Arutelu:Pius II

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Nimetasin Execrabilise esialgu dekreediks, kuid seda oleks vaja täpsustada, kuna allikad annavad küllalt vastuolulisi andmeid selle kohta, kas see on bulla või dekreet.

Kalev


Teistes vikides on veel pilte, sealhulgas vabalt kasutatav paavstivapp itaalia vikis. Andres 10. november 2005, kell 19.17 (UTC)


Kas ta kirjutas teosed Baseli kirikukogu kohta tõesti 1450? Arvan, et õige on 1440, kui ta oli veel Baseli kirikukogu pooldaja. Andres 11. november 2005, kell 09.43 (UTC)


Kui ma loen väljendit "keskaja üks kõige suuremaid paavste", siis tekib minus kohe kahtlus, et ta oli kaks meetrit pikk ja sada viiskümmend kilo raske. Taivo 11. november 2005, kell 13.51 (UTC)


Nad protesteerida paavst Eugenius IV ebaõigluse vastu: too keeldus andma talle kardinalipühitsust, mille Martinus V oli lubanud.

Sellest lausest ma ei saanud aru. Taivo 14. november 2005, kell 18.59 (UTC)
Püüan seda parandada. Andres 14. november 2005, kell 19.51 (UTC)

Minu meelest ei ole õige käänata Pius-Piuse-Piust. Asendasin Pius-Piusi-Piusi. Taivo 14. november 2005, kell 18.59 (UTC)

Minu arvates on siin kaks silpi. "I" on tõesti lühike, aga minu teada diftongi "iu" ladina keeles ei ole. Võiks küsida keelemeestelt. Andres 14. november 2005, kell 19.51 (UTC)

Jiři z Poděbrad ei ole Eestis üldlevinud kirjapilt. Ma ei mäletanud õiget, sellepärast ei parandanud, aga see oli kahesõnaline, ilma z-ta. Taivo 14. november 2005, kell 18.59 (UTC)

Lähtusin ENE 1. väljaandest. Seal on "Jiří z Poděbrad". Kui uuemates allikates on teistmoodi, siis võib asendada. Varem on kasutatud "Georg Podiebrad", kuid see pole minu arvates määrav. Andres 14. november 2005, kell 19.51 (UTC)
Ma pidasin silmas, et kas Jiři Poděbradist või Poděbradi Jiři. Mul ei ole käepärast Karel Čapeki "Jutud ühest taskust. Jutud teisest taskust" ega tema apokriiva lugusid (viimane novell), ei saa vaadata, kuidas on tõlgitud. Taivo 14. november 2005, kell 20.09 (UTC)
Leian, et ühe tõlke põhjal ei saa otsustada, mis on õige. Kohanimi, millest see nimi tuleb, on Poděbrady. See nimi on mitmuses ning selle omastav on "Poděbrad". Nii et kui, siis "Jiří Poděbradyst" või "Poděbrady Jiří". Arvan, et "z Poděbrad" on vaadeldav suguvõsanimena. Peaks vaatama, kuidas on näiteks ENE 2. väljaandes. Igal juhul peab olema "Jiří", mitte "Jiři". Andres 14. november 2005, kell 20.57 (UTC)

Seni oli ta olnud kergemeelne elumees, kes ei suhtunud moraalsesse puhtusesse tõsiselt ega pidanud tähtsaks põhimõttekindlust poliitilistes küsimustes.

Subjektiivne hinnang, moraalne puhtus ei ole defineeritav.
Jah, siin öeldu on tõesti raskesti tõendatav. Andres 5. august 2006, kell 02:29 (UTC)


Parandused[muuda lähteteksti]

Loe veel üle, et kuidas rahul oled. Iseenesest oli eelnev versioon hea lugu, kuid oleks eeldanud alla autori nime (nt.Andres Tamm ja Taivo Sepp), sest loogiliselt oli see küll enam-vähem õige, kuid paljudele hinnagutele ei leidnud kahjuks sobivaid viiteid. Kui on aga kellegi koduleheküljel see võimalus olemas, siis kõlbab eelnevat versiooni seal kasutada. Seepärast kõrvaldasin valdavalt hinnanguid, mida viidete leidmisel saaks kasutada Hinnangute alapealkirja all. Kui jäi sisse veel midagi, mis artikli objektiivsust rikub, võib selle kõrvaldada.

