookatust ehitades tuleb esiteks mõõta üle katus, et arvutada selle pindala ja selgitada välja vajaminev rookogus. Rookatusemeistrid arvestavad iga katuseruutmeetri kohta kümme 63-sentimeetrist rookahlu. Siiski peab arvesse võtma ka katusele mineva roo pikkust ja paksust. Enne roo paigaldamist tuleb katusele asetada sarikad ja nende külge kinnitada roovid ehk puidust 5x5 sentimeetrise läbimõõduga prussid, mille külge kinnitatakse hiljem pilliroost kahlud. Rookatuse ehitamine seisneb rookahlude asetamises katusele ja nende sidumises katuse roovide külge. Katusele paigaldatakse kõrvuti rookahlud, mis moodustavad ühe rea. Esimese rea rookahlud seatakse üksteise kõrvale. Tekkinud rea peale tuleb asetada ümar raudlatt ehk korralatt. Korralatt tuleb panna iga roovi kohta. Rookahlud jäävad katuse sarikate külge asetatud roovide ja korralati vahele. Sama protsess kestab katusepaneku lõpuni ehk seni, kuni tehtud on ka katuse hari. Viimaseks etapiks on katuse viimistlemine.

Rookatuse miinused ja plussid[muuda | muuda lähteteksti]

Rookatusel on nii eeliseid kui ka puudusi. Rookatuse peamiseks plussiks on ilus välimus, mis sobib maapiirkondade keskkonda. Rookatus hoiab väga hästi soojust ja ka katusealuse soojustamiseks kulub 40% vähem soojustusmaterjali kui muud liiki katuste korral. Rookatused on keskkonnasõbralikud, mis tänapäeval on ökoloogiliselt väga tähtis. Pilliroog katusematerjalina on kodumaine ja kergesti kättesaadav. Lääne-Eesti saartel on pilliroog suhteliselt levinud ja katusematerjaliks sobilik.

Rookatuste puuduseks on kallidus, mis piirab rookatuste ehitust paljudele inimestele. Samuti nõuab rookatus hoolt ja peab küll vastu kaua, kuid siiski vähem kui sada aastat. Rookatuse ehitus on töömahukas ja vajab palju kalkuleerimist. Kahjuks on kvaliteetseid rookatuseid teha oskavaid meistreid ja firmasid Eestis vähem kui tehiskatusematerjalide paigaldajaid. Rookatuse üheks puudusteks on ka tuleohtlikkus.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Sooster, S. 2006. Roog- ja õlgkatused. Tallinn: Muinsuskaitseamet
  2. Muinsuskaitseamet. 2011. Kultuurimälestise omaniku käsiraamat. Tallinn: Muinsuskaitseamet
  3. Pere, R. 2008. Looduslikud ehitusmaterjalid. Tallinn: Tallinna