Traktuur

Allikas: Vikipeedia

Traktuuriks nimetatakse oreli mängumehhanismi.

Traktuuri järgi jaotatakse orelid mehaanilisteks, pneumaatilisteks ja elektrioreliteks.

Mehaaniline orel[muuda | muuda lähteteksti]

Kõla tekib kohe peale klahvile vajutamist, ei hiline. Klahv on ühendatud abstrakti abil ventiiliga, mis asetseb tuulepõhjas. Kui ventiil avaneb, siis õhk pääseb vilesse ja tekib kõla. Mehaanilise traktuuriga orelitel on sobiv esitada erinevates stiilides orelimuusikat. Mehaanilised orelid on vastupidavad külmades ja niisketes kirikutes. Kuna kirikutes on temperatuur ja õhuniiskus muutlik, on vaja aeg ajalt oreli traktuuri reguleerida. Seda peab oskama teha organist või teeb oreliehitaja.

Pneumaatiline orel[muuda | muuda lähteteksti]

Kõla tekib hilinemisega peale klahvile vajutamist. Õhk pääseb vilesse toonkanalite kaudu ja see võtab aega, sellepärast kõla hilineb. Kõla hilinemist pneumaatilisel orelil saab reguleerida väiksemaks. Pneumaatilised orelid olid levinud 19. sajandi lõpust kuni umbes 1940. aastani. Eestis on palju pneumaatilise traktuuriga oreleid. Pneumaatilise traktuuriga orelid ei ole nii vastupidavad ja seetõttu tänapäeval neid ei ehitata või kui ehitatakse, siis teatud stiili taotluse jaoks. Pneumaatilised orelid on parimad romantismi perioodi orelimuusika esitamiseks.

Elektriorel ehk elektritraktuuriga orel[muuda | muuda lähteteksti]

Kõik tööprintsiibid toimuvad elektri või elektroonika abil. Iga vile all on elektrimagnet, mis avab tuulele pääsu vilesse. Elektrioreli kõla erineb nö "elavast" mehaanilise või pneumaatilise traktuuriga orelist. See meenutab süntesaatorioma, kuid mõned head elektriorelid suudavad jäljendada ka maailmakuulsate orelite kõla. Külmades ja niisketes kirikutes elektriorel ei ole vastupidav ja sellepärast ei soovita sellistesse kirikutesse elektrioreli paigaldada. Kõige sobivam on muutliku temperatuuri ja õhuniiskusega kirikusse ehitada mehaaniline orel.