Mis topeltviitamisse puutub, siis seda võiksid arutada üldise arutelu leheküljel, sest olen ka seda meelt, et pikas artiklis annab viiteid otsida, kuid artikli vormistamine kujunes välja sinu ja Taivo paranduste baasil ning pealegi- millist artiklit lugeda pikaks! Aga võiksid seda pikemalt arutada üldisel arutelul, kuna Eesti ja Tallinna artiklid vaevalt sellisel kujul püsima jäävad.

  1. Novara piiskopi sekretärina osales ta paavstivastases vandenõus, mille eest piiskop vangistati. Eneal õnnestus põgeneda.

Kõrvaldasin fakti, kuna ei leidnud selle kohta kuskilt andmeid.

  1. Surmadaatum on siiski 14. august. Toetusin algul Kelly Dictionary of Popes, kuid seal on eksitus.[1]
  1. "de'" kasutab ainult Catholic Encyclopedia, kuid teised allikad mitte, mistõttu seda siin ei kasutanud..
  1. Teoste kohta. (1440 Baseli kirikukogust) [2] Kalev.
Mina ei andnud ühelegi asjale ise hinnanguid. Ma ei mäleta, kas ma mingeid hinnanguid sisse panin või kust ma neid võtsin, aga vaieldavate asjade puhul võib hinnangutest hoiduda või siis anda ülevaade erinevatest hinnangutest. Kui Sa hinnanguid kõrvaldad, pane nad arutelulehele, muidu nad lähevad kaotsi.
See artikkel on minu meelest piisavalt pikk, et mõni link võiks mitu korda olla. Minu meelest ei ole meil vajadust seda arutada. Ainult Taivo pidas ühe lingi reeglist rangelt kinni, aga tema ei ole enam aktiivne. Ka Sina võtsid linke ära, mis minu arvates teeb lugeja elu raskemaks. Andres 14. september 2007, kell 11:43 (UTC)


Eelmine versioon[muuda lähteteksti]

