Harilik silenastik
|
See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Silenastik (perekond). |
| Harilik silenastik | |
|---|---|
 Emane silenastik | |
| Taksonoomia | |
| Riik |
Loomad Animalia |
| Hõimkond |
Keelikloomad Chordata |
| Klass |
Roomajad Reptilia |
| Selts |
Soomuselised Squamata |
| Alamselts |
Maolised Serpentes |
| Infraselts |
Alethinophidia |
| Ülemsugukond |
Colubroidea |
| Sugukond |
Colubridae |
| Perekond |
Silenastik Coronella |
| Liik |
Harilik silenastik |
| Binaarne nimetus | |
|
Coronella austriaca Laurenti, 1768 | |
 | |
| Sünonüümid | |
| |
Harilik silenastik ehk silenastik (Coronella austriaca) on maoliste alamseltsi kuuluv maoliik.
Silenastik ei ole inimesele ohtlik, kuid tema sülg avaldab sisalikulistele mürgist toimet.
Klassifikatsioon[muuda | muuda lähteteksti]
Harilik silenastik klassifitseeritakse roomajate andmebaasis järgmisteks alamliikideks[1]:
- Coronella austriaca austriaca Laurenti, 1768
- Coronella austriaca acutirostris Malkmus, 1995
Michigani Ülikooli võrguentsüklopeedia klassifitseerib hariliku silenastiku alamliigiks ka[2]
- Coronella austriaca fitzingeri Bonaparte, 1840.
Coronella austriaca fitzingeri on levinud Apenniini poolsaare lõunaosas ja Itaalias. Iseloomulikud on väike keha ja ühtlane muster.[3]
Coronella austriaca acutirostris on levinud Hispaania loodeosas ja Portugali põhjaosas. Iseloomulikud tunnused on väike keha, terav ninamik ning suurem soomuste arv peal ja kaelal.[4]
Keha mõõtmed[muuda | muuda lähteteksti]
Silenastik on nastikust väiksem ja jässakam (lühema sabaga), pikkus kuni 65 cm, pea lamenenud ja kaelast ebaselgemalt piiritletud.
Välimus[muuda | muuda lähteteksti]
Piki selga kulgeb 2–4 rida üksteisega peaaegu liituvaid tumedaid tähne, mis teevad silenastiku väliselt sarnaseks rästikuga. Kaelal paikneb kaks mustpruuni vööti, mis kuklal liituvad. Selja värvus varieerub hallist ja kollakaspruunist kuni vaskpunaseni, mis on eriti iseloomulik isastele. Ka keha alapoolel lisandub sinakashallikale roosasid ja punakaid toone ning iseloomulikud on tumedamad laialivalguvad laigud ja täpid.
Levik[muuda | muuda lähteteksti]
Esineb Väike-Aasia põhjaosas ja Põhja-Kaukaasias ning Lõuna-Kaukaasias kuni Iraanini, Inglismaa äärmises lõunaosas, Prantsusmaal (välja arvatud edelaosa), Pürenee poolsaare põhjaosas (isoleeritud populatsioone ka lõuna pool poolsaare keskosas), Hollandis, Belgias, Portugalis, kõikjal Kesk-Euroopas, põhjas Norras ja Rootsis, Euroopa idaosas kuni Venemaani, ka Venemaa Aasia-osas, lõunaosas kuni Apenniini poolsaare, Sitsiilia ja Kreekani.[5]
Soomes leidub harilikku silenastikut ainult Ahvenamaa saarestikus.[6]
Lätis elab muust maailmast isoleeritud silenastiku populatsioon Liivi lahe rannikualadel Kolka ninast Ādaži polügoonini; kõige rohkem leidub teda Slītere rahvuspargis.[7]
Armeenias leidub selle liigi alamliik Coronella austriaca austriaca Širaki, Aragatsotni, Jerevani, Kotajkhi, Ararati, Gegharkhunikhi, Vajotsh Dzori ja Sjunikhi maakonnas, Lori ja Tavuši maakonnas.[8]
Eestist on silenastiku kohta tulnud teateid Kagu-Eestist ja Lääne-Eestist, sealhulgas Abruka saarelt. Viimati nähti teda 2006. aastal Setumaal Värska lahe kaldal Rõsna külas. Et setu keeles on madu, kes pole ei nastik ega rästik, tuntud kanarikuhussi ja liivahussi nime all, võib arvata, et silenastikut on sealkandis tuntud juba varem, kuigi teave ei ole jõudnud asjatundjateni.[9]
Elupaik ja -viis[muuda | muuda lähteteksti]
Nastikuga võrreldes asustab silenastik kuivemaid künklikke maastikke, eelistades põõsastikke ja metsaservi, kuid elab ka aasadel ja isegi stepis. Mägedes tõuseb kuni 3000 m kõrguseni, eelistades päikesepoolseid nõlvu. Erinevalt nastikust läheb väga vastumeelselt vette ja väldib niiskeid alasid.
