Rehielamu

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Rehielamu Eesti Vabaõhumuuseumis.
Elamu pärineb Köstriaseme talust, Hageri kihelkonnast, Harjumaalt. Ehitatud 1890ndatel.

Rehielamu (ka rehemaja, rehetare) on hoone, kus eluruumid ning vilja peksmise ja kuivatamise koht on koondatud ühe katuse alla. Oma klassikalisel kujul koosneb see kolmest põhiosast: rehetoast, rehealusest ja kambritest.[1][2]

Rehielamu oli talu tähtsaim hoone.[2] See ehitati esiküljega õue poole ning paiknes sageli otse sissesõidukoha vastas.[viide?] Rehielamu täitis elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid.[3]

Rehielamu klassikalise vormi väljakujunemisperiood oli 15. sajandi lõpust kuni 17. sajandini, mil see muutus Eesti alal domineerivaks elamutüübiks.[4] Lisaks Eesti alale kasutati rehielamuid veel Põhja-Lätis Vidzemes ja võib-olla ka vadjalaste juures.[5] Eesti alal kujunes kaks algupäralt, plaanilt ja ehituselt erinevat rehielamu tüüpi: põhjatüüp ja lõunatüüp.[6]

Areng[muuda | muuda lähteteksti]

Baltikumi põhjaosa niiske ja lühikese vegetatsiooniperioodiga kliima on tekitanud vajaduse vilja kunstlikult kuivatada, eriti pärast seda, kui 2. aastatuhande alguses sai põhiliseks leivaviljaks talirukis, mille kuivatamine pidi uue külvi jaoks toimuma kiiremini. Vilja kuivatati ja vähesel määral ka peksti inimeste tolleaegsetes talvistes elamutes – ahjuga köetavates suitsutubades, mis soojal aastajal nagunii tühjalt seisid. Need nn elurehed, mis täitsid nii eluaseme kui rehe rolli, levisid ennekõike Eesti alal ja olid vaheastmeks rehielamu kujunemises. Mujal kuivatati vilja peamiselt selleks spetsiaalselt rajatud hoones.[7][8]

Alates 14. sajandist kliimaolud järkjärguliselt halvenesid (eriti raskeks kujunes 16.–18. sajandi väike jääaeg) ja üha kesksemaks toiduviljaks muutus karmi ilmastikku paremini taluv talirukis. Samal ajal viljakasvatus laienes, osaliselt seoses viljahindade kasvu (eriti hinnas oli just suitsurehes kuivatatud hästisäiliv vili) ja viljas makstavate mõisakoormistega. Suuremate viljakoguste peksmiseks ja kuivatamiseks ehitati mõnikord teine rehi juurde, otstarbekamaks lahenduseks osutus aga olemasolevale elurehele viljapeksuplatsi ehk algelise rehealuse juurde liitmine.[9]

Kaheruumilise elurehe puhul võeti rehealusena kasutusele eeskoda, mida ehitati avaramaks. Sellest kujunes lõpuks Lõuna-Eesti tüüpi rehielamu, kus rehetuba ja rehealune on ühelaiused ja ühekõrgused. Samasugused on ka Vidzeme rehielamud. Ühest ruumist koosneva elurehe puhul ümbritseti see igast küljest algselt lahtise rehealusega, millele hiljem rajati rõhtpalkseinad. Sellest sai Põhja-Eesti tüüpi rehielamu algvorm.[6][10] Arheoloogilises aineses võib rehealuselaadseid ehitisi tuvastada alates 15.–16. sajandist. Vanimad kirjalikud teated rehealustest pärinevad 16. sajandist.[11]

16.–17. sajandil täiustati ja suurendati rehetoa ahju, mis võimaldas edukamalt vilja kuivatada, leiba küpsetada ja ruumi soojana hoida. Kambrite tähtsus jäi esialgu väikeseks. 16.–17. sajandi rehielamute kambreid kasutati panipaiga ja mõnikord ka suvise eluasemena, samas puudusid isegi osadel hilisematel rehielamutel kambrid sootuks. Küttekollete täiustumine võimaldas hiljem siiski kambreid mitmekülgsemalt elu- ja majandustegevuseks kasutada.[12]

Arvatakse, et rehielamu kõrge õlgkatus hakkas levima alates 15.–16. sajandist, vahetades välja suhteliselt lameda kasetohu või mätastega kaetud kisklaudadest katuse.[13] Rehielamu oli oma põhikujul välja arenenud 17. sajandiks ja saanud selleks ajaks ühtlasi Eesti ala domineerivaks elamutüübiks.[14]

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Rehielamu põhjatüüp

Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (niinimetatud paja) või seapõiega kaetud tillukese akna kaudu. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Nii rehetoal kui kambritel olid rõhtpalkseinad ja muldpõrandad, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad sageli ka paeplaatidest. Rehetoa taganurgas asus suur pae- või maakividest suitsuahi, mille ees lahtisel leeasemel valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Kütmise ajal lasti suits välja rehetoa välisukse kaudu.

Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas oli lai värav, kustkaudu sügisel vili sisse veeti. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige hobuseid ja sigu, ülal laepeal aga heina ja põhku. Samuti kasutati rehealust veokite ja hobuseriistade hoidmiseks. Pulmade ja muude pidude puhul oli see tantsuruum, suviti paiknes seal sageli söögilaud.

Kamber leiab esmakordselt mainimist alles 17. sajandi allikates. Kaua aega oli see kütteta ruum, mida kasutati hoiuruumina ja kus suvel magati. 19. sajandi alguses muutus kamber suitsuvabaks ning sai soojustuse ja klaasaknad, sajandi teisel poolel juba ka laudpõrand. Kambrit hakkasid esmajoones kasutama peremees ja perenaine koos väikeste lastega, teised täiskasvanud ja vanemad perekonnaliikmed jäid edasi rehetuppa.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ain Lavi (2001). Rehielamu kujunemisloost arheoloogia andmetel. Eesti Arheoloogia Ajakiri 2001, 5, 1, lk 65
  2. 2,0 2,1 Rehielamu. Eesti Rahva Muuseumi koduleht
  3. Elo Lutsepp, Joosep Metslang ja Juta Saron (2008). Rehemaja inventeerimise juhend. Eesti Vabaõhumuuseum, Tallinn. Lk 7
  4. Lavi 2001, lk 73
  5. Lavi 2001, lk 63
  6. 6,0 6,1 Lavi 2001, lk 68–70
  7. Lavi 2001, lk 63–64,73
  8. Lutsepp et al 2008, lk 5
  9. Lavi 2001, lk 63–66
  10. Lutsepp et al 2008, lk 5–6
  11. Lavi 2001, lk 66
  12. Lavi 2001, lk 67–68
  13. Lavi 2001, lk 71–72
  14. Lavi 2001, lk 73

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]