The Unreality of Time

Allikas: Vikipeedia

"The Unreality of Time" ("Aja mittereaalsus" või "Aja ebareaalsus") on John McTaggart Ellis McTaggarti tähtis aja filosoofia alane artikkel, mis ilmus ajakirjas "Mind" 1908. aastal (kd 17, lk 456–473).

Hiljem avaldas McTaggart samad argumendid oma teose "The Nature of Existence" teises köites (1927).

Kokkuvõte[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aja puhul võib eristada kahesuguseid eristusi: eristusi mineviku, oleviku ja tuleviku vahel ning eristusi varasema ja hilisema vahel. Esimesed muutuvad, teised on püsivad. Asendite seeriat esimeste eristuste põhjal nimetan a-seeriaks, asendite seeriat teiste eristuste põhjal nimetan b-seeriaks.

Aeg eeldab muutumist. B-seeria iseenesest muutumist ei sisalda, sest asendite suhted selles on muutumatud. Nii ei piisa b-seeriast üksinda, et saaks rääkida ajast. Seevastu a-seerias muutuvad asendid tulevikulistest olevikulisteks ja olevikulistest minevikulisteks. B-seeria eristus varasema ja hilisema vahel eeldab a-seeriat, mis määrab aja suuna. Aja konstitueerivad a-seeria ja b-seeria koos. A-seeria on ajale olemuslik: ilma a-seeriata aega ei ole.

Kui me b-seeriast aja suuna välja jätame, jääb järele c-seeria, milles on määratud asendite järjestus, kuid järjestuse suund on määramata. Aja konstitueerimiseks piisab c-seeriast ja a-seeriast.

A-seeria olemuslikkusele võib vastu väita, et fiktsionaalse aja puhul on küll olemas b-seeria, kuid puudub a-seeria. Aga fiktsionaalne aeg ei ole eksisteeriv aeg. Teine vastuväide ütleb, et võib olemas olla mitu üksteisest sõltumatut reaalset ajaseeriat ning sel juhul ei ole näiteks olevikku, mis ei sõltuks ajaseeria valikust. Vastuseks võib öelda, et sel juhul on lihtsalt mitu aega.

Hetkede või sündmuste minevikulisus, olevikulisus ja tulevikulisus on kas sündmuste omadused või suhted, milles sündmused osalevad. Kui nad on suhted, siis mitte hetkede või sündmuste omavahelised suhted, sest need on muutumatud, vaid nende suhted millegagi väljaspool a-seeriat. Tulevikulisus, olevikulisus ja minevikulisus on ühitamatud määrangud, kuid igal hetkel või sündmusel peavad olema nad kõik, sest iga hetk või sündmus on nii tulevikus, olevikus kui ka minevikus. See aga on loogiliselt võimatu, sest see on vastuoluline. Võib viidata sellele, et sündmusel või hetkel on need määrangud eri aegadel. Kuid sel juhul me viitame aega seletades ajale ning nii tekib kas vigane ring või lõputu regress. Samasugune vastuolu tekib, kui pidada minevikulisust, olevikulisust või tulevikulisust hetkede või sündmuste omadusteks.

Ei saa viidata ka sellele, et aeg on fundamentaalne ning ajamõiste on algmõiste. Asi on selles, et meil ei ole tegemist ainult mõiste taandamatusega, vaid ka seesmise vastuoluga.

Eristus oleviku, mineviku ja tuleviku vahel on nähtavasti pärit asjaolust, et tajumus võib olla kas otsene või on ta meile antud mälestuses või ootuses. Otsesed tajumused on need, mis langevad „näiva oleviku” alla. Reaalset olevikku ei saa siiski määratleda samaaegsuse põhjal näiva olevikuga, sest näiva oleviku kestus on eri inimestel erinev.

C-seeria reaalne eksisteerimine ei ole välistatud.

Tekst[muuda | redigeeri lähteteksti]

Alajaotused on moodustatud tõlkimisel

Kahtlemata tundub äärmiselt paradoksaalsena väita, et aeg ei ole reaalne ning et kõik väited, mis hõlmavad selle reaalsust, on ekslikud. Säärane väide sisaldab palju suuremat kõrvalekallet inimkonna loomulikust seisukohast kui ruumi või mateeria reaalsuse eitamine. Nõnda otsustav lahtiütlemine loomulikust seisukohast ei ole hõlpsasti aktsepteeritav. Ja ometi on usk aja mittereaalsusse osutunud kõikidel aegadel erakordselt kütkestavaks.

Idamaistes usundites ja filosoofias leiame sellel õpetusel olevat fundamentaalne tähtsus. Ja Läänes, kus seos filosoofia ja religiooni vahel on väiksem, leiame selle õpetuse pidevalt taasesinevana nii filosoofide kui ka teoloogide seas. Teoloogia ei jää kunagi pikaks ajaks eemale müstikast, ja peaaegu igasugune müstika eitab aja reaalsust. Filosoofias jälle peavad aega mittereaalseks Spinoza, Kant, Hegel ja Schopenhauer. Tänapäeva filosoofias on kaks tähtsamat liikumist (peale nende, mis on esialgu pelgalt kriitilised) need, mis vaatavad Hegeli ja hr Bradley poole. Ja need mõlemad koolkonnad eitavad aja reaalsust. Ei saa eitada, et säärane arvamuste kokkulangemine on ülimalt tähenduslik – ega ole mitte vähem tähenduslik sel põhjusel, et see õpetus võtab nõnda erinevaid kujusid ning seda toetavad nõnda erinevad argumendid.

A-seeria ja b-seeria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Asendeid ajas, nii nagu aeg meile esmapilgul paistab, eristatakse kahel moel. Iga asend on mõnest teisest asendist varasem või hilisem. Ja iga asend on kas minevikus, olevikus või tulevikus. Esimest tüüpi eristused on püsivad, teist tüüpi eristused aga mitte. Kui M on millalgi N-ist varasem, siis on ta seda alati. Kuid sündmus, mis on praegu olevikus, on olnud tulevikus ja saab olema minevikus.

