Aleksandr Litvinenko mürgitamine

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Aleksandr Litvinenko (1962–2006) oli endine KGB ja FSB ohvitser, kes põgenes Venemaalt kohtuliku jälitamise eest ja sai asüüli Suurbritannias.

Litvinenko haigestus ootamatult 1. novembril 2006 ja hospitaliseeriti. Tema surm kolm nädalat hiljem kujunes esimeseks kinnitatud letaalseks juhtumiks, mis tingitud radionukliid poloonium-210-st  põhjustatud ägedast kiiritusmürgitusest. Litvinenko väited FSB valgustkartvate tegude kohta, samuti surivoodil esitatud süüdistus, et tema ebatavalise haigestumise taga on Venemaa president Vladimir Putin, said ülemaailmse meediakajastuse.[1]

Litvinenko surma asjaolude uurimine Suurbritannia võimude poolt viis tõsise diplomaatilise ebakõlani Suurbritannia ja Venemaa valitsuse vahel.[2] Aastatel 2014-2015 toimunud kohtuprotsessil väitis Scotland Yardi esindaja: "Tõendid viivad ainsa usutava järelduseni, et Venemaa on ühel või teisel moel seotud Litvinenko mõrvaga".[3]  Teise tunnistaja ütluse kohaselt on Dmitri Kovtun avalikult rääkinud Litvinenko tapmise plaanist, mis oleks "reeturi" karistamise näiteks.[4] Kuriteo toimepanemise peamine kahtlusalune, endine FSB ohvitser Andrei Lugovoi jäi Venemaale, sest Venemaa valitsus keeldus teda Suurbritannia võimudele välja andmast. 2007. aasta sügisel kandideeris Andrei Lugovoi Vladimir Žirinovski juhitava Venemaa Liberaaldemokraatliku Partei nimekirjas Venemaa Riigiduumasse ja osutus valituks.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Londonisse  saabumist toetas Litvinenko vene oligarhi paguluses Boriss Berezovskit viimase meediakampaanias Venemaa valitsuse vastu.[5]

Vaid kaks nädalat enne  surma süüdistas Litvinenko Putinit Anna Politkovskaja mõrva tellimises[6]

Haigus ja mürgistus[muuda | muuda lähteteksti]

Litvinenko  haigestus äkitselt 1. novembril 2006. Samal päeval oli ta kohtunud kahe endise KGB ohvitseri, Andrei Lugovoi ja Dmitri Kovtuniga.

Paari päeva pärast tekkis Litvinenkol tugev kõhulahtisus ja oksendamine, ta palus kutsuda kiirabi.

Litvinenko hospitaliseeriti varjunime Edwin Carter all.[7] Tema vere- ja uriiniproovid saadeti Tuumarelvastuse  asutusse (AWE), kus neid uuriti gammaspektroskoopia meetodil. Gammakiirgust ei leitud, kuid ilmnes väike piik 803 keV juures. Juhuslikult juures viibinud teine teadlane, kes oli  osalenud Briti aatomipommi uuringutes paarkümmend aastat varem, kuulis arutelu ja määras selle piigi kui  poloonium-210 poolt kiiratavate alfa-osakeste signaali. 22. novembri õhtuks, veidi enne Litvinenko surma, informeeriti tema arste, et mürgiks oli tõenäoliselt poloonium-210. Täiendav uriini uuring alfa-osakestele kinnitas seda järgmisel päeval.[8]

Erinevalt tavalistest kiirgusallikatest, kiirgab poloonium-210 väga vähe gammakiiri, seevastu suurel hulgal alfa-osakesi, mis ei  suuda läbida isegi paberilehte või siis inimese nahka ning on seetõttu nähtamatud tavapärastele kiirgusdetektoritele. See selgitas, miks Geigeri loendur andis haiglas negatiivse vastuse. Niihästi gammakiirgus kui ka alfa-osakesed on ioniseerivaks kiirguseks. Alfa-kiirgav aine võib tekitada olulist kahju ainult siis, kui see on alla neelatud või sisse hingatud, mõjudes vahetult organismi rakkudele.[9] Paar tundi enne surma jõuti Litvinenkot ka eriaparatuuriga  uurida alfa-osakeste suhtes.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Why I believe Putin wanted me dead". The Mail on Sunday. Vaadatud 10. märts 2007. 
  2. Edwards, Jeff (8. jaanuar 2007). "We Know KGB Spy Poisoner". Daily Mirror. Vaadatud 28. detsember 2014. 
  3. Grierson, Jamie. "Litvinenko inquiry: Russia involved in spy's death, Scotland Yard says". The Guardian. Vaadatud 2015-08-03. 
  4. "Litvinenko inquiry told Dmitry Kovtun planned to lure him to 'finish him off'". The Guardian. 24. juuli 2015. Vaadatud 3. august 2015. 
  5. Sakwa, Richard (2008). Putin, Russia's choice (trükk: 2nd). Routledge. pp. 158–159. ISBN 978-0-415-40765-6. 
  6. Alex Goldfarb and Marina Litvinenko. Death of a Dissident: The Poisoning of Alexander Litvinenko and the Return of the KGB, The Free Press (2007) ISBN 1-4165-5165-4
  7. Nathwani, Amit C (10. september 2016). "Polonium-210 poisoning: a first-hand account". The Lancet 388: 1075–1080. doi:10.1016/S0140-6736(16)00144-6. Vaadatud 6. august 2016. 
  8. "Litvinenko: A deadly trail of polonium". BBC News. 28. juuli 2015. Vaadatud 21. jaanuar 2016. 
  9. Sakwa 2008, lk 327.