Enea Silvio de' Piccolomini sündis Sienale kuuluvas Corsignanos, mille ta hiljem nimetas Pienzaks. Tema vanemad olid vaesunud aadlik Silvio de' Piccolomini, kes olevat põlvnenud Romulusest, ja Vittoria Forteguerra. Enea oli vanim pere 18 lapsest. Enea pidi aitama harida vanemate mõisa Corsignano lähedal.Alghariduse sai ta ühelt preestrilt. Ta astus 18-astasena Siena ülikooli ning õppis seal õigusteadust, olles usin üliõpilane ja nautides elu täie rinnaga. Seejärel asus ta õpetajana elama Sienasse. Ta sai äratust Siena Bernardino jutlustest. Palvetades 1425 selle pühaku haual, avastas ta kutsumuse kloostrieluks, kuid sõprade mõjutusel loobus kavatsusest. Francesco Filelfo eeskujust innustatuna õppis ta kaks aastat Firenze ülikoolis klassikalist filoloogiat ja poeesiat. Seejärel naasis ta sugulaste tungival palvel Sienasse jätkama juuraõpinguid. Teel Baseli kirikukogule läks 1431 Sienast läbi Fermo piiskop Domenico Capranica, kes kutsus Enea oma sekretärina kirikukogule kaasa. Pärast arvukaid seiklusi jõudsid nad kohale 1432. Nad protesteerisid paavst Eugenius IV ebaõigluse vastu: too keeldus andmast Capranicale kardinalipühitsust, mille Martinus V oli lubanud. Enea oli kontsiliaristide seas. Capranica teenistusest lahkus ta tolle rahatuse tõttu. Tasuvamat tööd sai ta Freisingi piiskopilt Nicodemo della Scalalt, Novara piiskopilt Bartolomeo Viscontilt ja kardinal Niccolò Albergatilt, kes oli paavst Eugeniuse legaat kirikukogul. Novara piiskopi sekretärina osales ta paavstivastases vandenõus, mille eest piiskop vangistati. Eneal õnnestus põgeneda. Ta saatis kardinal Albergatit mitmel reisil, sealhulgas Arrasi kongressile, kus 1435 arutati Burgundia ja Prantsusmaa vahelist rahu. Aastal 1435 saatis kardinal Albergati ta salaülesandega Šotimaale. Ta esitas selle kohta ise hiljem erinevaid versioone. Piccolomini külastas ka Inglismaad. Mõlemas riigis viibis ta mitmesugustes ohtudes ning oli ühel korral lausa surmasuus. Sellest kirjutas ta ise. Väga tormisel laevasõidul tõotas ta juhul, kui ta elusana randa jõuab, kõndida jalgsi sadamast kuni lähima Jumalaema kirikuni. Ta maabus Dunbaris ning kõndis sealt läbi jää ja lume Whitekirki. Sellest sai alguse podagra, mille all ta elu lõpuni kannatas. Kui ta Baselisse naasis, oli kardinal Albergati juba lahkunud. Tänu oma humanistlikule haridusele ja kõnemehevõimetele sai ta kirikukogus tähtsaid ülesandeid ning isegi kirikukogu liikmeks, kuigi ta oli ilmik. Ta ühines kirikukogu paavstivastase positsiooniga ning etendas kirikukogu asjades olulist osa. Ta toetas Savoia hertsogi Amedeo seadmist vastupaavstiks (kirikukogu oli paavsti Eugenius IV tagandanud). Aastal 1439 valiski kirikukogu Amedeo vastupaavstiks. Piccolomini oli ise üks valijatest ning konklaavi tseremooniameister. Eneale pakuti ka diakonipühitsust, kuid ta keeldus sellest oma eluviisi tõttu. Enea kuulus delegatsiooni, mis eskortis vastvalitud vastupaavsti Baselisse. Ta oli alates 1440 Amedeo sekretär. Ta kaitses innukalt Amedeo ametisse seadmist ja Baseli kirikukogu õigusi paavsti poolt 1439 kokku kutsutud Firenze kirikukogu vastu (Baseli kirikukogu vähemus läks sinna üle). Enea mõistis, et kirikukogu positsioon ei ole pikas perspektiivis kaitstav. Viibides 1442 vastupaavsti legaadina või kirikukogu saadikuna Frankfurdi riigipäeval, leidis ta võimaluse tõmbuda tagasi paavst Eugeniust toetava Saksa kuninga (1452. aastast keisri) Friedrich III õukonda. 