Et esimest tüüpi eristused on püsivad, siis võidakse neid pidada objektiivsemateks ning aja loomuse seisukohast olemuslikumateks. Ent ma usun, et see oleks viga ning eristus mineviku, oleviku ja tuleviku vahel on ajale sama olemuslik nagu eristus varasema ja hilisema vahel ning, nagu allpool näeme, võib esimest pidada fundamentaalsemaks kui eristust varasema ja hilisema vahel. Ja just sellepärast, et eristused mineviku, oleviku ja tuleviku vahel tunduvad mulle olevat ajale olemuslikud, peangi ma aega mittereaalseks.

Lühiduse huvides hakkan ma nimetama asendite seeriat, mis kulgeb kaugest minevikust lähedase mineviku kaudu olevikuni ning seejärel olevikust lähedase tuleviku ja kauge tulevikuni, a-seeriaks. Asendite seeriat, mis kulgeb varasemast hilisemale, hakkan ma nimetama b-seeriaks. Sisusid, mis on asendil ajas, nimetatakse sündmusteks. Ühe asendi sisusid leitakse õige olevat nimetada suureks hulgaks sündmusteks. (Mina aga usun, et neid võib sama tõeselt, kuigi mitte tõesemalt, nimetada üheks sündmuseks. See seisukoht ei ole üldtunnustatud, ja minu argument seda ei kasuta.) Asendit ajas nimetatakse hetkeks.

A-seeria on ajale olemuslik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene küsimus, mida tuleb vaadelda, on see, kas aja reaalsuse seisukohast on oluline, et selle sündmused moodustaksid nii a-seeria kui ka b-seeria. Ja kõigepealt on selge, et me vaatleme aega alati üksnes neid mõlemaid seeriaid moodustavana. Sündmusi ajas me tajume olevikulistena, ja need on ainsad sündmused, mida me vahetult tajume. Ja kõiki teisi sündmusi ajas, mida me mälu või järeldamise tõttu usume olevat reaalsed, peetakse minevikus või tulevikus olevateks – olevikust varasemaid minevikus olevateks ja olevikust hilisemaid tulevikus olevateks. Nõnda moodustavad sündmused ajas, niinagu me neid vaatleme, nii a-seeria kui ka b-seeria.

On siiski võimalik, et see on vaid subjektiivne. Võib-olla on eristus, mille toob asendite vahele ajas a-seeria – eristus mineviku, oleviku ja tuleviku vahel – lihtsalt meie vaimu alaline illusioon ning aja reaalne loomus sisaldab üksnes b-seeria erinevust – eristust varasema ja hilisema vahel. Sel juhul ei oleks me suutelised tajuma aega sellisena, nagu ta reaalselt on, kuid võib-olla suudaksime ajast mõelda sellisena, nagu ta reaalselt on.

See ei ole väga tavaline seisukoht, kuid ta on leidnud võimekaid toetajaid. Ma usun, et ta ei pea paika, sest, nagu ma ülalpool ütlesin, mulle tundub, et a-seeria on aja loomuse seisukohast olemuslik ning mis tahes raskus a-seeria reaalsena käsitamise teel on samuti raskus aja reaalsena käsitamise teel.

Ma oletan, et kõik nõustuvad sellega, et aeg hõlmab muutumist. Tõepoolest, üksik asi võib eksisteerida muutumatuna kui tahes pikka aega. Aga kui küsida, mida me silmas peame, öeldes, et olid olemas erinevad ajahetked või aja teatud kestus, mille jooksul asi oli sama, siis me leiame, et me peame silmas, et ta jäi samaks, sellal kui teised asjad muutusid. Universum, milles mitte kui miski ei muutuks (sealhulgas ka mitte teadvusega olendite mõtted selles), oleks ajatu universum.

Niisiis, juhul kui b-seeria ilma a-seeriata saab konstitueerida aja, peab muutumine olema võimalik ilma a-seeriata. Oletame, et eristus mineviku, oleviku ja tuleviku vahel reaalsuse kohta ei kehti. Kas sel juhul muutumine saab reaalsuse kohta kehtida? Mis see siis on, mis muutub?

Kas me ajas, mis moodustab b-seeria, kuid ei moodusta a-seeriat, saaksime öelda, et muutumine seisneb tõsiasjas, et mingi sündmus lakkab olemast sündmus, sellal kui mingi teine sündmus hakkab olema sündmus? Kui see oleks nii, siis meil kindlasti oleks muutumine.

Aga see on võimatu. Sündmus ei saa kunagi lakata olemast sündmus. Ta ei saa kunagi väljuda sellest ajaseeriast, kus ta juba kord on. Kui N on millalgi O-st varasem ja M-ist hilisem, siis ta saab alati olema ning on alati olnud O-st varasem ja M-ist hilisem, sest varasemuse ja hilisemuse suhe on püsivad. Et aga aja konstitueerib meie praeguse hüpoteesi kohaselt b-seeria üksinda, siis saab N-il alati olema ning on alati olnud asend ajaseerias. (Märkus 1. Sama tõsi – kuigi see meid hüpoteesi puhul, mida me praegu vaatleme, ei huvita – on see, et kui miski juba kord on mingis a-seerias, siis ta on seda alati. Kui N-i kohta millalgi kehtib üks määrangutest "minevikus", "olevikus" ja "tulevikus", siis alati on üks neist olnud ja alati saab üks neist olema rakendatav, kuigi muidugi mitte alati üks ja seesama.) See tähendab, ta saab alati olema ja on alati olnud sündmus ega saa hakata olema sündmus ega lakata olemast sündmus.

Või ütleme, et üks sündmus M sulandub teisesse sündmusesse N, säilitades samal ajal teatud identsuse mingi muutumatuks jäänud elemendi kaudu, nii et võib öelda, et mitte lihtsalt M lakkas olemast ja algas N, vaid just M-ist saigi N? Ikkagi kordub sama raskus. Kuigi M-il ja N-il on ühine element, ei ole nad üks ja sama sündmus, sest muidu ei oleks muutumist. Seetõttu, kui M teatud hetkel muutub N-iks, siis sel hetkel on M lakanud olemast M ning N on hakanud olema N. Aga me nägime, et ükski sündmus ei saa lakata olemast ta ise ega hakata olema ta ise, sest ta ei lakka kunagi omamast kohta b-seerias iseendana. Seega ei saa üks sündmus muutuda teiseks.