Toitumine[muuda | muuda lähteteksti]
Silenastik sööb peamiselt sisalikke, vähemal määral pisiimetajaid ja nende poegi, konni, teisi madusid, linnupoegi, mune ja putukaid. Täiskasvanud saakloomad surmab kägistades, väiksemad aga neelab elusalt, haarates alati peast.
Sigimine[muuda | muuda lähteteksti]
Põhja-Ameerikas elavad maod kuuluvad munaspoegijate hulka (ovipaaria), kusjuures järglased kooruvad munemise momendil, kuid Euroopas elavad emased silenastikud eluspoegivate (vivipaaria) madude hulka.[10] Korraga sünnib 2–15 maopoega pikkusega kuni 15 cm, tavaliselt ilmuvad noored isendid looduses suve lõpul.
Vaenlased[muuda | muuda lähteteksti]
Paljudes paikkondades peetakse silenastikuid ekslikult mürgisteks ning hävitatakse. Selle asemel, et põgeneda, rullib silenastik end rünnaku korral tihedaks keraks, milles pea jääb peitu. Puudutusele reageerib nagu siil veelgi rohkem kokkutõmbumisega, kuid võib kallaletungijat ka raevukalt hammustada. Inimesele ohtlik see siiski pole.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Peter Uetz & Jakob Hallermann, Coronella austriaca Roomajate andmebaas veebiversioon (vaadatud 19.10.2013) (inglise keeles)
- ↑ Coronella austriaca, Michigani Ülikooli võrguentsüklopeedia (ADW) veebiversioon (vaadatud 19.10.2013) (inglise keeles)
- ↑ Arnold.
- ↑ Arnold.
- ↑ Arnold; Kiili.
- ↑ Kangaskäärme Sammakkolampi. Vaadatud 26. veebruaril 2024
- ↑ "Lätis elab lisaks nastikule ja rästikule veel kolmaski maoliik." Maaleht 20. september 2019.
- ↑ TADEVOSYAN'S HERPETOLOGICAL RESOURCES (THR), Veebiversioon (vaadatud 18.12.2013) (inglise keeles)
- ↑ "Lätis elab lisaks nastikule ja rästikule veel kolmaski maoliik." Maaleht 20. september 2019.
- ↑ G.A.BOULENGER,THE SNAKES OF EUROPE, LIBRARY OF THE AMERICAN MUSEUM OF NATURAL HISTORY, 1913, OpenLibrary raamat veebiversioon (vaadatud 26.10.2013) (inglise keeles)
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Jaanus Kiili. Kahepaiksed ja roomajad, Tallinn 1996, lk 134–138.
- E. Nicholas Arnold. Euroopa kahepaiksed ja roomajad, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004, lk 221–222, 282 (kaart 181), tahvel 47.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Harilik silenastik |