Ajafilosoofia

Allikas: Vikipeedia

Ajafilosoofia on filosoofia haru, mis tegeleb ajaga seotud metafüüsiliste ja epistemoloogiliste probleemidega.

Aja objektiivsuse küsimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Me kogeme aega psühholoogilise ajana: aeg näib voolavat, kusjuures kord kiiremini, kord aeglasemalt. Me eeldame tavaliselt, et psühholoogiline aeg on subjektiivne peegeldus füüsikalisest ajast, mida mõõdetakse kellaga, ning vastab sellele ligikaudselt. Psühholoogiline aeg võib olla eri inimestel erinev, kuid füüsikaline aeg on kõigile ühine. (Relatiivsusteooriast tuleneb küll, et ka kellaga mõõdetav aeg võib eri inimeste jaoks olla erinev. Kuid need erinevused on kõigile inimestele ühtmoodi teadvustatavad.)

Kas füüsikaline aeg on objektiivne? On ju võimalik, et ta on kõigest intersubjektiivne: ta on küll paratamatult kõigile inimestele ühesugune, kuid selle põhjus on seotud inimese või inimtunnetuse loomusega, mitte aja enesega. Aega ennast võib ka mitte olemas olla. Ja kui aeg on olemas, siis ei pruugi ikkagi olemas olla aja voolamist.

Aja eksisteerimine või mitteeksisteerimine on ontoloogiline küsimus. Idealistid ja mõned antirealistid, kes eitavad vaimust sõltumatute objektide olemasolu või seavad selle kahtluse alla, eitavad või küsimärgistavad ka aja olemasolu.

Kant järgi on aeg koos ruumiga kaemuse aprioorne vorm, mis korrastab inimkogemust, kuid ei kuulu asjale iseeneses.

Idealistid (näiteks John McTaggart Ellis McTaggart artiklis "The Unreality of Time") on väitnud, et aeg on illusoorne.

Aja defineerimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aja defineerimine on raske, sest raske on leida lihtsamaid ja tuttavamaid mõisteid. On ka oht langeda vigasesse ringi, defineerides aega aja enese kaudu.

Olulisem kui aja defineerimine on filosoofiline selgitus, mis võimaldaks vastata ajaga seotud filosoofilistele küsimustele.

Absolutism ja relatsionism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kas aeg on sõltumatu sündmustest ajas? Kui see nii on, siis võib aeg kulgeda ka nii, et aja kulgedes ei toimu maailmas mitte ühtki muutust.

Leibniz ja Newton[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaidlus selle üle, kas aeg on absoluutne, st iseseisev reaalsus, mis ei sõltu objektidest, või lihtsalt reaalsete objektide teatud korrastatus, algas vaidlusega Isaac Newtoni (keda esindas Samuel Clarke) ja Gottfried Wilhelm Leibnizi vahel (Leibnizi ja Clarke'i kirjavahetus).

Konventsionalism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Konventsionalismi järgi on aja ja ruumi geomeetrilised omadused kokkuleppelised. Selle seisukoha esitas esimesena Henri Poincaré.

Aja suund[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aja suuna probleem tuleneb järgmisest vastuolust. Füüsikas tuntud loodusseadused on ajaliselt pööratavad: Füüsikaseaduste järgi võivad kõik protsessid kulgeda ka tagurpidi. Kõik, mis toimub tagurpidi näidatavas filmis, on füüsikaseaduste järgi võimalik. Ent me ei koge makromaailmas aega pööratavana: klaas võib maha kukkuda ja puruneda, kuid klassikillud ei saa tagasi lennata ja uuesti klaasi moodustada. Me mäletame minevikku, kuid tulevikku ei mäleta. Meile tundub, et me ei saa muuta minevikku, kuid võime mõjutada tulevikku.

Lahendus põhjuslikkuse kaudu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sellele probleemile on välja pakutud põhiliselt kahte tüüpi lahendusi. Esimest tüüpi lahenduste kohaselt tuleneb aja suuna olemasolu sellest, et põhjuslikkus on asümmeetriline. Mineviku kohta me teame rohkem sellepärast, et miski minevikus on põhjuseks tagajärjele, mis on meie tajumus. Meile tundub, et me ei saa mõjutada minevikku, kuid saame mõjutada tulevikku, sellepärast et põhjuslikkuse iseloomu tõttu see nii ongi. Ja nii edasi.

Sellel lahendusel on kaks suurt raskust. Esiteks on raske defineerida põhjuslikkust defineerida, viitamata sellele, et põhjus eelneb ajaliselt tagajärjele. Muidu aga on aja suuna tuletamine põhjuslikkusest tsirkulaarne. Teiseks ei ole põhjuslikkusele viidates võimalik seletada kõiki ajalise asümmeetria ilminguid, näiteks klaasi purunemise puhul.

Lahendus termodünaamika kaudu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teist tüüpi lahendused, mis on kõige levinumad, seostavad aja suuna termodünaamikaga. Nimelt ei ole termodünaamika seadused pööratavad: termodünaamika teise seaduse järgi ei saa isoleeritud süsteemis entroopia kahaneda. Sellepärast ei saa klaas kildudest kokku paigutuda.