Muutumist ei saa otsida ka absoluutse aja numeeriliselt erinevatest hetkedest, oletades, et säärased hetked eksisteerivad. Sest siin saab kasutada samu argumente. Igal niisugusel hetkel oleks oma koht b-seerias, sest igaüks neist oleks igast teisest varasem või hilisem. Ning et b-seeriad näitavad püsivaid suhteid, siis ei saaks ükski hetk kunagi olemast lakata ega saada teiseks hetkeks.

Et niisiis see, mis toimub ajas, kunagi ei hakka olema ega lakka olemast ning et kui oleks olemas muutumine, siis see peab olema selle muutumine, mis toimub ajas (sest ajatu ei muutu kunagi), siis ma väidan, et jääb vaid üks alternatiiv. Muutused peavad toimuma sellise loomuga sündmustega, et nende muutuste toimumine ei sega sündmustel olemast sündmused, ning ühed ja needsamad sündmused enne ja pärast muutust.

Aga millised säärased sündmuse iseloomulikud tunnused on olemas, mis võivad muutuda ja ometi jätta sündmuse samaks sündmuseks? (Ma kasutan sõna tunnus [characteristic] üldterminina, mis hõlmab nii omadused, mis sündmusel on, kui ka suhted, mille lõppliige [term] ta on – või õigemini asjaolu, et sündmus on nende suhete lõppliige.) Mulle tundub, et on olemas vaid üks sääraste tunnuste klass – nimelt kõnealuse sündmuse määratlus [determination] a-seeria terminites.

Võtame mis tahes sündmuse – näiteks kuninganna Anne'i surm, et see on Anne Stuarti surm, et sellel on need ja need põhjused, et sellel on need ja need tagajärjed – ükski seda laadi tunnus ei muutu kunagi. Enne kui "tähed üksteist selgesti nägid" [ Rudyard Kiplingi luuletusest "The Answer"], oli see sündmus ühe Inglismaa kuninganna surm. Viimsel ajahetkel – kui ajal on viimne hetk – saab see sündmus olema ühe Inglismaa kuninganna surm. Ja igas suhtes peale ühe on ta samavõrd muutuseta. Kuid ühes suhtes ta tõesti muutub. Alguses oli ta tulevikusündmus. Iga hetkega muutus ta aina lähedasema tuleviku sündmuseks. Viimaks oli ta olevikus. Siis ta sai minevikusündmuseks ning jääb selleks alatiseks, kuigi ta jääb iga hetkega aina kaugemasse minevikku.

Nii et me olime sunnitud tegema järelduse, et igasugune muutus on üksnes muutus tunnustes, mis sündmused saavad kohaloleku tõttu a-seerias, olgu need tunnused siis omadused või suhted.

Kui need tunnused on omadused, siis me peame möönma, et need sündmused ei jää alati samasuguseks, sest sündmus, mille omadused muutuvad, ei jää muidugi täiesti samasuguseks. Ja isegi kui need tunnused on suhted, ei ole need sündmused täiesti samasugused, kui – nagu ma usun – X-i suhe Y-iga sisaldab endas asjaolu, et X-il on olemas omadus, mis seisneb selles, et ta on suhtes Y-iga. (Märkus 2. Ma ei väida nagu Lotze, et X-i ja Y-i vaheline suhe koosneb X-i mingist omadusest ja Y-i mingist omadustest – sellist seisukohta on minu meelest päris võimatu kaitsta. Ma väidan, et X-i ja Y-i vaheline suhe Z sisaldab endas asjaolu, et X-il on olemas omadus "Y-iga suhtes Z olemine", nii et suhete erinevus sisaldab endas alati omaduste erinevust ning suhete muutumine sisaldab endast alati omaduste muutumist.) Siis oleks meil kaks alternatiivi. Me võime möönda, et sündmused tõesti muudavad oma loomust nende tunnuste suhtes, kuigi mis tahes muude tunnuste suhtes mitte. Ma ei näe selle möönmises mingit raskust. See paneks a-seeria määrangud väga ainulaadsesse asendisse sündmuse tunnuste seas, kuid nad oleksid mis tahes teooria kohaselt väga ainulaadsed tunnused. Näiteks on tavaks öelda, et minevikusündmus ei muutu kunagi, ent ma ei näe põhjust, miks mitte selleasemel öelda: "Minevikusündmus muutub ainult ühes suhtes – et ta on iga hetkega olevikust kaugemal kui enne." Aga kuigi ma ei näe selles seisukohas mingit seesmist raskust, ei pea ma viimseks tõeks mitte seda alternatiivi. Sest kui – nagu ma usun – aeg on mittereaalne, siis möönmine, et sündmus ajas muutub oma asendi poolest a-seerias, ei sisalda möönmist, et miski reaalselt muutub.

Nii et ilma a-seeriata muutumist ei oleks, ning järelikult ei ole b-seeria üksinda aja jaoks piisav, sest aja juurde käib muutumine.

Ent b-seeria ei saa eksisteerida teisiti kui ajalisena, sest "varasem" ja "hilisem", mis on erinevused, millest ta koosneb, on selgelt ajamäärangud. Nii tuleb välja, et järelikult ei saa olla olemas b-seeriat seal, kus pole olemas a-seeriat, sest kus ei ole a-seeriat, seal ei ole olemas aega.

