Vello Salupere

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Vello Salupere (kuni 26. juulini 1936 Semjonov; 15. märts 1935 Tallinn12. juuli 2020[1] Tartu) oli eesti arstiteadlane ja gastroenteroloog.[2]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vello Salupere oli tööliste poeg ja Riina Salupere isa.[2]

Lõpetas 1954 Tallinna 22. Keskkooli, 1960 TÜ arstiteaduskonna, meditsiinikandidaat (1963, TÜ), väitekiri "Resektsioonijärgse maoköndi limaskesta morfoloogilistest muutustest gastrobiopsia andmeil ja nende seosest kliinikuga", meditsiinidoktor (1970, TÜ), väitekiri "Хронический гастрит при язвенной болезни (патогенетические особенности хронического гастрита)".

Oli 1960 Viljandis arst, 1960–63 Tartu Linna Kliinilise Haigla siseosakonna röntgenoloog ja ordinaator, 1963–69 TRÜ teaduskonnasisehaiguste kateedri assistent, 1969 dotsent, 1970–77 professor, 1977–92 juhataja ja professor, 1992–2000 TÜ sisekliiniku juhataja, professor, aastast 2000 emeriitprofessor.

Ühtlasi oli ta 1975–78 TRÜ arstiteaduskonna õppeprodekaan, 1989–90 teadusprodekaan, 1987–91 ENSV peagastroenteroloog.[2]

Tartu Ülikooli Kliinikumi juhatuse liige (1992–97) ja esimees (1996).

Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]

Uurimisvaldkond: krooniline gastriit, mao vähieelsed haigused ja maovähk, seedeelundite haiguste immuunmehhanismid, immunoloogiliste näitude diagnostiline, prognostiline ja ravi väärtustav tähendus, esmane biliaarne maksatsirroos, diagnostiliste ja prognostiliste näitude süstematiseerimine; ka ravikvaliteet ning arsti-patsiendi suhe.

Ta organiseeris Tartu Kliinilises Haiglas gastroenteroloogia osakonna, võttis kasutusele mao aspiratsioonibiopsia jt meetodeid. Teinud koostööd Helsingi Ülikooli gastroenteroloogidega, täiendanud end ja pidanud loenguid paljudes Euroopa ja USA ülikoolides.

Tartu Terapeutide Seltsi esimees (1968–70), Üleliidulise Gastroenteroloogide Seltsi juhatuse liige (1966), ENSV Gastroenteroloogide Seltsi juhatuse liige (1969).

New Yorgi Teaduste Akadeemia liige (1985).

Nõukogude Eesti preemia (1980, kollektiivis), Üleliiduline S. Botkini mälestusmedal (1985).

Üle 200 teadustrükise, sh üle 30 monograafia.[2]

Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

  • Haavandtõbi. Tartu 1965
  • Gastriit. Tartu 1968
  • Maksa- ja sapiteede haigused. Tartu 1971
  • Sooltehaigused. Tartu 1971
  • Gastroenteroloogia. Tallinn 1973
  • Проблема хронического гастрита. Tallinn 1978
  • Основные болезни желудка. Tartu 1979
  • Krooniline hepatiit. Tartu 1982
  • Hematoloogia (kaasautor V. Saarma). Tallinn 1987
  • Seedeelundite biopsia kliinilised aspektid. Tartu 1992
  • Toitumine ja haigused. Tartu 1995
  • Seedeelundite talitlushäired. Tartu 1996
  • Arstimise sõlmküsimusi. Tallinn 2001
  • Vastuoluline meditsiin: arstimisega seotud konfliktsituatsioonid. Tartu 2003
  • Arstiabi kvaliteet: arstimist kajastavad dokumendid. Tartu 2005

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Album professorum Universitatis Tartuensis anno MCMXCVIII. Trt 1998, 45
  • Tartu Riikliku Ülikooli õppe-teaduskoosseisu biobibliograafia nimestik 1944–1980. Trt 1987, 126–127
  • II, 160
  • EE 14, 456
  • Tartu ülikooli ajalugu III. Tallinn 1982, 198, 256–258, 264–267
  • Nõukogude Eesti Tervishoid (1970) 6, 450-451
  • (1985) 2, 139
  • Merila-Lattik, H. Eesti arstid 1947–1997. Tallinn 1997, 987–988
  • Tartu Ülikooli Kliinikum 200. Trt 2004, 84, 90, 129, 281, 311, 314–315
  • Tartu Ülikooli arstiteaduskond 1982–2007. Trt 2007, 38, 48, 49, 55, 194, 229, 369, 370, 375, 432.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Surmakuulutus. Postimees, 15. juuli 2020
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Eesti Teaduse Biograafiline Leksikon, 3. köide

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Livre.png Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.