Berliini Maarja kirik

Berliini Maarja kirik (saksa St. Marienkirche, Marienkirche) on kirik Beriini südalinnas. Algselt oli tegu katoliku kirikuga, protestantlikust reformatsioonist alates aga on see luterlik kirik. Kirik asub Karl-Liebknecht-Straße (endine Kaiser-Wilhelm-Straße) ääres Alexanderplatzi lähedal teletorni lähedal. Kiriku ees asub Martin Lutheri kuju.

Kiriku rajamise täpne aeg ei ole teada, kuid saksa kroonikates on seda esmamainitud aastal 1292. Arvatavasti ehitati kirik 13. sajandi esimesel poolel. Kirik on Berliini vanim kirik, milles peetakse jumalateenistusi, ning on vanuselt teine kirik selles linnas. Vanim kirik Berliinis on tänapäeval üksnes muuseumina tegutsev Nikolai kirik (Nikolaikirche).

Kiriku sokliosa on tehtud graniidist, sellel asetsevad müürid punastest tellistest. Teises maailmasõjas sai kirik rängalt kannatada ning ehitati pärast sõda peaaegu täielikult uuesti.

Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

3. jaanuaril 1292 on esmamainitud algset kogudusekirikut (ecclesia St. Marie virginis 'Püha neitsi Maarja kirik'), arhitektuuriajaloolaste arvates valmis see 1270. aasta paiku^[1]. Ehitis asus Uue turu ääres, üsna lähedal vanemale Nikolai kirikule. Maarja kiriku alusmüürid on ehitatud põllukividest (graniidist), neile on laotud punastest tellistest kodakiriku müürid Brandenburgi margi tellisgootika stiilis (märkische Backsteingotik). 48 meetri kõrguse kirikutorni alusehitis on Rüdersdorfi karplubjakivist (Muschelkalk). Pärast tulekahjusid taastas kogudus torni 1663.–1666. aastatel barokkstiilis.^[2]

1893.–1895. aastatel restaureeriti ja uuendati hoonet jälle. 1938. aastal andis Berliini evangeelne kogudus Nikolai kiriku Berliini linnale üle, nii et Maarja kirik jäi vanimaks kirikuks, kus veel jumalateenistusi peeti. Pärast Teist maailmasõda oli ta üks vähestest suurtest kirikutest, mida veel kasutati. Pärast Teise maailmasõja purustuste kõrvaldamist lasi Saksa DV valitsus 1969.–1970. aastatel ehitise Alexanderplatzi ja selle ümbruse uuendamise ja ümberehitamise käigus taas restaureerida. Sellest ajast pärineb sissekäiguportaalide uste kohrutatud vasest ristimotiividega kate.

20. sajandi lõpul kasutab kirikut evangeelne kogudus, seal korraldatakse mitmesuguseid avalikke üritusi, samuti kõrgkoolide jumalateenistusi, oikumeenilisi jumalateenistusi ja kirikumuusika kontsertettekandeid. Eriline traditsioon kirikus on jõululaupäeval kell 22 toimuv orelikontsert koos piiblilugemistega, millest osavõtuga näiteks 1980. aastate Saksa DV-s näitasid oma kuuluvust vabadusliikumise ridadesse noored intellektuaalid (Blueserszene).

Pärast sõjapurustusi ja ümbritseva linnasüdame uuendamist 1960. aastatel asub Maarja kirik linnaehituslikult täielikult muutunud positsioonis. Enam ei kõrgu ta ajaloolise Uue turuga seotuna, vaid üksikhoonena mitmekorruseliste uusehitistega ümbritsetud ruumika väljaku servas, mille üle domineerib 1969. aastal püstitatud Berliini teletorn. Pärast seda kui sõjas purustamata jäänud ajaloolised ehitised kiriku ümbert lammutati ja keskajast pärit tänavavõrgustik ja põhiplaan hävitati, on Maarja kirik ainuke tunnistaja Berliini ajaloolise linnasüdame asukohast.

Kirik seisab keskaegse maapinna kõrgusel, vahe tänapäevasega on umbes 1,5 meetrit. Hoone ümbruse kujundamisega aastail 2014–2017 süvendati ümbritsevat maapinda vastavalt algsele^[3], nii et hoone algne kuju on nüüd paremini jälgitav.

Ruum[muuda | muuda lähteteksti]

Berliini Maarja kirik on kolmelööviline kodakirik. Peale ühelöövilise kooriruumi, mis on kaetud hästi säilinud tähtvõlviga, on sel veel krüpt kahekorruselise krüptikabeliga. Pikihoone võlve kannavad kaheksatahulised kimppiilaritaolised ümarturpadest ümbritsetud piilarid, mida kroonivad kaunistusteta kapiteelid. Algseks laelahenduseks on pakutud nii rist- kui ka võrkvõlve.

