Time, Tense and Causation

"Time, Tense and Causation" on Michael Tooley filosoofiline raamat. See ilmus 1997 Clarendon Pressi väljaandel.

Kokkuvõte

Osa I Põhjustamine, aeg ja ontoloogia

Peatükk 1 Aja loomus: alternatiivsed teooriad ja põhiprobleemid

1.1 Alternatiivsed vaated aja loomusele

Mittefilosoofide seas paistab olevat laialt levinud uskumus, et mineviku ja tuleviku vahel on fundamentaalne erinevus: minevik on fikseeritud ja paigas,tulevik veel määramata. See sügav asümmeetria on omane ajale endale (aja asümmeetria). Teiseks usutakse, et ajal on seesmine suund (aja suund). Aeg voolab, ja kestvad entiteedid liiguvad ajas edasi ning aset leidnud sündmused liiguvad kaugemale minevikku. Kas neil vaadetel on elujõudu? Filosoofide arvamused lähevad lahku. Tõenäoliselt enamik filosoofe aktsepteerib aja loomuse ajavormitut ehk staatilist käsitust. Nad tunnistavad ainult sündmuste mustrite asümmeetriat, aja voolamist nad ammugi ei tunnista. Paljud filosoofid aga väidavad, et aeg voolab, ajal on seesmine suund ning mineviku, oleviku ja tuleviku vahel on oluline ontoloogiline erinevus. Aga milles need ontoloogilised erinevused seisnevad? Ajavormiga ajateooriate pooldajatel puudub üksmeel. Mõnikord öeldakse, et otsustav on erinevus eksisteerimise ja mitteeksisteerimise vahel. Selle positsiooni üks versioon on presentism, mille järgi olevik on reaalne ning minevik ja tulevik mitte. Teine versioon ütleb, et minevik ja olevik on reaalsed, tulevik mitte. Mõnede ajavormiga ajateooriate järgi on minevik, olevik ja tulevik kõik reaalsed, kuid erinevad ajavormiga omaduste poolest, mida sündmused aja möödudes omandavad või kaotavad. Selle vaate ühe versiooni järgi on olemas olevikulisuse omadus, mida sündmustel algul ei ole, mille nad korraks omandavad ja siis alatiseks kaotavad. Teise versiooni järgi on kolm ajavormiga omadust: minevikulisus, olevikulisus ja tulevikulisus. Sündmustel on algul tulevikulisuse omadus, siis nad kaotavad selle ja omandavad olevikulisuse omaduse, kaotavad selle, omandavad minevikulisuse omaduse ning säilitavad selle alatiseks. Ajavormita ehk staatiliste vaadete pooldajad lükkavad kõik need väited tagasi. Kuidas sel juhul minevikulisuse, olevikulisuse ja tulevikulisuse mõistet tuleb mõista? Üks vastus on see, et neid tuleb seletada ajavormita ajamõistete pluss indeksikaalidega. Ajajutt sõnadega "praegu" ja "siis" on selle vaate järgi väga sarnane ruumijutuga sõnadega "siin" ja "seal". Asi on ruumiliste suhetega sarnastes ajalistes suhetes entiteetide vahel, kusjuures ühele neist osutatakse indeksikaaliga.

See raamat kaitseb aja loomuse ajavormilist teooriat, mille järgi minevik ja olevik on reaalsed, tulevik mitte.