11. novembril lahkus ta Baselist, et sõita Viini. Jaanuaris 1443 asus ta tööle Saksa-Rooma riigi kantselei sekretärina. Enea jäi paavsti ja vastupaavsti tülis esialgu neutraalsele positsioonile ning soovitas seda ka Friedrichile. Friedrichile oli Enea kasulik diplomaadina, kes oskas kõigile jätta mulje, et on nende andunud pooldaja. Aastani 1445 viibis ta põhiliselt keisri õukonnas Wiener Neustadtis ja Grazis. Ta krooniti vabameelsete värsside ("Ma ei ole kastraat") ja teenete eest õukonna pärjatud poeediks (poeta laureatus) ning teda protežeeris keisri kantsler Kaspar Schlick, kelle üht armuseiklust Sienas ülistas ta Giovanni Boccaccio stiilis romaanis "Eurialus et Lucretia". Sel ajal pidas ta Viini ülikoolis loenguid antiikpoeetidest, millega ta avaldas olulist mõju saksa humanismile. Seni oli ta olnud kergemeelne elumees, kes ei suhtunud moraalsesse puhtusesse tõsiselt ega pidanud tähtsaks põhimõttekindlust poliitilistes küsimustes. Tal sündis kaks vallaslast, üks Šotimaal, teine Straßburgis. Baselis oli ta lävinud väikese seltskonnaga, mille liikmed jumaldasid antiikkultuuri ja elasid liiderlikku elu. Nüüd hakkas ta elama korralikumat elu ning otsustas liituda paavsti poliitikaga. Aastal 1444 etendas Enea tähtsat osa Nürnbergi riigipäeval. Aastal 1445 saadeti Felix V teenistusse astunud Enea Rooma lähetusele, mille ülesandeks nähtavasti oli viia paavst Eugenius selleni, et ta kutsub kokku uue kirikukogu. Seal leppis paavst Eugenius IV ametlikult temaga. Ta vabastati kiriklikest karistustest, mis ta oli saanud Baseli kirikukogu toetajana ja vastupaavsti ametnikuna. Saksamaale naasis ta juba paavsti ülesandega. Diplomaatilise osavusega tasandas ta paavsti kuuria ja Saksa kuurvürstide vahelisi erimeelsusi. Septembris 1446 Frankfurdi riigipäeval õnnestus tal lagundada kuurvürstide liiga, mis oli ohtlik nii Friedrich III-le kui ka Eugenius IV-le. Riigipäeva enamus hakkas toetama paavsti ja Friedrichit. Ta osales ka delegatsioonis, mis saavutas peaaegu kogu Saksamaa tingimusliku allumise paavstile. Enea etendas ka tähtsat osa kompromissis, mille paavst Eugenius 1447 surivoodil tegi Saksa vürstidega, nii et kirikukogu ja vastupaavst jäid toetusest ilma. Nii sündis Viini konkordaat (veebruaris 1448), mis andis paavstile suured eesõigused vaimulike ametikohtade täitmisel Saksa-Rooma riigis. Selleks ajaks oli Enea de Piccolomini raske haiguse tõttu otsustanud vaimuliku elu kasuks, mida ta varem ei olnud seksuaalse abstinentsi kohustuse tõttu tahtnud vastu võtta ("Olen Venusest tüdinud"; samuti on ta kirjutanud, et olla vaimulik oli talle kasulikum) ja 4. märtsil 1446 pühitseti ta Viinis alamdiakoniks. Uus paavst Nicolaus V pühitses ta teenete eest paavstivõimu tugevdamisel 1447 Trieste piiskopiks ja 1450 Siena piiskopiks. Aastal 1450 saadeti Enea keiser Friedrichi saadikuna pidama läbirääkimisi Friedrichi abiellumiseks Napoli printsessi Leonoraga. Selle asja ta ajas korda. Aastal 1451 saatis Friedrich ta Böömimaale, kus ta sõlmis rahuldava leppe hussiitide juhi Jiříga Podebradyst. Aastal 1452 saatis ta Friedrichit sõidul Rooma, kus Friedrich abiellus Leonoraga ja krooniti keisriks ning roomlaste kuningaks. Enea jäi Friedrichi diplomaatilisi ülesandeid täitma 1455. aastani. Augustis 1455 suundus Enea saatkonnaga Rooma, et näidata Saksamaa kuulekust uuele paavstile Calixtus III-le. Tal oli kaasas keisri ja Ladislaus Postumuse tugev soovituskiri enda kardinaliks nimetamisele, kuid paavstil oli algul tarvis nimetada kardinaliks teisi, sealhulgas oma õepoeg, tulevane paavst Aleksander VI, nii et Eneani jõudis järg alles detsembris 1456. Seniks sai ta Warmia vürstpiiskopiks, kellena ta rõhutas paavsti primaati. 