C-seeria[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aga sellest ei järeldu, et kui lahutada ajast a-seeria määrangud, siis ei jää üldse alles ühtki seeriat. Üks seeria on – seeria, mille moodustavad püsivad suhted nende reaalsuste vahel, mis ajas on sündmused – ja aja annabki selle seeria kombinatsioon a-määrangutega. Aga see kolmas seeria – nimetame selle c-seeriaks – ei ole ajaline, sest ta ei sisalda endas mingit muutumist, vaid üksnes järjestuse. Sündmustel on järjestus. Nad on, ütleme, järjekorras M, N, O, P. Ja sellepärast nad ei ole järjekorras M, O, N, P ega O, N, M, P ega mingis muus võimalikus järjekorras. Aga sellest, et nad on sellises järjekorras, ei järeldu, et oleks olemas mingi muutumine, niinagu tähestiku tähtede järjestusest ega peeride järjestusest parlamendiliikmete nimekirjas ei järeldu mingi muutumine. Ja seega võivad need reaalsused, mis paistavad meile sündmustena, moodustada niisuguse seeria, ilma et oleks alust nimetada neid sündmusteks, sest see nimetus antakse üksnes reaalsustele, mis on mõnes ajaseerias. Alles siis, kui sisse tulevad muutumine ja aeg, saavad selle c-seeria suhted suheteks "varasem" ja "hilisem" ning nõnda saab c-seeriast b-seeria.

Ent selleks et tekiksid b-seeria ja aeg, on tarvis midagi enamat kui lihtsalt c-seeria ja muutumise fakt. Ajal peab ju olema kindel suund. Ja c-seeria määrab küll kindlaks järjestuse, kuid ei määra kindlaks suunda. Kui c-seeria kulgeb M, N, O, P, siis b-seeria varasemalt hilisemale ei saa kulgeda M, O, N, P või M, P, O, N või mingil muul moel peale kahe. Kuid ta saab kulgeda kas M, N, O, P (nii, et M on kõige varasem ja P on kõige hilisem) või siis P, O, N, M (nii et P on kõige varasem ja M on kõige hilisem). Ja ei c-seerias ega muutumise faktis pole olemas midagi, mis määraks, kummas suunas b-seeria kulgeb.

Seerial, mis ei ole ajaline, puudub oma suund, kuigi tal on järjestus. Kui me peame kinni naturaalarvude seeriast, siis me ei saa panna arvu 17 arvude 21 ja 26 vahele. Aga olenemata sellest, kas me liigume 17 juurest 21 kaudu 26 juurde või 26 juurest 21 kaudu 17 juurde, peame me naturaalarvude seeriast kinni. Esimene suund tundub meile loomulikuna, sest sellel seerial on ainult üks ots ning üldiselt on mugavam, kui see ots on alguses, mitte lõpus. Ent ka juhul, kui me loendame tagantpoolt ettepoole, peame me seeriast kinni.

Või jälle, Hegeli dialektika kategooriate seerias ei lase seeria asetada absoluutset ideed olemise ja põhjuslikkuse vahele. Kuid ta lubab kas liikuda olemise juurest põhjuslikkuse kaudu absoluutse idee juurde või siis absoluutse idee juurest põhjuslikkuse kaudu olemise juurde. Esimene on Hegeli järgi tõestuse suund ning on seetõttu üldiselt kõige mugavam loetlemise järjekord. Aga kui me leiame, et mugav on loetleda tagurpidi, siis me peame ikkagi seeriast kinni.

Seega ei ole mitteajalisel seerial iseenesest mingit suunda, kuigi seda vaatlev isik võib võtta terminid emmas-kummas suunas vastavalt omaenda mugavusele. Ja samamoodi võib isik, kes vaatleb ajalist järjestust, vaadelda seda kummas suunas tahes. Ma võin jälgida sündmuste järjekorda Magna Charta'st reformibillini või reformibillist Magna Charta'ni. Ent ajaseeria puhul ei ole meil tegu mitte üksnes muutumisega selle välises vaatluses, vaid muutumisega, mis kuulub seeria enda juurde. Ja sellel muutumisel on omaenda suund. Magna Charta tuli enne reformibilli ja reformibill ei tulnud enne Magna Charta't.

A-seeria ja c-seeria koos on aja jaoks piisavad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nõnda et selleks et saada aeg, peab c-seeria ning muutumise fakti kõrval olema antud fakt, et muutumine toimub ühes suunas, mitte teises suunas. Nüüd näeme, et a-seeriast koos c-seeriaga piisab, et saaksime aja.

Sest selleks et saada muutumist – ja muutumist teatud kindlas suunas – piisab sellest, kui üks asend c-seerias – ja mitte ükski muu – on olevik ning et see olevikulisuse tunnus nihkub mööda seeriat niimoodi, et kõik asendid ühel pool olevikku on olnud olevikus ja kõik seeriad teisel pool olevikku saavad olema olevikus. See, mis on olnud olevikus, on minevik; see, mis saab olema olevikus, on tulevik. (Märkus 3. Samasugune selgitus a-seeria loomuse kohta ei kehti, sest see sisaldab vigast ringi, sest ta kasutab mineviku ja tuleviku selgitamiseks väljendeid "on olnud" ja "saab olema". Ent nagu ma hiljem püüan näidata, on selline vigane ring a-seeriaga tegelemisel vältimatu ning selle tõttu me peamegi a-seeria kõrvale heitma.) Nii et oma eelnevale järeldusele, et ei saa olla aega, kui a-seeria ei vasta reaalsusele, võime lisada veel järelduse, et ajaseeria konstitueerimiseks ei ole tarvis muid elemente peale a-seeria ja c-seeria.

Nende kolme seeria suhted ajaga võime kokku võtta järgmiselt. A- ja b-seeria on aja seisukohast võrdselt olulised. Aega tuleb eristada mineviku, oleviku ja tulevikuna ning samuti tuleb aega eristada varasema ja hilisemana. Kuid need kaks seeriat ei ole võrdselt fundamentaalsed. A-seeria eristused on viimsed. Me ei saa selgitada, mida mineviku, oleviku ja tuleviku all silmas peetakse. Neid võib mingil määral kirjeldada, kuid neid ei saa defineerida. Me võime vaid nende tähendust näidete varal näidata. Küsijale võib öelda: "Sinu tänane hommikusöök on minevikus; meie vestlus on olevikus; sinu tänane õhtusöök on tulevikus." Rohkem pole võimalik teha.

Teiselt poolt, b-seeria ei ole viimne. Tõepoolest, olgu antud lõppliikmete vaheliste püsivate suhete c-seeria, mis ei ole iseenesest ajaline ning seetõttu ei ole b-seeria, ning olgu veel antud tõsiasi, et selle c-seeria liikmed moodustavad ka a-seeria. Siis tulebki välja, et c-seeria liikmetest saab b-seeria, kus need, mis on minevikust tulevikku viival suunal eespool, on varasemad nendest, mille kohad on tulevikku viival suunal tagapool.

