Ristiltvõtmine

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
"Ristiltvõtmine". Rosso Fiorentino, 1521, õlimaal puutahvlil.
"Kristuse ristilt võtmine". Rogier van der Weyden, u 1435
"Ristiltvõtmine", Fra Angelico, u 1433

Ristiltvõtmine (kreeka keeles Ἀποκαθήλωσις, Apokathelosis) ehk Kristuse ristilt mahavõtmine on pildisüžee kristlikus kunstis, mis kujutab Kristuse surnukeha mahavõtmist ristilt pärast ristilöömist.

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

Kuigi pühakirjas pole kuigi palju viiteid Jeesuse keha ristilt mahavõtmise kohta üksikasjalikumalt, toetub stseen teatele Johannese evangeeliumis, mille järgi võtsid surnukeha alla Arimaatia Joosep ja Nikodeemus (Johannese 19:38–42). Lisaks neile kujutati stseenis neitsi Maarjat ja Maarja Magdaleenat, sageli ka evangelist Johannest, keda on kujutatud Maarjat toetamas, kuid keda pole mainitud evangeeliumis, ja veel naisi ning abilisi. Naistest Salome Maarjat on mainitud Markuse evangeeliumis (Markuse 15:40), neitsi Maarjat ja Maarja Magdaleenat on nimetatud Markuse evangeeliumis Kristuse haudapaneku juures (Markuse 15:47).

Motiivi ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]

Bütsantsi kunstis levis ristilt mahavõtmise süžee 9. sajandil, Lääne-Euroopas ilmus 10. sajandil. Keskaja Euroopas järgis ristiltvõtmise stseen Bütsantsis kasutatud ikonograafiat, mille kohaselt toetus ristile redel, kahest mehest üks toetas surnukeha rinnust, teine päästis lahti jalad; Maarja seisis vasakul ja suudles Jeesuse kätt või nägu, ülejäänud tegelased olid tagaplaanil. Juba varastes ristiltvõtmise kujutistes varieeruvad detailid ja kompositsioon, näiteks Kristuse keha paiknemine pildil, laiades piirides. Bütsantsi ikonograafia järgimine kestis variatsioonidega umbes 14. sajandi alguseni.[1] Keskajal oli stseen osa passioonitsüklist ja paiknes seal ristilöömise ja haudapaneku stseenide vahel. See võis olla sulandunud Kristuse taganutmise stseeniga või Kristuse keha kandmisega hauda. Kristuse keha salvimise stseen kujutab Kristust lamamas risti all horisontaalselt, see on eriti levinud õigeusu traditsiooniga maades ja taolist kujutist kannab õigeusu kirikus kasutatav Kristuse surikuju (epitaphios).

Renessansis muutus ristiltvõtmise teema populaarseks, seda kujutati sageli altarimaalidel, osaliselt tulenes motiivi populaarsus ehk kompositsiooni keerukusest, mis pakkus maalijatele väljakutset, ja sobivusest altariretaabli püstformaati. Huvi jätkus ka manerismiperioodil, headeks näideteks on Rosso Fiorentino ja Pontormo altarimaalid, ja 17. sajandil, mil ristiltvõtmist maalisid korduvalt nii Rubens kui ka Rembrandt, viimatinimetatu kordas teemat ka oma ofortidel. Alates manerismi perioodist on näiteid Kristuse haudapanekut kujutavate stseenide nimetamisest ristiltvõtmiseks[2][3].

Ristiltvõtmine kuulub ristiteekonna 14 peatuse hulka ja on kolmeteistkümnes peatus. Seetõttu esineb see katoliku ja anglikaani kirikutes sageli ristiteekonna peatusi kujutavate seeriate maalidel ja reljeefidel. Ristiltvõtmine on ka üks Valurikka Neitsi seitsmest valust ja esineb selleteemalistel 15. ja 16. sajandi alguse piltidel, kus Maarja on kujutatud istumas ümbritsetuna väikeste piltidega, mis kujutavad tema kannatamisi oma poja Jeesuse pärast.

Pildid[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntud sellenimelisi teoseid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]