17. (või 18.) detsembril 1456 pühitses Calixtus III ta Santa Sabina kardinaliks. Nii Warmia piiskopi kui ka kardinali positsiooni kasutas ta tulutoovate benefiitside enda kätte koondamiseks. Saksamaalt sai ta 2000 tukatit aastas. Calixtus III suri 6. augustil 1458. 10. augustil kogunesid kardinalid konklaavile. Jõukas kardinal, Roueni piiskop ja Ostia peapiiskop Guillaume d'Estouteville paistis olevat kindel, et valitakse teda, kuigi ta oli prantslane ja tema iseloom oli vastuoluline. Enea ning tema sõber Rodrigo Borgia (hilisem paavst Aleksander VI) kasutasid kõiki oma võimeid, et prantslast läbi kukutada. Lõpuks ei leitudki paremat kandidaati kui tema. Pius II valiti paavstiks 19. augustil 1458 pärast kolm päeva kestnud konklaavi. Konklaavi viimasel hääletusel osales 18 kardinali. Oma nime valikul lähtus Pius II humanistlikest vaadetest, valides nime 'vaga' Aenease (Enea) järgi. Sellega tõi ta paavstluses taaskasutusse uue nime, mida viimati tegi Lucius II. Seejuures on nime taaskasutuselevõtu vahemik Pius I ja Pius II vahel pikim paavstluses. Pius introniseeriti 3. septembril. Humanistid tervitasid uut paavsti rõõmuga, kuid nende pettumuseks ei saanud temast nende patrooni. Pius II jätkas oma eelkäija poliitikat, organiseerides ristisõja türklaste vastu, kes 1453 olid vallutanud Konstantinoopoli. Selle idee eest oli ta võidelnud juba Nicolaus V teenistuses, sest 1453. aasta sündmused vapustasid teda sügavalt. Aastal 1459 andis ta välja bulla, milles nähti ette uue usulise rüütliordu rajamine. See pidi kandma Petlemma Madonna nime ning selle peakorter pidi asuma Lémnose saarel. Tõenäoliselt jäi see ordu asutamata. 1. juunil 1459 kogunes Mantovasse paavsti poolt kokku kutsutud kongress, et arutada ristisõja alustamist. Sinna olid kutsutud kõik kristlikud valitsejad. Paavsti sõit kongessile oli nagu triumfimarss. Et kohale oli tulnud liiga vähe osavõtjaid, lükati istungite algus edasi 26. septembrile. Ka siis oli osavõtjaid vähe ja läbirääkimised jooksid ummikusse. Venezia kasutas venitamistaktikat. Saksamaa delegaat Gregor Heimburgist käitus paavsti vastu ülbelt. Sakslased lubasid lõpuks koguda 32 000 jalaväelast ja 10 000 ratsaväelast, kuid Friedrich jättis sise- ja välisraskuste tõttu lubaduse täitmata. Prantslased aga blokeerisid kongressi, sest Anjou hertsog ei saanud paavsti toetust oma nõudmistele Napoli kuningriigi troonile. Kongress otsustas pidada Türgi vastu kolmeaastase sõja, kuid tegelikult midagi ette ei võetud. Pärast seda võis öelda, et kristlaste võimetus türklastega sõdida ei ole paavsti süü. Paavsti institutsioonil lihtsalt puudus vajalik autoriteet. Enne kongressi laialisaatmist andis ta välja bulla, milles tõotas pattude andeksandmist kõigile ristisõjas osalejatele. Kui levisid kuuldused, et sultan Mehmet II kahtleb islamis, saatis paavst talle sõja ärahoidmiseks kirja pakkumisega, et sultan saab kristluse vastuvõtmisel Idamaade keisriks. See ettepanek lükati tagasi. Teise versiooni järgi ei saatnudki ta seda kirja ära. Apostel Andrease säilmed toodi erakordse toredusega Rooma. Tõenäoliselt püüti ka sellega ristisõjavaimustust õhutada. Aastal 1463 kutsus Pius II uuesti alustama ristisõda, mida ta kavatses seekord isiklikult juhtida. 