Ent c-seeria on sama viimne nagu a-seeria. Seda pole võimalik saada millestki muust. See, et aja üksused moodustavad seeria, mille suhted on püsivad, on sama viimne nagu tõsiasi, et igaüks neist on olevikus, minevikus või tulevikus. Ja see viimne asjaolu on ajale olemuslik. Tõepoolest, mööndakse ju, et ajale on olemuslik, et selle iga hetk on mis tahes teisest momendist varasem või hilisem ning et need suhted on püsivad. Ja seda – b-seeriat – pole võimalik saada a-seeriast omaette võetuna. B-seeria saab tekkida alles siis, kui a-seeria, mis annab muutumise ja suuna, on kokku pandud c-seeriaga, mis annab püsivuse.

Olgu see seisukoht tõene või väär, midagi üllatavat selles ei ole. Ülalpool osutasime sellele, et aeg, nii nagu me teda tajume, pakub meile alati need eristused. Ja üldiselt on oldud seisukohal, et see on aja reaalne tunnus, mitte illusioon, mis tuleneb viisist, kuidas me aega tajume. Enamik filosoofe – olenemata sellest, kas nad uskusid, et aeg vastab reaalsusele – on pidanud a-seeria eristusi ajale olemuslikuks.

Kui on oldud vastupidisel seisukohal, siis usun, et üldiselt sellepärast (õigesti, nagu ma hiljem püüan näidata), et oleviku, mineviku ja tuleviku eristused ei saa vastata reaalsusele ning järelikult tuleb selleks, et päästa aja reaalsust, näidata, et kõnealune eristus ei ole ajale olemuslik. Oldi seisukohal, et eeldada tuleb aja reaalsust ning et see annab aluse jätta kõrvale a-seeria, mis pole ajale olemuslik. Kuid see sai muidugi anda ainult eelduse. Kui ajamõiste analüüs oleks näidanud, et a-seeria kõrvaldamine hävitaks aja, oleks see argument olnud ära lõigatud ning a-seeria mittereaalsus oleks kaasa toonud aja mittereaalsuse.

Vastuväited a-seeria olemuslikkusele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Olen püüdnud näidata, et a-seeria kõrvaldamine tõesti hävitab aja. Aga sellele teooriale on kaks vastuväidet, mida nüüd tuleb vaadelda.

Fiktsionaalne aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene puudutab neid ajaseeriaid, mis ei ole reaalselt eksisteerivad, kuid mille reaalsust vääralt usutakse või mida kujutletakse eksisteerivana. Võtame näiteks don Quijote seiklused. Öeldakse, et see seeria ei ole a-seeria. Praegusel hetkel ei saa ma teha otsustust, et ta on minevikus, olevikus või tulevikus. Tegelikult ma tean, et ta pole ei seda, teist ega kolmandat. Ometi – jätkub argument – on see kindlasti b-seeria. Seiklus galeeriorjadega on hilisem seiklusest tuuleveskitega. Ja b-seeria toob kaasa aja. Tehakse järeldus, et a-seeria ei ole ajale olemuslik.

Vastus sellele vastuväitele on minu meelest järgmine. Aeg on omane ainult eksisteerivale. Kui mingi reaalsus on ajas, siis see reaalsus ühtlasi ka eksisteerib. Ma kujutan ette, et kõik nõustuksid sellega. Võib seada küsimuse alla, kas kõik, mis eksisteerib, on ajas või isegi kas kõik, mis reaalselt eksisteerib, on ajas, kuid ei eitataks, et kui miski on ajas, siis ta peab eksisteerima.

Aga mis on don Quijote seiklustes eksisteeriv? Mitte miski. Sest lugu on kujutletav. Cervantese vaimuaktid, kui ta loo välja mõtles, minu vaimuaktid, kui ma loost mõtlen – need eksisteerivad. Aga siis nad moodustavad mingi a-seeria osa. Loo väljamõtlemine Cervantese poolt on minevikus. Minu mõtted sellest loost on minevikus, olevikus ja – ma loodan – tulevikus.

Aga laps võib uskuda, et don Quijote seiklused on tõestisündinud. Ja neid lugedes võin ma kujutlusvõime pingutusega vaadelda neid nii, nagu nad oleksid tõesti aset leidnud. Sel juhul usutakse, et need seiklused on eksisteerivad või kujutletakse neid eksisteerivana. Aga siis usutakse, et nad on a-seerias, või kujutletakse neid a-seerias olevatena. Laps, kes usub, et nad on tõestisündinud, usub, et need leidsid aset minevikus. Kui ma kujutlen neid eksisteerivatena, siis ma kujutlen neid minevikus toimuvatena. Samamoodi, kui keegi usuks, et sündmused, mida kirjeldatakse Morrise teoses "News from Nowhere", eksisteerivad, või kujutleks neid eksisteerivatena, siis ta usuks, et nad eksisteerivad tulevikus, või kujutleks neid tulevikus eksisteerivatena. See, kas me paigutame oma uskumuse või kujutluse objekti olevikku, minevikku või tulevikku, sõltub selle objekti tunnustest. Aga kuskile oma a-seeriasse me selle paigutame.

Vastus sellele vastuväitele on niisiis selline: täpselt niimoodi, nagu asi on ajas, on ta ka a-seerias. Kui ta on reaalselt ajas, siis ta on reaalselt a-seerias. Kui usutakse, et ta on ajas, siis usutakse, et ta on a-seerias. Kui kujutletakse, et ta on ajas, siis kujutletakse, et ta on a-seerias.

Mitu sõltumatut ajaseeriat[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teine vastuväide põhineb hr Bradley poolt arutatud võimalusel, et reaalsuses võib olla mitu sõltumatut ajaseeriat. Hr Bradley jaoks on aeg küll vaid nähtumus. Reaalset aega pole üldse olemas, ja sellepärast pole olemas mitut reaalset ajaseeriat. Aga hüpotees on siin, et reaalsuses on mitu reaalset ja sõltumatut ajaseeriat.

