Kõlvik

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Kõlvik on loodusolude ja kasutusotstarbe poolest temaga külgnevatest aladest erinev maatükk.[1]


Kõlvikud jagunevad:[2]

  1. Haritav maa – kultuurtaimede viljelemiseks kasutatav või varem kasutatud (sööt)maa.
    1. Põllumaa – mineraalmuldadel paiknev regulaarselt haritav põllukultuuride viljelemiseks kasutatav maa, lavakultuuride ja kilega kaetud ajutiste kasvuhoonete ning mitmeaastaste püsiistandike (maasikas, vaarikas) alune maa.
    2. Puuviljaaed – viljapuu- ja marjaaedade alune maa.
    3. Puukool – viljapuukoolide ning puu- ja põõsastaimede istandike alune maa.
    4. Püsirohumaa – valdavalt turvasmuldadel paiknev kultuurheina- või -karjamaa, mis ei sobi intensiivselt haritavate põllukultuuride kasvatamiseks ja mille kuivendusseisund on vähemalt rahuldav
  2. Looduslik rohumaa – karjatamiseks ja niitmiseks sobivad kuni 30 protsendi ulatuses (niidetavatel puisniitudel kuni 50 protsendi ulatuses) puude või kuni 50 protsendi ulatuses põõsastaimedega kaetud looduslike rohttaimede kasvualad, samuti saagikuse tõstmiseks pealtparandatud rohumaad ning loodusliku rohukamaraga söödistunud või ebarahuldava kuivendusega endised haritavad maad, mille põllumaana kasutuselevõtmine on ilma kultuurtehniliste võteteta võimatu.
  3. Metsamaametsaga maa-ala ja maa-ala, millel varem kasvas mets, kuid mis looduslike tegurite, kahjustuste või inimtegevuse tõttu on ajutiselt metsata ja mille aastane puidu tootmise võime on vähemalt 1 tm/ha ning mida ei kasutata muuks otstarbeks (niidetav puisniit).
    1. Mets – maa-alad, kus loodusliku uuenduse või istutamise tulemusena kasvanud puude kõrgus on vähemalt 1,3 m ja puuvõrade liitus vähemalt 30 protsenti, niidetavatel puisniitudel vähemalt 50 protsenti.
    2. Raiestik – metsamaa, kus puuvõrade liitus on raietega viidud alla 30 protsendi.
  4. Õuemaa – hoonetealune ja nende teenindamiseks kasutatav maa.
  5. Muu maa – maa, mida ei kasutata haritava maana, loodusliku rohumaana, metsamaana ega õuemaana.
    1. Haljasmaa – pargiks rajatud või kujundatud puude ja põõsaste kasvuala ning muruplatside, puuderidade, hekkide jne. alune maa.
    2. Põõsastik – üle 50-protsendilise kattuvusega põõsastaimedega kaetud maa.
    3. Soo – niiskuslembese loodusliku taimkattega pidevalt liigniiske ala, kus turba tüsedus on vähemalt 30 cm.
    4. Soovik – niiskuslembeste looduslike rohttaimedega (valdavalt kõrged tarnad) kaetud liigniiske maa mineraalmuldadel, mida ei sobi kasutada karjatamiseks ega niitmiseks. Tihti pikemat aega vee all.
    5. Taimkatteta pinnas – kuni 30 protsendi ulatuses kamardunud alad, kus kamar on nõrk ja laiguline (liivikud, veeristikud, klibustikud jne.).
    6. Jäätmaa – majanduslikult mittekasutatav maa (ammendatud freesturbaväljad, rekultiveerimata karjäärid, risustatud maa, tööstusjäätmete ladustamisplatsid, kivihunnikud, kiviaiad, paekivipaljandid, mahajäetud hoonete alune ja nende õuemaa ning teised klassifitseerimata kõlvikuliigid).
    7. Veealune maa – jõgede, järvede, kanalite, kraavide, tiikide jt. veekogude all olev maa.
    8. Tee maa – maanteede, karjateede, tänavate ja väljakute alune maa.

Kõlvikute järgi määratakse maa maksustamishind.

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. TEA Entsüklopeedia. 2015. Kuuda-Liibüa, (12). TEA Kirjastus, Tallinn.
  2. "Metsaressursi arvestuse riikliku registri põhimäärus". (RT I 1995, 32, 390). Riigi Teataja, 2017. Justiitsministeerium. Failitüüp: HTML. Vaadatud 28.12.2020. Eesti.