Andreas Schlüter

Allikas: Vikipeedia
Andreas Schlüter

Andreas Schlüter (1659? Hamburg – 1714 Peterburi) oli saksa barokkskulptor ja -arhitekt, kes tegutses Saksa-Rooma riigis, Poola-Leedu ühenduses ja Vene tsaaririigis ja teda peetakse üheks oluliseimaks Põhja-Saksa barokkskulptoriks. Tema panus hõlmab eelkõige Varssavis, Gdanskis ja Berliinis asuvate hoonete skulpturaalseid kaunistusi.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Andreas Schlüter sündis tõenäoliselt Hamburgis, kuid oma nooruse veetis ta Gdańskis[1], kuhu reisis oma isaga, kes oli samuti skulptor[2][1]. Gdańskis sai Schlüter ka oma skulptorihariduse. Ta õppis Christoph Sapoviuse käe all kiviraiduriks[3], kuid tal olid olemas ka oskused kivi- ja puuskulptuuriga tegelemiseks[2]. Arhitektuuris Schlüteril formaalne haridus puudus[3], mistõttu tegi ta hooneid planeerides mitmeid ehitusvigu. Vigaste planeeringute tõttu langes ta ka Berliinis 1700ndatel õukonna soosingust välja.

1691. aastast oli Schlüter Varssavi õukonnaskulptor[4], kus ta astus kuningas Johann Sobieski teenistusesse[1]. 1694. aastal lahkus ta teadmata põhjustel õukonnast, et sõita Berliini.

Samal aastal asutas ta ka koos Hollandi maalikunstniku Augustin Terwesteniga Berliinis Kunstiakadeemia, kus õpetati anatoomiat, perspektiivi, geomeetriat ja arhitektuuri.[5]

Pärast Johann Arnold Nehringu surma 1695.aastal määras kuurvürst 1698. aastal Schlüteri Berliini linnalossi ehituse järelvaatajaks ja mõne aasta pärast ehitusdirektoriks. Schlüter juhatas ka arsenali, valukoja ja kogudusekiriku ehitusi.[6]

1695 tegi Schlüter eesmärgiga hankida Berliini akadeemia õppetöö jaoks antiikskulptuure kaks reisi Hollandisse ja Prantsusmaale ja 1696 reisi Itaaliasse. Itaalias tutvus Schlüter Michelangelo, Bernini ja Borromini teostega[4]. Need reisid on mõjutanud tugevalt tema edasist loomingut.

Schlüteri arhitektuurihariduse puudumine hakkas peegelduma tema projekteeritud hoonetes ilmnevates ehitusvigades, mistõttu vabastati ta 1707. aastal lossiarhitekti ametist[6].

1713. sõitis Schlüter Peterburi, et astuda seal Peeter I teenistusse, kus ta suri 1714. aastal nõrga tervise tõttu.[3]

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

1675. aastal tellis abt Alexander Ludwig Wolf von Lüdinghausen Schlüterilt topeltepitaafi, mille too valmistas koos Andreas Stechiga Gdańskis[2].

1681–1694 oli Schlüter seotud arvukate projektidega Varssavis[3], kus ta oli kuningas Johann Sobieski teenistuses[1]. Varssavis valmistas Schlüter Wilanów paleele aknaraami, Wilanów palee keldrikorruse konstruktsioonid on samuti omistatud Schlüterile[1]. Schlüteri Varssavis viibimise ajal ehitati Krasiński palee. Palee oma algkujul on hävinenud ja Schlüteri seost palee arhitektuuriga ei saa kinnitada[1], kuid ta on valmistanud paleele skulpturaalsed kaunistused[3].

1692. aastal ehitati Schlüteri nõuannete kohaselt korrus kõrgemaks Wilanówi rüütlimõisa keskosa, mille algne arhitekt oli Agostino Locci[6].

1694. aastal saabus Schlüter Bradenburgi kuurvürsti õukonnakunstnikuna[3] Varssavist Berliini, kus kuurvürst Friedrich Wilhelm andis talle ülesande lõpetada Johann Arnold Neringu poolt kavandatud Zeughausi (arsenalihoone) akende ja väravakaarte lukukivid. Lukukivide skulpturaalsed kaunistused valmisid 1696. aastal[7]. Tänapäeval asub Zeughausis Saksa Ajaloomuuseum.

Pärast Johann Arnold Neringu surma 1695. aastal võttis Schlüter üle ka tema teised tööd, sealhulgas ka Berliini linnalossi ümberkujundamise. Paar aastat hiljem, 1698. aastal määras kuurvürst Schlüteri Berliini linnalossi ehituse järelvaatajaks ja mõne aasta pärast ehitusdirektoriks. Schlüter juhatas ka arsenali, valukoja ja kogudusekiriku ehitusi.[6]

Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilhelm I ratsamonument

1689 alustas Schlüter Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilhelm I ratsamonumendi valmistamist. Monumendi valmistamisel võttis Schlüter eeskujuks François Girardoni poolt valmistatud Louis XIV ratsamonumendi[8]. Skulptuur on valmistatud vahatehnikas[4] ja ratsamonument valati pronksi aastal 1700[8]. Monument püstitati 1703. aastal Lange Brücke teljele ja see on esimene omataoline linnaruumi paigutatud mälestusmärk Saksamaal[3].

