Eesti Põhjala Ühing

Allikas: Vikipeedia

Eesti Põhjala Ühing (rootsi Föreningen Norden i Estland, inglise Norden Association of Estonia) on 20. oktoobril 1989 asutatud mittetulundusühing, mille eesmärk on arendada Eesti ja Põhjamaade rahvaste koostööd ja ühistegevust nende ajaloo, ühiste huvide ning kultuuritraditsioonide alusel.[1]

Ühing tegutseb koostöös Taani, Soome, Rootsi, Norra, Islandi, Gröönimaa, Fääri saarte ja Ahvenamaa Põhjala Ühingute ning neid ühendava katusorganisatsiooni Föreningarna Nordens Förbundiga.[1]

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti Põhjala Ühingu loomise ajendas 1989. aasta mais Rahvarinde büroosse sattunud norra ajakirjaniku Morten Bakkeli kiri, kus too juhtis tähelepanu Põhjamaades tegutsevaile Põhjala Ühingutele ja neid ühendavale liidule. Bakkel pakkus välja idee luua Eestis samalaadne ühing, avardamaks Eesti demokraatlike liikumiste kontakte Põhjamaades.[1]

Oleg Kangur ja Rein Tamsalu koostasid seepeale ühingu põhikirja ning kutsusid kokku asutamiskoosoleku, mis leidis aset 20. oktoobril 1989. Asutajaliikmeid oli 12: Mati Hint, Ülo Kaevats, Oleg Kangur, Marju Lauristin, Jüri Luik, Eino Muruste, Rein Tamsalu, Andres Tarand, Mari Tarand, Mart Tarmak, Sirje Trei ja Peeter Vihalemm.[1]

1989 ja 1990. aasta valimiskampaaniate tõttu ühenduse tegevus soikus, kuid elavnes taas pärast esimest suurkogu, mis peeti 12. mail 1990 Kirjanike Maja saalis. Suurkogul osales 47 inimest ning sellel kinnitati põhikiri, kiideti heaks tegevussuunad, valiti juhatus ja esimees, kelleks sai Oleg Kangur.[1]

20. maiks 1991 oli ühingul juba 328 individuaalliiget ning 10 kollektiivliiget. Allorganisatsioonid tegutsesid Tartus, Pärnus, Kilingi-Nõmmes, Kuressaares, Muhus ja Hiiumaal. Ühingul puudusid oma ruumid ning tegutseti Looduskaitse Seltsilt üüritud ruumides Tatari tänaval.[1]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]