Ma kujutan ette, et vastuväide seisneb selles, et ajaseeriad on kõik reaalsed, kuna aga mineviku, oleviku ja tuleviku eristusel oleks tähendus iga seeria raames ning seetõttu ei saaks seda võtta viimselt reaalsena. Oleks näites palju olevikke. Muidugi võivad paljud ajapunktid olla olevikus (iga punkt igas ajaseerias on ükskord olevikus), kuid nad peavad olema olevikus järjest. Ja eri ajaseeriate olevikud ei oleks järjest, sest nad ei ole samas ajas. (Nad ei oleks ka korraga, sest ka sel juhul peaksid nad olema samas ajas. Neil ei oleks üldse mingit ajasuhet.) Ja erinevad olevikud ei saa olla reaalsed, kui nad ei ole järjestikused. Nii et erinevad ajaseeriad, mis on reaalsed, peavad saama eksisteerida sõltumatult mineviku, oleviku ja tuleviku eristusest.

Ma ei saa seda vastuväidet siiski kehtivaks pidada. Pole kahtlust, et sellisel juhtumil ei oleks ükski olevik ainuke olevik – ta oleks vaid universumi teatud aspekti olevik. Aga siis ei oleks ükski aeg ainuke aeg – ta oleks vaid universumi teatud aspekti aeg. Kahtlemata oleks ta reaalne ajaseeria, aga ma ei näe, et olevik oleks vähem reaalne kui aeg.

Ma ei väida muidugi, et mitme erineva a-seeria eksisteerimises pole mingit vastuolu. Minu põhitees on, et mis tahes a-seeria eksisteerimine sisaldab vastuolu. Siin ma väidan lihtsalt seda, et kui oletada, et mõni a-seeria saab olemas olla, siis ma ei näe mingit lisaraskust selles, et on olemas mitu üksteisest sõltumatut a-seeriat, ning et sellepärast ei ole a-seeria olemuslikkus ajale ja mitme eri aja olemasolu omavahel ühitamatud.

Pealegi tuleb meeles pidada, et ajaseeriate paljuse teooria on vaid hüpotees. Pole kunagi olnud mingit alust mitme ajaseeria olemasolusse uskuda. On vaid öeldud, et pole mingit alust mitme ajaseeria olemasolusse mitte uskuda ning sellepärast nad võivad olemas olla. Aga kui nende olemasolu peaks olema ühitamatu millegi muuga, mille kasuks on positiivseid tõendeid, siis oleks olemas alus mitme ajaseeria olemasolusse mitte uskuda. Aga nagu ma püüdsin näidata, on olemas positiivsed tõendid uskumiseks, et a-seeria on ajale olemuslik. Seetõttu, kui oletada, et ajaseeriate paljuse olemasolu ongi (mida ma ülaltoodud alustel eitan) ühitamatu sellega, et a-seeria on ajale olemuslik, siis tuleks kõrvale heita aegade paljuse hüpotees, mitte meie järeldus a-seeria kohta.

A-seeria on vastuoluline[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nüüd ma lähen oma ülesande teise osa juurde. Et mulle tundub, et mul õnnestus tõestada, et ei saa olla aega ilma a-seeriata, siis jääb üle tõestada, et a-seeria ei saa eksisteerida ning seetõttu aeg ei saa eksisteerida. See tähendaks ühtlasi, et aeg ei ole üldse reaalne, sest mööndakse, et aeg saab olla reaalne üksnes eksisteerimise läbi.

A-seeria liikmed on sündmuste tunnused. Me ütleme sündmuste kohta, et nad on kas minevikus, olevikus või tulevikus. Kui võtta ajahetki eraldi reaalsustena, siis öeldakse, et nad on minevikus, olevikus või tulevikus. Tunnus võib olla kas suhe või omadus. Ükskõik kas me võtame a-seeria liikmeid sündmuste suhetena (mis tundub mõistlikuma seisukohana) või võtame neid sündmuste omadustena, tekib minu meelest vastuolu.

Suhete juhtum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaatleme kõigepealt oletust, et nad on suhted. Sel juhtumil saab iga suhte ainult üks lõppliige olla sündmus või hetk. Teine lõppliige peab olema miski väljaspool ajaseeriat. (Märkus 4. On väidetud, et olevik on kõik see, mis on samaaegne oma olevikulisuse väitmisega, tulevik kõik see, mis on oma tulevikulisuse väitmisest hilisem, ja minevik kõik see, mis on oma minevikulisuse väitmisest varasem. Aga see teooria sisaldab ka seda, et aeg eksisteerib a-seeriast sõltumatult, ning on ühitamatu tulemustega, milleni me juba jõudsime.) Tõepoolest, a-seeria suhted on muutuvad suhted, aga ajaseeria liikmete omavaheline suhe ei muutu. Kaks sündmust on ajaseerias täpselt teineteise suhtes täpselt samas kohas miljon aastat enne oma toimumist, sellal kui üks neist toimub, ja siis, kui nendest on miljon aastat möödunud. Sama kehtib hetkede omavahelise suhte kohta. Jällegi, kui ajahetki eristada eraldi reaalsustena sündmustest, mis neil hetkedel toimuvad, siis sündmuse ja hetke vaheline suhe on muutumatu. Iga sündmus on ühel ja samal hetkel tulevikus, olevikus ja minevikus.

Seega peavad suhted, mis moodustavad a-seeria, olema sündmuste ja hetkede suhted millegagi, mis ise ei ole ajaseerias. Mis see miski võiks olla, seda on raske öelda. Ent jätame selle küsimuse kõrvale: on olemas positiivsem raskus.

Minevik, olevik ja tulevik on ühitamatud määrangud. Iga sündmus peab olema üks või teine, kuid ükski sündmus ei saa olla rohkem kui üks neist. See on nende terminite tähenduse seisukohast olemuslik. Ja kui see nii ei oleks, siis oleks a-seeria ebapiisav, et anda meile koos c-seeriaga tulemuseks aeg. Sest nagu nägime, sisaldab aeg muutumist, ja ainuke muutumine, millest me aru saame, on muutumine tulevikust olevikku ja olevikust minevikku.

