Kesk-Euroopa aeg
 | Artiklis ei ole piisavalt viiteid. |
| sinine | Lääne-Euroopa aeg (maailmaaeg; suveaeg: maailmaaeg + 1 h). |
| punane | Kesk-Euroopa aeg (maailmaaeg + 1 h; suveaeg: maailmaaeg + 2 h). |
| khaki | Ida-Euroopa aeg (maailmaaeg + 2 h; suveaeg: maailmaaeg + 3 h). |
| roheline | Moskva aeg (maailmaaeg + 4 h. |
Kesk-Euroopa aeg (inglise keeles Central European Time, lühend CET) on üks vööndiaja UTC+1:00 nimetustest, mida kasutatakse eeskätt Euroopas. Kesk-Euroopa aeg on seega maailmaajast üks tund ees. Kesk-Euroopa suveaeg on maailmaajast kaks tundi ees.
Kesk-Euroopa aeg kehtib suuremas osas Euroopa Liidu liikmesriikides, välja arvatud Iirimaa ja Portugal (neis kehtib Lääne-Euroopa aeg), samuti Soome, Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Bulgaaria, Kreeka ja Küpros (neis kehtib Ida-Euroopa aeg). Kesk-Euroopa aeg on kasutusel ka Šveitsis, Norras, Andorras, Monacos, Vatikanis, San Marinos, Liechtensteinis, Bosnia ja Hertsegoviinas, Serbias, Montenegros, Albaanias ja Põhja-Makedoonias.
Eestis kehtis Kesk-Euroopa aeg aastail 1918–1919 ja Saksa okupatsiooni ajal 1941–1944.
Ka näiteks Prantsusmaa, Hispaania ja Beneluxi maad kuuluvad rohkem Lääne-Euroopa aja vööndisse (7.5 läänepikkuskraadist 7.5 idapikkuskraadini). Enne teist maailmasõda kasutasidki Prantsusmaa, Hispaania, Belgia ja Luksemburg Lääne-Euroopa aega, samas Holland kasutas Amsterdami aega, mis oli maailmaajast 20 minutit ees, baseerudes Westerkerki kiriku päikeseajal (täpsemalt 19 minutit 32,13 sekundit). 1940. aastal, Saksa okupatsiooni ajal kehtestati Prantsusmaal ja Beneluxi maades ametliku ajana Kesk-Euroopa aeg (ehk Berliini aeg), ka Hispaania läks diktaator Francisco Franco käsul ööl vastu 17. märtsi solidaarsusest üle Kesk-Euroopa ajale. Ka Suurbritannia kasutas sõjaajal Kesk-Euroopa aega, 1945. aastal mindi tagasi üle Lääne-Euroopa ajale. Prantsusmaal plaaniti pärast sõja lõppu novembris 1945 taastada Lääne-Euroopa aeg, kuid need plaanid katkestati.