1.2 Maailma loomuse dünaamilised ja staatilised käsitused

Ajafilosoofia kõige fundamentaalsem küsimus on autori arvates see, kas õige on staatiline või dünaamiline ajakäsitus. Erinevust on loomulik selgitada kahe võistleva muutusemõiste kaudu. Esimene on seotud staatilise maailmakäsitusega, mille järgi muutus objektis on lihtsalt erinevad omadused eri aegadel. Dünaamilise ajakäsituse pooldajad lükkavad selle muutusemõiste tagasi. Mõnikord näiteks väidetakse, et pole selge, miks see, et objekti varasematel ja hilisematel staadiumidel on erinevad omadused, peaks iseenesest olema põhjend, et öelda, et objekt muutub, aga see, et objekti ruumilised osad samal ajal on erinevad, ei ole. (John McTaggart Ellis McTaggart. The Nature of Existence], 1927, lk 13.) Aga missugune see mõiste siis peaks olema? Objekt muutub siis ja ainult siis, kui aja jooksul muutub objekti kaasavate monaadiliste asjade seisude kogusus. (Piiramine monaadiliste asjade seisudega on vajalik selleks, et välistada relatsioonilisi Cambridge'i muutusi.) Samamoodi on lugu maailmatervikuga, kuigi siin pole tarvis piirduda monaadiliste asjade seisudega. Aga kuidas saab asjade seisude kogusus olla eri aegadel erinev. Vastus on see, et see on võimalik ainult juhul, kui asjade seisud ise on ajasõltelised. Siis pole erinevuses midagi problemaatilist. Aga kas konkreetsel ajal on tegelik olemise mõiste sidus? See ongi otsustav küsimus. Kahtlustus, et see mõiste pole sidus, põhineb suuresti konkreetsetel argumentidel (näiteks John McTaggart Ellis McTaggarti argument aja mittereaalsuse kasuks ("The Unreality of Time"). Ja kui see mõiste on sidus, siis jääb ikkagi küsimus, miks üldse arvata, et see mõiste on meie maailmas rakendatav. Mis alust on arvata, et tegelikus maailmas ei ole asjade seisud lihtsalt tegelikud, vaid tegelikud mingil ajal, ja see, millised faktid on olemas, sõltub ajast? Üks argument on niisugune. Kui ajalise indeksiga tegelikkuse mõiste on meie maailmas rakendatav, siis võib-olla saab maailma kooskõlaliselt kirjeldada ainult ühest või teisest ajalisest vaatekohast. Kui aga meie maailma kohta on rakendatav ainult lihtsalt tegelikkuse mõiste, siis peab saama maailma täielikult ja kooskõlaliselt kirjeldada, nii et see pole kirjeldus mingi kindla aja vaatekohast. Ja siis võib väita, et see pole võimalik. (Michael Dummett, A Defence of McTaggart's Proof of the Unreality of Time (Michael Dummett#McTaggarti aja mittereaalsuse tõestuse katse). Autorile ei tundu selline katse õigustada mingil ajal tegelikkuse mõistet veenvana, sest ta ei usu, et mitme aja faktide kogusus ei too kaasa ühitamatuid asjade seise ning saab olla maailma täielik ja kooskõlaline kirjeldus, mis ei lähtu konkreetse aja vaatekohast. Sellepärast kaitseb ta mingil ajal tegelikkuse mõistet teisiti. Staatilise ja dünaamilise ajakäsituse erinevus on järgmine. Staatilise käsituse järgi see, millised asjade seisud on olemas, ei sõltu ajast, järelikult ei ole muutuse puhul asi selles, et aja jooksul muutub see, millised asjade seisud on olemas. Asi peab olema lihtsalt selles, et objektil või maailmal on eri aegadel erinevad seesmised omadused. Seevastu dünaamilise maailmakäsituse järgi sõltub see, millised asjade seisud on olemas, sellest, mis aeg parajasti on. See erinevus konstitueeribki muutuse objekti juures. Ka maailma kui terviku muutumise juures on asi erinevates asjade seisude kogusustes eri aegadel.

1.3 Ajavormiga faktid ja ajavormita faktid ning kaasumise küsimus

Aja loomuse ajavormiga ja ajavormita teooriaid lahutav fundamentaalne asi on dünaamilise maailmakäsituse aktsepteerimine või tagasilükkamine. Tavaliselt aga tehakse see eristus hoopis teisiti, rääkides ajavormiga ja ajavormita ajamõistete vahelisest suhtest. Ajavormiga mõisted näitavad, millises ajalises suhtes on sündmus olevikuga. Mängus on mineviku, oleviku ja tuleviku mõiste, suhtemõisted, nagu minevikus kaugemal olemine, ja kvantitatiivsed mõisted, nagu viis aastat tagasi toimunud olemine ja kolme minuti pärast toimumine. Ajavormita ajamõisted täpsustavad sündmustevahelise suhteid, viitamata olevikule. Viimaste seas on üheaegsus, ajaline eelnevus, kvalitatiivsed mõisted, nagu ajaline vahelolek, ja kvantitatiivsed mõisted, nagu viis aastat varasem olemine ja kolm minutit hilisem olemine. Aja loomuse ajavormiga ja ajavormita käsitusi eristatakse tavaliselt teatud teeside abil nende kahe mõistetüübi ja neile vastavate faktide omavahelise eelnevuse kohta. Ajavormita vaate pooldajad väidavad, et ajavormiga mõisteid sisaldavate lausete tõesustingimusi saab anda ainult ajavormita mõisteid sisaldavate lausete abil, ja kui ajavormita faktid on fikseeitud, siis on paigas ka kõik ajavormiga faktid. Taandumatuid ajavormiga fakte ei ole, vaid kõik ajavormiga faktid kaasuvad ajavormita faktidega. Ajavormiga vaate pooldajad väidavad, et ajavormiga lausungite tõesustingimusi ei saa ilma ajavormita väljendada, ja ajavormita lauseid saab mõista ainult ajavormiga lausete kaudu. Nii et hoopis ajavormita faktid kaasuvad ajavormiga faktidega. Näiteks ajavormita lauset "Dinosaurused on olemas" saab analüüsida lauseks "Dinosaurused olid olemas, dinosaurused on praegu olemas või dinosaurused on tulevikus olemas."