Seetõttu on need tunnused ühitamatud. Aga igal sündmusel on need kõik. Kui M on minevikus, siis ta on olnud tulevikus ja olevikus. Kui ta on tulevikus, siis ta saab olema olevikus ja minevikus. Kui ta on olevikus, siis ta on olnud tulevikus ja saab olema minevikus. Seega on need kolm ühitamatut terminit preditseeritavad igale sündmusele, mis on ilmses vastuolus sellega, et nad on ühitamatud, ning on vastuolus sellega, et nad tekitavad muutumist.

Võib tunduda, et seda on kerge seletada. Tõepoolest, seda raskust oli võimatu väljendada seda seletust peaaegu andmata, sest meie keeles on tegusõnavormid mineviku, oleviku ja tuleviku jaoks, kuid ükski vorm ei ole kõigile kolmele ühine. See vastus läheb edasi nii. Ei ole kunagi tõene, et M on olevikus, minevikus ja tulevikus. Ta on olevikus, saab olema minevikus ja on olnud tulevikus. Või ta on minevikus ning on olnud tulevikus ja olevikus, või jälle on tulevikus ning saab olema olevikus ja minevikus. Tunnused on ühitamatud ainult juhul, kui nad on üheaegsed, ja sellega pole mingit vastuolu asjaolus, et igal liikmel on nad kõik kordamööda.

Aga see seletus sisaldab vigast ringi. Sest seletamisel, kuidas hetked on minevikus, olevikus ja tulevikus, eeldab ta aja olemasolu. Siis tuleb a-seeria seletamiseks eeldada aega. Ent me juba nägime, et aja seletamiseks tuleb eeldada a-seeriat. Niisiis tuleb a-seeria seletamiseks eeldada a-seeriat. Ja see on selgelt vigane ring.

Me tegime järgmist. Et vastata raskusele, et käesoleva artikli kirjutamisel minu poolt on tunnused "minevikus", "olevikus" ja "tulevikus", ütleme, et ta on olevikus, on olnud tulevikus ja saab olema minevikus. Aga väljendit "on olnud" eristab sõnast "on" ainult olemasolu minevikus, mitte olevikus, ja väljendit "saab olema" eristab mõlemast olemasolu tulevikus. Meie väide taandub seega sellele, et kõnealune sündmus on olevikus olevikus, tulevikus minevikus, minevikus tulevikus. Ja on selge, et kui me omistame tunnused "olevikus", "minevikus" ja "tulevikus" kriteeriumide "olevikus", "minevikus" ja "tulevikus" alusel, siis on tegemist vigase ringiga.

Selle raskuse võib sõnastada teisel moel, nii et see eksijäreldus ei ilmne mitte vigase ringina, vaid vigase lõputu jadana. Kui me nende kolme tunnuse ühitamatuse vältimiseks väidame, et M on olevikus, on olnud tulevikus ja saab olema minevikus, siis me ehitame teise a-seeria, millesse esimene satub samamoodi, nagu sündmused satuvad esimesse. Võib kahelda, kas saab anda mingit arusaadavat tähendust väitele, et aeg on ajas. Aga igal juhul tabab teist a-seeriat sama raskus mis esimest, ja seda saab kõrvaldada ainult paigutades teise a-seeria kolmanda a-seeria sisse. Seesama põhimõte paigutab kolmanda a-seeria neljanda sisse, ja nõnda lõputult edasi. Sellest vastuolust ei saa kunagi lahti, sest kui see kõrvaldada sellest, mida tuleb seletada, siis sellega tekitatakse see seletuses uuesti. Ja seetõttu on seletus kehtetu.

Omaduste juhtum[muuda | redigeeri lähteteksti]

Nii et kui a-seeriat võtta suhete seeriana, siis tekib vastuolu, kui reaalsuse kohta väidetakse a-seeriat. Kas seda võiks võtta omaduste seeriana ja kas see annaks parema tulemuse? Kas on olemas kolm omadust – tulevikulisus, olevikulisus ja minevikulisus – ja kas sündmused muutuvad pidevalt esimesest teise ja teisest kolmandasse?

Mulle tundub, et väga vähe saab öelda seisukoha kasuks, et a-seeria muutused on omaduste muutused. Pole kahtlust, et minu kogemuse M minupoolne ootus, kogemus ise ja mälestus sellest kogemusest on kolm seisundit, millel on erinevad omadused. Aga need kolm erinevat omadust ei ole mitte tuleviku M-il, oleviku M-il ja mineviku M-il. Need omadused on kolmel eri sündmusel – M-i ootusel, M-i enda kogemisel ja M-i mäletamisel, millest igaüks on omakorda tulevikus, olevikus ja minevikus. Seega ei kinnita see seisukohta, et a-seeria muutused on omaduste muutused.

Aga me ei peame sellesse küsimusse edasi süvenema. Kui a-seeria tunnused oleksid omadused, siis tekiks sama raskus mis juhul, kui nad oleksid suhted. Tõepoolest, nagu ennegi, ei ole nad ühitatavad ja nagu ennegi, on igal sündmusel nad kõik. Seda saab seletada ainult nii nagu enne, öeldes, et igal sündmusel on nad kordamööda. Ja seega oleks tehtud samasugune eksijäreldus nagu eelmisel juhtumil. (Märkus 5. Väga tavaline on esitada aega ruumilise liikumise metafoori abil. Aga kas see peab olema liikumine minevikust tulevikku või tulevikust minevikku? Kui a-seeriat võtta omaduste seeriana, siis võetakse seda loomulikult liikumisena minevikust tulevikku, sest olevikulisuse omadus on kuulunud minevikuseisunditele ja saab kuuluma tulevikuseisunditele. Kui a-seeriat võtta suhete seeriana, siis saab liikumist võtta mõlematpidi, sest kumbagi suhte lõppliikmetest saab võtta sellena, mis liigub. Kui sündmusi võetakse kindlaksmääratud olevikulisusepunktist möödaliikuvana, siis kulgeb liikumine tulevikust minevikku, sest tulevikusündmused on need, mis pole sellest punktist veel möödunud, ja minevikusündmused on need, mis on juba möödunud. Kui olevikulisust võtta liikuva punktina, mis on järgemööda suhtes iga sündmusega sündmuste seeriast, siis kulgeb liikumine minevikust tulevikku. Seega me ütleme, et sündmused tulevad tulevikust, kuid ütleme, et me ise liigume tuleviku poole. Sest iga inimene samastab end pigem oma olevikuseisundiga kui oma tuleviku- või minevikuseisundiga, sest olevik on ainus, mille kohta tal on otsene kogemus. Ja seega mina, kui seda üldse liikuvana kujutatakse, kujutatakse liikuvana koos olevikulisusepunktiga piki sündmustevoogu minevikust tulevikku.)

