Ristvõlv

Ristvõlv, ka ristservjoonvõlv ja servjoonvõlv^[1], on võlvitüüp, mis saadakse nelinurkse ruumi kohale asetatud kahe silindervõlvi täisnurksel lõikumisel. Lõikumiskohtadel olevaid diagonaalseid jooni nimetatakse servjoonteks, nende vahele jäävaid kolmnurkseid osi võlvisiiludeks, mida ristservjoonvõlvil on neli. Ristvõlv on tavaline Vana-Rooma ja romaani arhitektuuris. Teravkaarseid ristservjoonvõlve leiab ka gooti arhitektuurist.

Juba romaani arhitektuuris hakati võlvi stabiliseerimiseks ehitama toetava funktsiooniga roideid ja kasutama servjoonvõlvi asemel roietele toetuvat ristroidvõlvi. Roidvõlvehituse tipptase saavutati gooti arhitektuuris.

Sisejõud

Puhtgeomeetrilise poolringkaarele rajaneva ülesehitusega ristvõlv oleks ebastabiilne, sest diagonaalis servjoontest moodustuv kaar peab sildama suurema vahemaa kui kumbki ristuvatest silindervõlvidest eraldi (sest ruudu diagonaal on pikem kui kumbki külg) ning oleks jääva kõrguse korral külgsuunas välja venitatud. Kui soovitakse, et ristvõlvi diagonaal oleks sama stabiilne kui silindervõlvi ristlõige, peaks ta olema suurema raadiusega, ning seetõttu on enamik ristvõlve ehitistes keskelt vööndkaarte suhtes tõstetud. See tähendab, et võlviku kõrgeim punkt asetseb vööndkaarte lagipunktidest kõrgemal.

Teravkaarse ristvõlvi puhul seda probleemi ei esine, sest külgsuunalised survejõud on teravkaare puhul nagunii väiksemad ning teravkaart saab hõlpsamini kohandada erinevatele sildeavadele kaare välimust ja ehitust oluliselt muutmata.

Sellist võlvitüüpi, kus võlviku keskpunkt on vööndkaartest tugevalt kõrgemal, nii et neli võlvisiilu moodustavad kuplitaolise ruumi, nimetatakse domikaalvõlviks, vahel ka kloostervõlviks^[2]. Selle tüübi puhul toetuvad võlvisiilud kandeseinale (vastupidi ristvõlvile, kus suurim surve kontsentreerub nurkadesse).

Ajalugu

Ristservjoonvõlvi tunti juba antiikajal. Rooma ehitistes, näiteks termides, arendati see tüüp täiuslikuks – üks keisririigiaegne monumendi fragment on säilinud Cáparras, samuti Diocletianuse termides Roomas, mille frigidaariumis tänapäeval paikneb Santa Maria degli Angeli e dei Martiri kirik. Varakeskajal võeti see võlvivorm muutusteta rooma arhitektuurist üle. Üks ilusamaid varaseid ristservjoonvõlve on Theoderichi mausoleumi allkorrusel, samuti Aacheni toomkirikus. Laialt kasutati romaani ehitistes, kuid võlvitüübi massiivsuse tõttu ei olnud võimalik nii ehitada eriti laiu võlve (romaani kirikutes on sageli võlvitud külglöövid, kuid pealööv kaetud lameda puulaega)^[3]. Stabiilsema roidvõlvi leiutamisega oli võimalik ehitiste ja võlvide proportsioone rohkem varieerida ning ristservjoonvõlv jäi kasutusele väiksemates hoonetes. Teravkaare kasutuselevõtuga ilmus arhitektuuri teravkaarne ristservjoonvõlv (seda kohtab päris palju Eesti maakirikutes). Väiksemates ehitistes nagu keldrites, esikutes, töökodades kasutati nii terav- kui ka ümarkaarset ristvõlvi edasi 19. sajandini välja.