Kuidas see erinevus on seotud staatilise ja dünaamilise maailmakäsituse erinevusega? Ja kumb erinevus on fundamentaalsem? Tavaliselt arvataks, et need teevad sama välja, sest enamasti arvataks, et ajavormiga mõisted saavad olla semantiliselt fundamentaalsed ainult juhul, kui maailm on dünaamiline, ja ajavormita mõisted saavad olla semantiliselt fundamentaalsed ainult juhul, kui maailm on staatiline.

Esimene väide tundub väga usutav. Oletame, et E on hetkeline sündmus, mis praegu toimub, ja vaatame ajavormiga lause "E on olevikus" kaht lausungit, millest üks tehakse praegu, teine viie minuti pärast. Kui maailm on staatiline, siis esimene lausung peab olema tõene, teine väär. Kui ajavormiga lausungitel on ajavormita tõesustingimused, siis see ei ole problemaatiline, sest pole alust, miks staatilises maailmas ei võiks olla ajavormita fakte, mis teevad esimese lausungi tõeseks ja teise vääraks: esimene lausung oleks tõene sellepärast, et ta on E-ga samaaegne, ja teine väär, sest ta pole E-ga samaaegne. Aga mis siis, kui ajavormiga laused väljendaksid taandumatult ajavormilisi propositsioone? Tundub, et siis lause "E on olevikus" mõlemad lausungid väljendaksid üht ja sedasama propositsiooni. Aga staatilises maailmas, kus faktide kogusus kunagi ei muutu, peavad need lausungid olema mõlemad tõesed või mõlemad väärad, mis pole aktsepteeritav. Järelikult selleks et ajavormiga mõisted oleksid semantiliselt fundamentaalsed, ei tohi maailm olla staatiline.

Kui ajavormita ajamõisted on semantiliselt fundamentaalsed, kas siis maailm peab olema staatiline? Raske on näha, miks peaks. Selleks et maailm oleks dünaamiline, on tarvis ainult, et eri aegadel oleks tegelikud eri faktid. See ei pea olema erinevus taandumatult ajavormiliste faktide suhtes. See võib olla lihtsalt aja jooksul toimuv muutus selles, millised asjade seisud on tegelikuks saanud. Aga siis võib olla maailm, kus sündmused on ajaliselt järjestatud, aga ajalist eelnemist ei saa analüüsida ajavormiga terminite abil, sest taandumatult ajavormilisi fakte ei ole. Võtame näiteks vaate, mille järgi minevik ja olevik on reaalsed, tulevik mitte.

Hüpoteesist, et maailm on staatiline, järeldub, et taandumatult ajavormilisi fakte ei ole, mistõttu ajavormilised mõisted ei saa olla semantiliselt fundamentaalsed. Hüpoteesist, et maailm on dünaamiline, ei järeldu, et ajavormita mõisted ei saa olla semantiliselt fundamentaalsed. Dünaamilises maailmas ei pea olema spetsiaalseid taandumatult ajavormilisi omadusi (nagu olevikulisus, minevikulisus, tulevikulisus), selleks et ajavormiga laused oleksid tõesed: võib olla lihtsalt nii, et see, millised ajavormita asjade seisud on tegelikud, on eri aegadel erinev.

Seega on ekslik iseloomustada aja loomuse ajavormilisi käsitusi teesiga, et ajavormita ajamõisted peavad olema analüüsitavad ajavormiga ajamõistete kaudu, või teesiga, et ajavormiga mõisted on semantiliselt fundamentaalsed, või teesiga, et on taandumatult ajavormilisi omadusi, ja tuleb välja, et ajavormita käsitustele ja traditsioonilistele ajavormiga käsitustele on alternatiiv.