Surmatants (Lübeck)
"Surmatants" on hiliskeskaegse saksa meistri Bernt Notke surmatantsu kujutav maal, mis valmis 1463. aastal, asus Lübecki Maarja kirikus ja on tänaseks hävinud.
Teose kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]
Kunstnik ei maalinud "Surmatantsu" mitte puutahvlitele, vaid pideva pildireana 26 meetri pikkusele ja peaaegu 2 meetri kõrgusele lõuendile, mis oli friisitaoliselt tõmmatud kabeli kõigile seintele. Sellel oli kujutatud flööti mängivat ja sarka õlal kandvat personifitseeritud Surma, kes juhtis 24 elusuurusest figuuridepaarist - paaris olid tantsiv personifitseeritud surma kujutav luukerekuju ja mingit seisust esindav elav inimene - koosnevat rongkäiku (kokku oli maalil 49 figuuri)[1]. Rongkäigus eespool olid kõrgemate seisuste esindajad, nagu paavst ja keiser, rongkäigu keskel olid kanoonik ja rüütel, kaupmees ja bürgermeister ning rongkäik lõppes talupoja, nooruki, neiu ja hällilapsega.
Elavad olid rongkäigus kujutatud jäikades ja tardunud poosides, kuid surmafiguurid olid lustlikult vehkivad ja hüplevad. Figuuride all oli alamsaksakeelne värssides tekst, mis esitas dialoogi surmakujude ja elavate vahel.[2]
Lübecki Surmatantsu eristas teistest säilinud samateemalistest teostest asjaolu, et surmatantsurongkäik polnud paigutatud mitte abstraktsele taustale, vaid katkematule kodumaisele maastikule, mille keskel oli äratuntav vaade Lübecki linnale.[3]
Teose paiknemine seintel[muuda | muuda lähteteksti]
Kabeli läänesein (1): surmakujule järgnevas rongkäigus esimene inimene oli paavst, tema järel keiser ja keisrinna (esimene kahest naisefiguurist rongkäigus), järgnesid kardinal ja kuningas.
Kabeli põhjasein: järgnesid piiskop (2), hertsog (hävis portaali laiendamisel 1799. aastal), abt ja rüütel (3), edasi kartuuslaste ordu munk, aadlimees, toomhärra, bürgermeister ja arst (4), viimased viis olid kujutatud Lübecki linna silueti taustal.
Kabeli idasein: järgnesid rahavahetaja, kaplan, kaupmees, köster, ametimees käsitöölise tähenduses (5)
Hiljem lammutatud väikese Oldesloe-Kapelle seinal ja põikhoone keskpiilari põhjaküljel olid eremiit ja talupoeg (6).
Piilari lääneküljel olid noor poiss, noor neiu (teine naisefiguur rongkäigus) ja hällis lamav sülelaps (7).
Ajaloost[muuda | muuda lähteteksti]
Noor Bernt Notke maalis "Surmatantsu" 1463. aastal Pariisi Surmatantsu (Cimetière des Innocents, 1424/25) eeskujul Maarja kiriku põhjaseinas asuva pihikabeli jaoks. See pidi meenutama usklikele surma lähedust ja et kahetsuse, pihi ja paastuga saab oma elu korraldada õigele kristlasele sobival viisil. Sel ajal kardeti lõunast levivat katku, mis tõepoolest 1464. aasta lihavõttepühadeks ka Lübeckisse jõudis.[4]
15. sajandi lõpu paiku maalis Notke Lübecki "Surmatantsu" eeskujul sama süžee autorikordusena Tallinna linnale; sellest on tänaseks säilinud 13 figuuriga algusosa, mis asub Tallinnas Niguliste kirikus.
Lübecki "Surmatantsu" parandati järgnevate aastate jooksul korduvalt. 1701. aastaks oli teos nii kehvas seisukorras, et kirikupiltide maalija Anton Wortmann tegi sellest koopia.[1] Koopia hävis 1942 Lübeckile tehtud õhurünnaku ajal Maarja kiriku põlengus täielikult[1]. 1701. aasta surmatantsumaalil olid mõned figuurid vahetanud oma kohad: põhjaseinas olid omavahel vahetatud bürgermeister ja aadlimees, idaseinal kaupmees ja käsitööline. Linna palgal olev luuletaja Nathanael Schlott kirjutas ajakohase uue teksti, mis paigutati originaal-"Surmatantsu" eeskujul figuuride alla. Uued värsid vahendasid barokset elu- ja surmatunnetust, mis asendas vanas tekstis kõlanud elurõõmu ja viimsepäevakohtu kartuse meeleolu.[5]
Teises maailmasõjas hävis teos õhurünnakus 29. märtsil 1942. aastal täielikult. Tänapäeval meenutavad kunagist teost kaks kaasaegset installatsiooni surma ja surmatantsu teemal: Alfred Mahlau 1956.–1957. aastatel valminud kaks akent kabeli põhjaseinas ja Markus Lüpertzi poolümar aknakompositsioon kabeli põhjaportaali kohal, mis valmis 2002. aastal.[6]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Anu Mänd (2010). Bernt Notke. Uuenduste ja traditsioonide vahel, näituse kataloog. Tallinn: Eesti Kunstimuuseum.
- ↑ H. Freytag, H. Vogeler. Zum Lübecker Totentanz in St. Marien. – st-marien-luebeck.de
- ↑ H. Freytag, H. Vogeler. Zum Lübecker Totentanz in St. Marien. – st-marien-luebeck.de
- ↑ H. Freytag, H. Vogeler. Zum Lübecker Totentanz in St. Marien. – st-marien-luebeck.de
- ↑ H. Freytag, H. Vogeler. Zum Lübecker Totentanz in St. Marien. – st-marien-luebeck.de
- ↑ H. Freytag, H. Vogeler. Zum Lübecker Totentanz in St. Marien. – st-marien-luebeck.de