18. juunil 1464 võttis ta Roomast kaasa Peetruse risti ja siirdus ristisõdijate kogunemispaigaks määratud Anconasse, kust ta leidis eest vaid käputäie fanaatikuid. Juba Roomast minema hakates oli Pius palavikus. Ristisõdijad olid otsimas transporti. Kui Venezia laevastik lõpuks saabus, nägi paavst seda ainult aknast. Ta suri kaks päeva hiljem, 15. augustil (või 14. augustil) 1464. Tema ajal puhkes tüli Napoli trooni pärast Anjou hertsogi René I ja Alfonso V poja Fernando (Ferrante) vahel. Pius II otsustas Ferrante kasuks. See oli tema esimene poliitiline samm. Paavsti otsus põhjustas Lõuna-Itaalias sõja Prantsusmaa ja Aragóni vahel. Sõda algas Mantova kongressi ajal. Pius saatis Fernandole appi oma nõo Antonio Todeschini. Fernando tegi viimasest Amalfi hertsogi ning andis talle naiseks oma vallastütre Maria. Louis XI loobus paavsti poolehoiu võitmiseks 1461 vastuolulistest Bourges'i pragmaatiliste sanktsioonide otsustest, mis piirasid paavsti võimu Prantsusmaal, kuid kui Pius II jäi oma otsusele kindlaks, taastas Louis XI Pariisi ülikooli ja parlamentide protestidele toetudes faktiliselt need sanktsioonid kuninglike korraldustega. Pius II ekskommunikeeris Tirooli hertsogi Sigismundi, kes suhtus vaenulikult Nicolaus Cusanuse reformidesse. Tema osa selles Brixeni piiskopkonnaga seotud "Brixeni tülis" tegi ta Saksamaal ebapopulaarseks. Pius II tagandas Mainzi peapiiskopi Diether von Isenburgi, kes soovis koos Böömimaa kuninga Jiří z Poděbradiga kukutada Friedrich III. Diether ei allunud paavsti otsusele, apelleerides kirikukogule, ning see kutsus esile kodusõja. Aastal 1464 oli paavst sunnitud Dietrichit taas tunnustama. Lõpuks sai Dietherist võitu peapiiskop Adolf II Nassaust. See konflikt halvas Saksamaa toetuse ristisõjale. Pius võitles paavsti otsustamisvõimu eest kõikides vaimulikes ja ilmalikes küsimustes. 18. jaanuaril 1460, päev enne Mantova kongressilt lahkumist, avaldas Pius II dekreedi või bulla "Execrabilis et in pristinis temporibus inauditus", mis oli suunatud kontsiliarismiliikumise vastu. Ta mõistis hukka paavsti otsuste igasuguse edasikaebamise kirikukogule ning kuulutas ketserlikuks õpetuse, mille kohaselt kirikukogud on paavstide suhtes ülimuslikud. Nii lootis ta paavsti autoriteeti tõsta. Pius püüdis maha suruda valdeslaste ja hussiitide liikumist. Ta tühistas Baseli kompaktaadid, mis olid lubanud Böömimaal armulaua koos karikaga (sub utraque specie; utrakvism). Need plaanid põrkusid vastuseisule Böömimaal (Jiří z Poděbrad). Jiří oli salajasel kroonimisel vandunud taastada oma kuningriigis ühtsus Roomaga jumalateenimise viisides. Kuningat usaldades oli paavst tal aidanud tagasi saada katoliiklikku Breslau (Wrocław) linna. Aastal 1461 aga lubas Jiří oma alamatele Baseli kompaktaatide säilitamist. Aastal 1462 saabus Rooma saatkond, mis taotles Baseli kompaktaatide heakskiitmist. Pius ei nõustunud sellega. Läbirääkimistel ei jõutud enne Piuse surma mingi kokkuleppeni. Vastased apelleerisid Piuse varasemale kontsiliarismile. Oma positsiooni selgitamiseks andis Pius seetõttu 1463 välja bulla "In minoribus agentes" (seal ütleb ta: "Saatke välja Aeneas, võtke vastu Pius"). Pius II kanoniseeris juulis 1461 Siena Katariina. Pius II pühitses 12 kardinali kahel konsistooriumil. Tema ajal sai kardinaliks tulevane paavst Pius III. Lisaks itaallastele said kardinalideks kaks prantslast, üks hispaanlane ja üks austerlane. Mantova kongressilt naastes veetis paavst tükk aega Siena territooriumil ning kirjeldas sulnite sõnadega maaelu veetlust. Rooma naasma oli ta sunnitud