T-abistajarakud

Allikas: Vikipeedia

T-abistajarakud ehk CD4-rakud ehk CD4-lümfotsüüdid ehk T4-lümfotsüüdid ehk Th rakud ehk TH rakud ehk T-helperrakud on paljude selgroogsete lümfisüsteemi rakud. T-abistajarakud liigitatakse T-lümfotsüütide hulka. Nende ülesandeks on omandatud immuunkaitse aktivatsioon ja tsütokiinide komplekteerimine ning vabastamine teiste immuunkaitses osalevate rakkude abistamiseks.[1]

Diferentseerunud CD4-rakkude pinnal paiknevad CD4-retseptorid ja neid nimetatakse CD4+ T rakkudeks.

Liigitus[muuda | muuda lähteteksti]

T-abistajarakud liigitatakse kokkuleppeliselt:

  • Th0 rakud ehk üldpopulatsioon; need aktiveerivad olenevalt tsütokiinide toimest diferentseerumise kas:
    • Th1 rakkudeks[2] (seostatakse enim tsütokiinide IFN-γ, IL-2, TNFα komplekteerimisega)
    • Th2 rakkudeks [3] (seostatakse enim järgmiste tsütokiinide IL-2, IL-4, IL-6, IL-10, TNFβ komplekteerimisega aga ka IL-5,IL-9 IL-13 komplekteerimisega[4])
    • Th3 rakkudeks, nende ülesanded on seni ebaselged, arvatakse, et nad inhibeerivad Th1- ja Th2-rakke ja on spetsialiseerunud limaskesta kaitsele;
  • Tüüp 17-T-abistajarakud (TH17-lümfotsüüdid) (avastatud 2005) (seostatakse enim tsütokiinidega IL-17a, IL-17e; neid loetakse olulisteks autoimmuunhaiguste väljakujunemisel ja epiteelirakkude kaitsel).

Üksik T-abistajarakk ei ole võimeline kõiki tsütokiine eritama, samuti ei komplekteeri nad organismis täpselt eeltoodud tsütokiine. Kui abistajarakud paljunevad ja moodustavad kloone siis võidakse neid uuesti aktiveerida nii, et nad hakkavad komplekteerima teisi tsütokiine, nagu näiteks IFN-γ, IL-4, IL-5, IL-10 ja TNF.

      • Mõnikord liigitatakse T-abistajarakkude alatüüpide hulka ka CD4+ T rakkude alatüübi TFH rakud – nende ülesandeks on T-helperitelt signaali saades B-lümfotsüütide aktivatsioon, mis võimaldab neil diferentseeruda antikehi tootvateks plasmarakkudeks.[5]

Lümfokiinid[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Lümfokiinid

Tähtsaimad T-abistajarakkude komplekteeritavad ja eritatavad tsütokiinide rühma kuuluvad lümfokiinid tänapäeval on[6] IL-2, IL-3, IL-4, IL-5, IL-6, G-CSF – granulotsüütide ja makrofaagide (monotsüütide) kolooniat stimuleeriv faktor, gammainterferoon.

Ravimite toime[muuda | muuda lähteteksti]

Mitmed ravimid (sh immunosupressandid nagu kortikosteroidid, tsütostaatikumid jt) pidurdavad lümfotsüütide paljunemist ja langetavad ka T-abistajarakkude hulka.[7]

Ka osad antibiootikumid, nagu näiteks tsüklosporiin A, langetavad T-abistajarakkude paljunemisvõimet ja diferentseerumist ning langetavad ka IL-2 komplekteerimist ja väljastamist.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Meditsiinisõnastik" 111:2004.
  2. Th1 rakk, Veebiversioon (vaadatud 26.02.2014) (saksa keeles)
  3. Th2 rakk, Veebiversioon (vaadatud 26.02.2014) (saksa keeles)
  4. Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 21, 2002, ISBN 9985 829 41 7
  5. Ain Heinaru, "Geneetika" õpik kõrgkoolile, Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 726, 2012, ISBN 978-9949-32-171-1
  6. Christopher R. Chapple, William D. Steers,Practical Urology: Essential Principles and Practice: Essential Principles, Springer-Verlag, lk 189, 2011, Google'i raamat veebiversioon (vaadatud 28.02.2014) (inglise keeles)
  7. Sirje Velbri, "Immuunpuudulikkus diagnostika ja ravi, AS Medicina, lk 128, 2002, ISBN 9985 829 41 7

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]