Vana-Vigala Hirvepark

Vana-Vigala Hirvepark on kaitsealune metsapark, mis asub Märjamaa vallas Vana-Vigala külas Jädivere–Silla maantee ääres. Pindala on 75 hektarit.

Hirvepark on rajatud aastatel 1791–1795 Vana-Vigala mõisa poolt vesise heinamaa ning maanteeveerul asunud kraavitatud mõisapõllu kohale.^[1] Rajamist lõpetati 1832. aastal aednik Hans Lintrupi plaanide järgi. Ajavahemikus 1835–1870 laiendati parki, täiendades seda A. Middendorffi poolt ekspeditsioonidelt kaasa toodud eksootidega, nagu ajaani kuusk, dalekarlia kask, kollane hobukastan, mandžuuria pähklipuu jne.^[2] Osalt oli ka varem seal puistu. 19. sajandil püüti kujundada loodusliku ilmega maastikuparki.

Pargis asub piklik tiik, milles on kaks väikest saart ilupuudega. Ühel tiigisaarel asub omapärase monumendina üksteise peale laotuna 13 veskikivi. Legendi järgi suudeti sellega peatada kummitava mõisaproua tegevus. 2005. aastal sattus monument vandalismiohvriks, mille käigus lõhuti osa veskikive.

Pargis on üle 60 puu- ja põõsaliigi. Suurem osa võõrliikidest (siberi lehised, valgenulud, palsamnulud, tammed jt) on istutatud parki 1832. aastal. Võõrliikidega aitas parki täiendada ka loodusteadlane Alexander Theodor von Middendorff. Sellest ajast pärineb ka Hirvepargis asuv Eesti vanim lehisekultuur. Lehiseid istutati ka naabruses olevasse Vana-Vigala mõisa parki ning alleedena maantee äärde (Eesti pikimad alleed). Pargis paiknesid erinevate puuliikide kultuurid omaette istandustena (nt elupuude rühm).

Aastal 1963 rajati parki aedik (38 hektarit), millesse asustati Voronežist toodud punahirved, kes oma elutegevusega hakkasid avaldama pargile märgatavat mõju. 1982. aastal otsustati loomad vabadusse lasta.

1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul puhastati kohalike aktivistide poolt Hirvepargi Jädivere–Silla maantee äärne osa, millele anti puisniidu ilme. On puhastatud ka tee veskikivimonumendiga tiigisaarele, kuhu on rajatud lõkkeplats. Muu osa pargist on metsistunud.