probleemide tõttu, mida tekitas Tiburzio de Maso, kes lõpuks kinni võeti ja kohtu alla läks. Tol ajal kimbutasid Kirikuriiki mässavad Campania parunid ning kondotjeerid, kuid neist pahedest saadi tasapisi üle. Lõppes ka Napoli sõda – Fernando võiduga. Paavst püüdis ka olla vahendajaks Kolmeteistaastases sõjas Poola ja Saksa Ordu vahel ning kui see ei õnnestunud, pani ta poolakad ja preislased kirikuvande alla. Paavstil õnnestus lepitada keiser ja Ungari kuningas. Firenze tegi paavstile ettepaneku lasta türklastel ja veneetslastel teineteist välja kurnata. Pius asutas 1460 Baseli ülikooli. Ta moodustas komisjoni kuuria reformimiseks ja püüdis taastada kloostridistsipliini. Ta kaitses kiriku õpetust endise Chichesteri piiskopi Reginald Pecocki (Peacocki) kirjutiste vastu. Tolfa mägedes avastati maarjajääd, mis andis Piusele ootamatult uusi rahalisi vahendeid. Paavst suri 15. augustil 1464 Anconas palavikku. Tema põrm maeti algul Peetri kirikusse. Aastal 1614 viidi see üle Sant'Andrea della Valle kirikusse Roomas. Pius II järglaseks sai Paulus II. Piuse kodulinn Pienza sai planeeringu tema ideede kohaselt. Sellest pidi saama ideaalne renessansslinn. Õigupoolest tõstiski tema selle hiljem linna ning piiskopiresidentsi staatusse ning andis talle nimeks Pienza. Ta tahtis sinna rajada paavstiresidentsi. Piuse 600. sünniaastapäeva puhul peeti Sienas 2. juulil 2005 palio (hobuste võiduajamine), mille võitis Nobile Contrada del Bruco linnaosa hobusega Berio, millel ratsutas Luigi Bruschelli (Trecciolino). Pius oli mitmekülgne ja viljakas kirjanik, üks oma aja paremaid ja usinamaid. Tema tähtsaim teos "Märkmed tema ajast" avaldati 1584 Gobelinuse nime all ning omistatigi talle, kuigi Gobelinus oli ainult ümberkirjutaja. Paistab, et Piuse sekretär Campanus on neid osalt muutnud. Paljud kohad, mis omal ajal välja jäeti, on nüüd koos teiste tema avaldamata töödega välja antud. Need märkmed on praegugi huviga loetavad ja neil on suur ajalooline väärtus. Piusi on peetud esimeseks kirjanikuks, kes esitas sündmusi nii, nagu need paistavad järelpõlvele. Ta rääkis endast väga avameelselt. Enamik ebasoodsaid hinnanguid tema iseloomu kohta tugineb tema enda tunnistustele. Tähtsaks ajalooallikaks on ka tema kirjad. Väärtuslikud on tema kirjutatud Böömimaa ajalugu ja keiser Friedrich III ajalugu, mis on osalt autobiograafiline. Elu esimesel poolel kirjutas ta hulga traktaate oma aja poliitilistel ja teoloogilistel vaidlusteemadel ning esteetikast. "Kosmograafia" oli mõeldud maailma geograafilise ja etnograafilise kirjeldusena. Sellest jõudis ta kirjutada ainult "Euroopast" ja "Aasiast". Töö tugines peamiselt klassikalistele kosmograafidele. Seda teost kasutas Christoph Kolumbus oma reiside planeerimisel. Kaasaegsed imetlesid väga teda kui poeeti. Tema maine ilukirjanikuna tuleneb siiski suurelt jaolt tema "Eurialusest ja Lucretiast", mida loetakse praegugi muuhulgas sellepärast, et tegu on paavsti poolt kirjutatud erootilise jutuga. Ta kirjutas ka komöödiad, millest on säilinud vaid üks. Pius on kirjutanud ka hulga kõnesid, mida peeti ilukõne eeskujudeks. Kõik tema teosed on ladinakeelsed. Pius ei olnud väljapaistev õpetlane, tema ladina keeles on vigu ja kreeka keelt ta suurt ei osanud. See-eest on tema kirjutised kõrgel kirjanduslikul tasemel ning annavad elava ja tõepärase ettekujutuse tema ajastu vaimust. Tema tööd trükiti varsti ning nendest anti välja palju trükke. Esimesed teostekogud anti välja 1551 ja 1571.