Vaatamisväärsused[muuda | muuda lähteteksti]

"Surmatants"[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku torniruumi seintel on osaliselt säilinud 22,6 meetrit pikk ja kaks meetrit kõrge surmatantsu kujutav seinafresko, mille eeskujudeks on peetud Lübeckis asuvat Bernt Notke surmatantsumaali ja võimalikku kunagist sama süžeega teost Hamburgis. Teose loomise kohta pole kirjalikes allikais ühtegi teadet. Teos on dateeritud umbes 1484. aasta kanti, mil linnas levis katk. Arvatavasti reformatsiooniajal lubjati fresko üle ja avastati uuesti 1861. aastal. Müüride niiskuse tõttu on värvid tänapäevaks kahvatunud ja maal on katsumise eest kaitstud klaasseinaga.

Altar[muuda | muuda lähteteksti]

Kiriku peaaltari barokne altarisein pärineb 1762. aastast (meister Andreas Krüger, Bernhard Rode maalid). Kiriku seintel on eksponeeritud ka varasemast perioodist pärit altarite osi ja skulptuure. Pärast Teist maailmasõda toodi paljud kunstivarad Nikolai kirikust ja purustatud frantsisklaste kloostri kirikust Maarja kirikusse, mõned neist on tänapäeval edasi antud, näiteks 16. sajandist pärinev Maarja altar Heiligengrabe kloostrisse.

Orel[muuda | muuda lähteteksti]

Maarja kiriku oreli valmistas 1720.–1722. aastal Joachim Wagner, kes enne seda oli kaks aastat töötanud oma õpetaja Gottfried Silbermanni juures. Orel pühitseti 1723. aastal. Oreliprospekti kavand pärineb Johann Georg Glumelt ja 1742. aastal tegi selle valmis Paul de Ritter. Orelit on mitu korda ümber ehitatud: 1800. aastal lasi Friedrich Falckenhagen Georg Joseph Vogleri ettepanekul eemaldada 1400 orelivilet algsest kokku 2556 vilest, sest pidas neid "ülearusteks". Et kõlaulatust taas parandada, ehitati orelit ümber ka 1829. ja 1893/1894. aastal.

Orel elas ühena vähestest orelitest Berliinis üle Teise maailmasõja purustused. Pärast 1945. aastat ehitati orelit veel mitu korda ümber. 1947.–1949. aastal asendati pneumaatiline traktuur elektrilis-pneumaatilisega ja timmiti kõla taas baroksele lähedasemaks, sama eesmärgiga häälestati orelit ka 1957., 1970. ja 1985. aastal.

1996. aastal avastati orelil ulatuslik kahjustus ja kogudus otsustas rekonstrueerimise asemel uue oreli ehitamise kasuks, mis pidi lähtuma algsest, Wagneri 1721. aastal ehitatud orelist. Uus orel ajaloolise vilede arvuga ja originaalkavandite järgi valminud prospektiga valmis 2002. aastal.

Muu sisustus[muuda | muuda lähteteksti]

Altari ees kooriruumi keskel on gooti vormides pronksist valatud ristimisnõu 1437. aastast. Selle neli jalga kujutavad lohesid ja nõu korpuse küljed on kaunistatud 16 pühakuid kujutava reljeefiga ehisraamistikust kaarte all.

Silmapaistva kunstilise tasemega on alabastrist kantsel, mille valmistas 1702/1703 Andreas Schlüter. Kantslikorpust, mida otsekui kannaks kaks inglit, ja baldahhiinitaolist kiirtepärjaga, putode ja pasunainglitega kaunistatud kõlaräästast toetavad neli kullatud kapiteelidega marmorist joonia sammast, mis algset gooti kimppiilarit jätkavad. Marmorsammaste vahelt kulgeb trepp, mida mööda jutlustaja kantslisse astus.

Kirikus ja kiriku ümber võib näha erinevais vanades metallvõredes Berliinis haruldast originaalset renessanss-sepist.

Kiriku kooriruumi põhjaseinas on kindralfeldmarssal Otto Christoph von Sparri kivist hauamonument, mille 1663. aastal valmistas Artus Quellinus I Antwerpenist.

Läänefassaadi ees on mälestusrist praost Bernau Nikolausele, kelle 1325. aastal mõrvas raevunud rahvahulk paavst Johannes XXII pooldajaks olemise tõttu.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Ristimisnõu 15. sajandist
Kantsel
Kantsli detail ja vaade orelile
Blankenfelde perekonna epitaaf
Osa kappaltarist kolme piiskopifiguuriga
Kappaltari osa: Anna ise kolmas koos kahe pühakuga
Epitaaf või Andachtsbild 1490. aastatest
Maarja kabeli altar
Ehrenreich von Robe ja abikaasa hauamonument, ümbritsetud barokse sepisvõrega, 17. sajand
Õukonnarätsepa Johann Korni kenotaaf, 1630
Raidkivist epitaaf
"Ristiltvõtmine" (altarimaal)
Epitaaf 18. sajandi algusest

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

[1] Baugeschichte der St. Marienkirche. - marienkirche-berlin.de

[2] Harmonie in Weiß und Grau. - Monumente. Magazin für Denkmalkultur in Deutschland.

[3] U. Aulich. Neugestaltung des Rathausforums: Die Marienkirche erhält einen Hof. - Berliner Zeitung, 9.4.2014

[1]

[2]

[3]