Rehielamu

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Rehielamu Eesti Vabaõhumuuseumis.
Elamu pärineb Köstriaseme talust, Hageri kihelkonnast, Harjumaalt. Ehitatud 1890ndatel.

Rehielamu (ka rehemaja, rehetare) on hoone, kus eluruumid ning vilja peksmise ja kuivatamise koht on koondatud ühe katuse alla. Oma klassikalisel kujul koosneb see kolmest põhiosast: rehetoast, rehealusest ja kambritest.[1][2]

Rehielamu oli talu tähtsaim hoone.[2] See ehitati tavaliselt esiküljega õue poole. Rehielamu täitis elamu, rehe, lauda, töö- ja hoiuruumi ning paiguti ka sauna ülesandeid.[3]

Arvatavasti hakkas rehielamu välja kujunema I aastatuhande lõpus pKr ja oli algul kerisahjuga suitsutuba, mis täitis ka rehe ülesandeid. Hiljem lisandus rehealune.[4] Rehielamu klassikalise vormi väljakujunemisperiood oli 15. sajandi lõpust kuni 17. sajandini, mil see muutus Eesti alal domineerivaks elamutüübiks.[5] Lisaks Eesti alale olid rehielamud kasutusel Põhja-Lätis Vidzemes ja varem ka vadjalastel.[6] Eesti alal kujunes kaks algupäralt, plaanilt ja ehituselt erinevat rehielamu tüüpi: põhjatüüp ja lõunatüüp.[7]

Areng[muuda | muuda lähteteksti]

Vabaõhumuuseumi Sassi Jaani rehielamu

Baltikumi põhjaosa niiske ja lühikese vegetatsiooniperioodiga kliima on tekitanud vajaduse vilja kunstlikult kuivatada, eriti pärast seda, kui 2. aastatuhande alguses sai põhiliseks leivaviljaks talirukis, mille kuivatamine pidi uue külvi jaoks toimuma kiiremini. Vilja kuivatati ja vähesel määral ka peksti inimeste tolleaegsetes talvistes elamutes – ahjuga köetavates suitsutubades, mis soojal aastaajal nagunii tühjalt seisid. Need nn elurehed, mis täitsid nii eluaseme kui rehe rolli, levisid ennekõike Eesti alal ja olid vaheastmeks rehielamu kujunemises. Mujal kuivatati vilja peamiselt selleks spetsiaalselt rajatud hoones.[8][9]

Alates 14. sajandist kliimaolud järkjärguliselt halvenesid (eriti raskeks kujunes 16.–18. sajandi väike jääaeg) ja üha kesksemaks toiduviljaks muutus karmi ilmastikku paremini taluv talirukis. Samal ajal viljakasvatus laienes, osaliselt seoses viljahindade kasvu (eriti hinnas oli just suitsurehes kuivatatud hästisäiliv vili) ja viljas makstavate mõisakoormistega. Suuremate viljakoguste peksmiseks ja kuivatamiseks ehitati mõnikord teine rehi juurde, otstarbekamaks lahenduseks osutus aga olemasolevale elurehele viljapeksuplatsi ehk algelise rehealuse juurde liitmine.[10]

Rehielamud erinesid üksteisest rehetoa ja rehealuse laiuse ja kõrguse poolest. Kaheruumilise elurehe puhul võeti rehealusena kasutusele eeskoda, mida ehitati avaramaks. Sellest kujunes lõpuks Lõuna-Eesti tüüpi rehielamu, kus rehetuba ja rehealune on ühelaiused ja ühekõrgused. Samasugused on ka Vidzeme rehielamud. Ühest ruumist koosneva elurehe puhul ümbritseti see igast küljest algselt lahtise rehealusega, millele hiljem rajati rõhtpalkseinad. Nii olid rehetoal nagu topeltseinad, mis hoidsid toa soojana, kuid raskendasid valgustamist. Selline hoone oli Põhja-Eesti tüüpi rehielamu[7][11] Selle hoonetüübi rehetuba oli rehealusest kõrgem ja kitsam, kuid nad olid ühe katuse all. Rehetoa juurde jäid räästaalused, kuhu ehitati kitsad rehetoast madalamad ruumid (kamber, eeskoda, aganik).[12]

Esimest korda on rehielamut nimetatud 14. sajandil. Arheoloogilises aineses võib rehealuselaadseid ehitisi tuvastada alates 15.–16. sajandist (kaevamised Varbola lähedal ja Olustveres).[13][4]

16.–17. sajandil täiustati ja suurendati rehetoa ahju, mis võimaldas edukamalt vilja kuivatada, leiba küpsetada ja ruumi soojana hoida. Kambrite tähtsus jäi esialgu väikeseks. 16.–17. sajandi rehielamute kambreid kasutati panipaiga ja mõnikord ka suvise eluasemena, samas puudusid isegi osadel hilisematel rehielamutel kambrid sootuks. Küttekollete täiustumine võimaldas hiljem siiski kambreid mitmekülgsemalt elu- ja majandustegevuseks kasutada.[14]

Arvatakse, et rehielamu kõrge õlgkatus hakkas levima alates 15.–16. sajandist, vahetades välja suhteliselt lameda kasetohu või mätastega kaetud kisklaudadest katuse.[15] Rehielamu oli oma põhikujul välja arenenud 17. sajandiks ja saanud selleks ajaks ühtlasi Eesti ala domineerivaks elamutüübiks.[16]