Pius II on kõigi tema vigade ja voorustega peetud ajastut iseloomustavaks tegelaseks. Pius II oli üks haritumaid paavste, kuid oma eelneva elu poolest ka üks suuremaid seiklejaid paavstitroonil. Teda on peetud üheks keskaja väljapaistvamaks paavstiks. Autorid on olnud üksmeelel Piuse kultuursuse ja annete suhtes. Eriarvamusi on tekitanud tema peremehevahetused ja meelemuutused ning kohanemine olukordadega, millesse ta sattus. Paavstina juhindus ta rangelt kiriku huvidest, kui mitte arvestada teatavaid onupojapoliitika ilminguid. Richard Garnett kirjutab "Encyclopaedia Britannica" 1885. aasta väljaandes: "Kui võtta Piusi inimesena, mitte ainult ajaloolise isikuna, on ta kõige huvitavam kõikidest Püha Peetruse järglastest. Tal oli eluterve, siiras, armastav loomus, mis oli otsekohene ja naiivne isegi oma kõrvalekalletes ja puudustes, mis tunduvad ikkagi piisavalt andestatavad. Teiste paavstide nõrkused on sageli olnud preestri omad ja seetõttu sõna otseses mõttes mitteinimlikud. Värskendav on üleminek seikleja ja diplomaadi, kirja- ja elumehe vigadele. Piusi iseloomu põhijoon oli tema äärmine tundlik mõjutatavus. Kameeleoni kombel võttis ta värvi ümbritsevatelt oludelt ning võis alati sõltuda sellest, mis need olud sundisid teda olema. Nii et kui tema väljavaated avardusid ja tema kohustused süvenesid, siis avardus ja süvenes ka tema iseloom; ja tema, kes ta oli astunud ellu muutliku iseloomuna, lahkus sealt eeskujuliku ülemkarjasena. Tema voorused ei olnud üksnes suured, vaid kõige silmatorkavamad olid need, mis on eriti iseloomulikud peenematele natuuridele. Ta võistles kellega tahes usinuses, elutarkuses, tarkuses ja julguses ning ühtlasi ületas enamikku inimesi maitse lihtsuses, kiindumuste püsivuses, mõnusas mänglevuses, suuremeelsuses ja halastuses. Kirikupeana oli ta võimekas ja tark ning näitas, et mõistab tingimusi, millel tema vaimuliku võimu monopol võib mõne aja püsida; ja isiklikud eesmärgid kõigutasid teda vaid pisut. Ta on eriti huvitav õpetlase- ja publitsistitüübina, kes teeb endale teed intellektuaalse jõuga, kuulutades ette aega, mil sulg on vägevam kui mõõk, ja mitte vähem tegelasena, kelles võib kõige aredamalt näha kesk- ja uusaegse vaimu kohtumist, enne kui viimane otsustavalt ülekaalu saavutab."


Napoli trooni puhul tuleks linkida riigi nimele. Andres 17. september 2007, kell 14:58 (UTC)


Alapeatükk "Pius II ja Eesti" esimene osa räägib pigem Lätist.--WooteleF 31. oktoober 2009, kell 12:52 (UTC)