1705. aasta alguses hakkas Schlüter juhtima Potsdami linnalossi, Caputhi ja Glienicke ehitust[6].

1706. aastal otsustati Schlüteri kavandatud Münztrum ehitusvigade tõttu lammutada[6]. Ehitusvead ilmnesid ka teistes Schlüteri juhitud hoonetes, mistõttu 1707. aastal vabastati Schlüter lossiarhitekti ametist ja ameti võttis üle Johann Friedrich Eosander von Göthe[6]. Tööst vabastamine viis Schlüteri loomingulise kriisini[4]. 1708. aastal müüs ta maha oma maja Neumannsgasses ja eemaldus avalikust elust[4].

Schlüteri loominguline vaikus ei kestnud aga kaua. 1711/12. aastal planeeris Schlüter Villa Kamecke ja 1712. Prötzeli palee Brandenburgis[4].

1713. lahkus Schlüter Berliinist, et asuda Peeter I teenistusse[6]. Oma lühikese Peterburis Peterburis töötas ta Suvepalee, Peterhofi palee ja Kunstkamera kallal[4]. 1714. aastal Schlüter halva tervise tõttu Peterburis[3].

Galerii[muuda | muuda lähteteksti]

  • Krasiński palee tümpanon

    Krasinski palee tümpanon

  • Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilelm I ratsamonument

    Brandenburgi kuurvürsti Friedrich Wilelm I ratsamonument

  • Villa Kamecke

    Villa Kamecke

  • Prötzeli loss

    Prötzeli loss

  • Zeughaus Berliinis

    Zeughaus Berliinis

  • Medusa pea Zeughausi fassaadil

    Medusa pea Zeughausi fassaadil

  • Surev sõdalane Zeughausi fassaadil

    Surev sõdalane Zeughausi fassaadil

  • Kiiver Zeughausi fassaadil

    Kiiver Zeughausi fassaadil

  • Kiiver Zeughausi fassaadil

    Kiiver Zeughausi fassaadil

  • marmorkantsel Marienkirche kirikus

    marmorkantsel Marienkirche kirikus

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Gurlitt, Cornelius (1891). Andreas Schlüter. Berliin: Wasmuth. Vaadatud 6. november 2023.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 Cuny, Georg (1910). Danzigs Kunst und Kultur im 16. und 17.Jahrhundert. 1 Baugeschichtliches:Danzigs Künstler, mit besonderer Berücksichtigung der beiden Andreas Schlüter. Frankfurt am Main: Keller. Lk-d 110–119.
  3. ↑ 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 3,6 3,7 Geese, Uwe (2008) "Barokkskulptuur Itaalias, Prantsusmaal ja Kesk-Euroopas". Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Tallinn, Koolibri Lk-d 274-354
  4. ↑ 4,0 4,1 4,2 4,3 4,4 4,5 4,6 Nicolai, Bernd (2007). ""Schlüter, Andreas"". Neue Deutsche Biographie 23. Vaadatud 4. novembril 2023.
  5. ↑ Schneider, Wolfgang (1980). Berlin. Eine Kulturgeschichte in Bildern und Dokumneten. Weimar: Kiepenheuer. Lk 135.
  6. ↑ 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 Kluckert, Ehrenfried (2008). "Barokkarhitektuur Saksamaal, Šveitsis, Austrias ja Ida-Euroopas". Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. Tallinn, Koolibri Lk-d 184-274
  7. ↑ Groschopp, Laura; Weißbrich, Thomas. "The Keystones of the Exterior Façade". Deutsches Historisches Museum. Vaadatud 13. november 2023.
  8. ↑ 8,0 8,1 Bazin, Germain (1964). Baroque and Rococo. London: Thames and Hudson. Lk-d 238–240.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Bazin, Germain. Baroque and Rococo. (London: Thames and Hudson 1964)
  • Cuny, Georg. Danzigs Kunst und Kultur im 16. und 17. Jahrhundert. 1 Baugeschichtlichtes: Danzigs Künstler, mit besonderer Berücksichtigung der beiden Andreas Schlüter. (Frankfurt: Keller 1810)
  • Schneider, Wolfgang Berlin. Eine Kulturgeschichte in Bildern und Dokumenten. (Weimar: Kiepenheuer 1980)
  • Toman, Rolf. Barokk. Arhitektuur. Skulptuur. Maalikunst. (Tallinn: Koolibri 2008)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Andreas_Schlüter&oldid=6526005"