Ent statistiline mehaanika, mis on klassikalisest termodünaamikast fundamentaalsem, peab entroopia kahanemist isoleeritud süsteemis siiski võimalikuks, kuigi äärmiselt ebatõenäoliseks.

Lahendus loodusseaduste põhjal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Lahenduseks on viidatud ka sellele, et mõned loodusseadused, näiteks nõrga vastastikmõju seadused, ei ole pööratavad.

Sellise lahenduse puhul on probleemiks esiteks selliste seaduste perifeersus, mistõttu tundub küsitav, kas nendega saab seletada makroskoopiliste protsesside ajalist ebasümmeetriat, ja teiseks see, et pole kindel, kas vastavad füüsikateooriad vastavad tegelikkusele.

Teised võimalikud maailmad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kas mõnes võimalikus maailmas kulgeb aeg tagurpidi, nii et näiteks inimesed mäletavad tulevikku?

Aja voolamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

John McTaggart Ellis McTaggarti defineerib omaartiklis "The Unreality of Time" (1908) kaks ajaseeriat, mis iseloomustavad meie ajamõiste eri aspekte.

Aja a-seeria vastab meie intuitsioonile, et ajas on saamine ning "nüüd" liigub ajas. A-seeria moodustavad sündmused vastavalt sellele, kas nad on minevikus, olevikus või tulevikus.

Aja b-seeria korrastab sündmused vastavalt sellele, kas nad on üksteise suhtes varasemad või hilisemad.

McTaggart väidab, et aeg ei ole reaalne, sest a) a-seeria on vastuoluline ja b) b-seeria üksinda ei kirjelda aja loomust, sest a-seeria kirjeldab üht aja olemuslikku aspekti.

Selles küsimuses on välja kujunenud kaks leeri. Aja a-teooria pooldajad peavad saamist ajale iseloomulikuks ning püüavad näidata, kuidas b-faktid tulenevad a-faktidest. Aja b-teooria pooldajad seevastu püüavad tuletada a-seeriat b-seeriast, kasutades näiteks aega väljendavaid indeksikaale.

Seda eristust võib kirjeldada ka jaotusena ajavormiliseks ajateooriaks ja ajavormituks ajateooriaks. Ajavormitu teooria algvariandi järgi ei ole ajavormid (grammatiline aeg semantiliselt fundamentaalsed, sest need saab ida ajavormituteks terminiteks ("toimub hetkel t", "toimub enne", "toimub üheagselt"). Hiljem möönsid ajavormitu teooria pooldajad, et ajavormiline väljendusviis ei ole taandatav ajavormitule väljendusviisile, kuid jäid selle juurde, et ajavormiliste väidete tõesustingimused on esitatavad ajavormitute faktide kaudu.

Ajavormilise ajateooria pooldajad seevastu ütlevad, et ajavormitu väljendusviis ei ole semantiliselt fundamentaalne, vaid on analüüsitav ajavormiliste terminite kaudu, ning tarvilikud on ajavormilised faktid. See võib tähendada, et on olemas olevikulisus kui taandumatu omadus maailmas.

Presentism ja eternism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Presentism on seisukoht, mille kohaselt aeg on mitme reaalsuse omavaheline järjestus. Teatud kindlal ajal mõned asjad eksisteerivad ja teised mitte. Meil on tegemist ainult praeguse reaalsusega. Näiteks ei saa öelda, et Homeros eksisteerib, sest praegu ta ei eksisteeri.

Eternism on seisukoht, mille kohaselt aeg on samasugune reaalsuse mõõde nagu ruumi kolm mõõdet, mistõttu minevik, olevik ja tulevik on kõik ühevõrra reaalsed. Selle teooria kohaselt Homeros eksisteerib reaalselt. Siiski tuleb paljudes keeltes minevikust, olevikust ja tulevikust rääkides kasutada erinevaid ajavorme.

"Kasvava universumi teooria" kohaselt on minevik ja olevik reaalsed, tulevik aga veel mitte.

Endurantism ja perdurantism[muuda | redigeeri lähteteksti]

Endurantism on seisukoht, et objekti püsimine läbi aja seisneb selles, et ta eri aegadel eksisteerib täielikult ("kestab"). Tema ilminguid eri aegadel saab küll üksteisest eraldada, kuid nad on numeeriliselt identsed.

Perdurantism on seisukoht, mille kohaselt asja püsimine läbi aja seisneb selles, et ta eksisteerib pideva reaalsusena, mis koosneb tema eksisteerimisest eri aegadel kui osadest (ta "vältab").

Tavaline seisukoht on endurantism, mis vastab meie intuitsioonile: näiteks leian ma, et kui ma kellegagi vestlen, siis ma vestlen selle isiku kui tervikuga, mitte (ajalise) osaga temast. Perdurantistid (kelle hulka kuulus David Lewis, viitavad muuhulgas sellele, et perdurantism võimaldab muutumist paremini seletada.

Tavaliselt on presentistid ühtlasi endurantistid ja eternistid ühtlasi perdurantistid ning ümberpöördult, kuid mitte tingimata. On näiteks võimalik väita, et aja möödumine annab märku järjestatud reaalsuste seeriast, kuid sellesse kuuluvad objektid eksisteerivad mingil viisil väljaspool reaalsust kui tervikut. Säärased positsioonid on siiski raskesti kaitstavad ja haruldased.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]