19. sajandi II poolest algas rehielamu taandumise aeg, mil ehitati eraldi elumaju rehest lahku, algul peamiselt Lõuna-Eestis, hiljem ka mujal. Kui vana rehielamu oli veel kasutuskõlblik, täitis see rehe ülesannet. Suurtes ja jõukamates Mulgimaa taludes ehitati siiski ka eraldi rehtesid. Põllumajanduse areng, rehepeksumasinate kasutuselevõtt ning kaasaegsete viljakuivatite ehitamine talude juurde muutsid rehehooned tarbetuks, 20. sajandi alguses jäid need valdavalt kasutuseta, lõpetati ka uute rehielamute ehitamine.[17]

Ehitus[muuda | muuda lähteteksti]

Rehielamu põhjatüüp

Rõhtpalkidest taluhoonetel süvistati pinnast vundamendi tarbeks väga vähe või üldse mitte. Iga nurga ja seinte liitumiskoha alla pandi nurgakivi ehk plint. Vahepealne osa võidi jätta tühjaks või täita kividega, mille vahed tihendati kas savi või lubjaseguga, mõnikord laoti kivid ka ilma sideaineta. Selline tihendatud vundament, mis pakkus kaitset külma, tuule ja kahjurloomade eest, ehitati tavaliselt elumajadele ja tallidele. Elamu soojapidavuse suurendamiseks rajati sageli seestpoolt välisseina äärde palgiga piiratud 20–30 cm kõrgune muldvall ehk muldpink.[18]

Rehielamu ehitati Eestis tavaliselt ristpalkidest, mis varati ning mille vahed täideti tihedalt samblaga. Nii rehetoal kui kambritel olid rõhtpalkidest seinad ja muldpõrandad. Põrand ehitati ka savist, Põhja-Eesti paealadel tehti rehetoa põrandad veel paeplaatidest. Rehielamu keskne ja kõige olulisem ruum oli küttekoldega rehetuba. Rehetoa palklagi varati nagu seinadki, lisaks kaeti lagi savi ja mullaga, et tuba soojem püsiks. See oli kogu aasta elutuba, kuid sügisel rehepeksu ajal kuivatati seal vilja, seal töödelgi ka linu. Kuni 19. sajandi keskpaigani olid rehetoad akendeta, valgust saadi lauaga suletava ava (pajaaken) kaudu, aknaid hakati tegema 19. sajandil. Uksed olid madalad ja kõrge lävepakuga. Rehetoa taganurgas asus suur pae- või maakividest reheahi, mille ees lahtisel leel asuvas pajas valmistati perele toitu ja loomadele sööta. Reheahi oli 19. sajandi lõpuni korstnata, kütmise ajal lasti suits välja pajaakna ja rehetoa välisukse kaudu.[12]

Rehealune oli põhiliselt majandusruum, mille esi- ja tagaseinas oli lai värav, kustkaudu sügisel vili sisse veeti. Seal peksti reht ja tuulati vilja. Talvel hoiti rehealuses koduloomi, eelkõige hobuseid ja sigu, ülal peentest palkidest laudil aga heina ja põhku. Samuti kasutati rehealust veokite ja hobuseriistade hoidmiseks. Pulmade ja muude pidude puhul oli see tantsuruum, suviti paiknes seal sageli söögilaud.[19]

Kambrit on esimest korda mainitud alles 17. sajandi allikates. Kaua aega oli see kütteta ja väikese pajaaknaga ruum, mida kasutati hoiuruumina ja kus suvel magati. 19. sajandi alguses sai kamber väikesed klaasaknad, ruumi köeti reheahju külje või soojalõõriga ning ka rehetoa ust lahti hoides. Kambrit hakkasid esmajoones kasutama peremees ja perenaine koos väikeste lastega, teised täiskasvanud ja vanemad pereliikmed jäid edasi rehetuppa. Sajandi teisel poolel kambrite arvu suurendati ning lisandus köök, pandi juba ka laudpõrand ning laudlagi. Eeskamber jäi taluperele, tagakamber peremehele-perenaisele.[20]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Ain Lavi (2001). Rehielamu kujunemisloost arheoloogia andmetel. Eesti Arheoloogia Ajakiri 2001, 5, 1, lk 65
  2. 2,0 2,1 Rehielamu. Eesti Rahva Muuseumi koduleht
  3. Elo Lutsepp, Joosep Metslang ja Juta Saron (2008). Rehemaja inventeerimise juhend. Eesti Vabaõhumuuseum, Tallinn. Lk 7
  4. 4,0 4,1 Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 252
  5. Lavi 2001, lk 73
  6. Lavi 2001, lk 63
  7. 7,0 7,1 Lavi 2001, lk 68–70
  8. Lavi 2001, lk 63–64,73
  9. Lutsepp et al 2008, lk 5
  10. Lavi 2001, lk 63–66
  11. Lutsepp et al 2008, lk 5–6
  12. 12,0 12,1 Eesti etnograafia sõnaraamat. Koostanud Arvi Ränk, toimetanud Õie Ränk. Tallinn 1995. lk 178
  13. Lavi 2001, lk 66
  14. Lavi 2001, lk 67–68
  15. Lavi 2001, lk 71–72
  16. Lavi 2001, lk 73
  17. Karl Tihase (2007). Eesti talurahvaarhitektuur. Tallinn: Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus. Lk 303-307.
  18. Sokkel ja vundament. Muinsuskaitseamet. Vaadatud 15.01.2022
  19. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 248
  20. Eesti rahvakultuuri leksikon (3. trükk). 2007. Koostanud ja toimetanud Ants Viires. Eesti Entsüklopeediakirjastus. Lk 62

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]