Me tulime järeldusele, et a-seeria omistamine reaalsusele sisaldab vastuolu ning et järelikult a-seeria ei saa reaalsusele vastata. Et aga aeg sisaldab a-seeriat, siis järelikult aeg ei saa reaalsusele vastata. Iga kord, kui me teeme otsustuse, et miski eksisteerib ajas, me eksime. Ja iga kord, kui me tajume, et miski eksisteerib ajas, – mis on ainuke viis, kuidas me üldse asju tajume – siis me tajume seda enam või vähem nõnda, nagu ta reaalselt ei ole.

Aeg on fundamentaalne?[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peame vaatlema üht võimalikku vastuväidet. Võib öelda, et me eitame aega sel alusel, et aega ei saa selgitada ilma aega eeldamata. Aga kas äkki see ei tõesta mitte seda, et aeg on kehtetu, vaid seda, et aeg on fundamentaalne? Võimatu on näiteks selgitada headust või tõde, kasutamata selgituse osana terminit, mida tuleb selgitada, ja seetõttu me lükkame selgituse tagasi kui kehtetu. Aga sellepärast me veel ei lükka tagasi mõistet kui ekslikku, vaid tunnustame seda millegi fundamentaalsena, mida pole küll võimalik selgitada, kuid mis ka ei nõua selgitust.

Aga siin see ei kehti. Mõiste võib olla reaalsuse kohta kehtiv, kuigi tal ei saa olla kehtivat selgitust. Kuid ta ei saa olla reaalsuse kohta kehtiv, kui selle rakendamine reaalsusele toob kaasa vastuolu. Aga me alustasime osutamisega, et aja puhul on niisugune vastuolu – et a-seeria tunnused on omavahel ühitamatud – ning ometi on nad iga liikme kohta tõesed. Kui seda vastuolu ei kõrvaldata, siis tuleb ajamõiste tagasi lükata kui kehtetu. Selle vastuolu kõrvaldamiseks esitatigi seletus, et tunnused kuuluvad liikmetele järgemööda. Kui siis see seletus ebaõnnestus, sest ta oli tsirkulaarne, jäi vastuolu kõrvaldamata ning ajamõiste tuleb tagasi lükata mitte sellepärast, et seda pole võimalik selgitada, vaid sellepärast, et vastuolu pole võimalik kõrvaldada.

Ajaillusiooni päritolu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui see, mis on juba öeldud, on kehtiv, on see adekvaatne alus aja tagasilükkamiseks. Võib aga lisada veel ühe kaalutluse. Nagu nägime, seisab ja kukub aeg koos a-seeriaga. Aga isegi kui ignoreerida vastuolu, mille me äsja avastasime a-seeria rakendamises reaalsusele, kas üldse on olnud mingit positiivset alust oletada, et a-seeria on reaalsuse suhtes kehtiv? Miks me usume, et sündmusi tuleb eristada mineviku-, oleviku- ja tulevikusündmusteks? Ma arvan, et see uskumus tekib eristustest meie kogemuses.

Igal hetkel on meil teatud tajumused, samuti on mul mälestus teatud teistest ja veel kolmandate ootus. Otsene tajumus ise on vaimuseisund, mis on kvalitatiivselt erinev tajumuste mäletamisest ja ootusest. Sellel põhineb uskumus, et tajumusel endal on teatud tunnus siis, kui mul see tajumus on, ning see asendub teiste tunnustega siis, kui ma seda mäletan või ootan – neid tunnused nimetatakse olevikulisuseks, minevikuliseks ja tulevikulisuseks. Olles need tunnused selgeks saanud, rakendame neid muudele sündmustele. Kõike, mis on samaaegne otsese tajumusega, mis mul praegu on, nimetatakse olevikuks, ning ollakse isegi seisukohal, et olevik oleks olemas ka siis, kui kellelgi üldse poleks otsest taju. Samamoodi peetakse mäletatavate tajumuste ja oodatavate tajumustega üheaegseid akte minevikuks või tulevikuks, ja seda laiendatakse jällegi sündmustele, millega ükski tajumus, mida ma praegu mäletan või ootan, ei ole üheaegne. Aga meie uskumus kogu eristuse kohta on pärit eristusest tajumuste ja tajumuste ootuste või mälestuste vahel.

Otsene taju on olevikus siis, kui see meil on, ja olevikus on ka see, mis on sellega samaaegne. Esiteks on selles definitsioonis ring, sest sõnad "kui see mul on" võivad tähendada ainult "kui see on olevikus". Aga kui me need sõnad välja jätaksime, siis oleks see definitsioon väär, sest mul on palju otseseid tajumusi, mis on eri aegadel ning mis ei saa seetõttu kõik olla olevikus, välja arvatud järgemööda. See aga on a-seeria fundamentaalne vastuolu, mida me juba vaatlesime. Siin ma tahan vaadelda üht teist asja.

Näivat olevikku ei saa aluseks võtta[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otsesed tajumused, mis mul praegu on, on need, mis praegu langevad minu "näiva oleviku" alla. Nendest, mis selle alla ei lange, võib mul olla ainult mälestus või ootus. Aga "näiva oleviku" pikkus on olenevalt asjaoludest erinev ja see võib samal ajal olla kahe eri inimese jaoks erinev. Sündmus M võib olla samaaegne nii X-i tajumusega Q kui ka Y-i tajumusega R. Teatud hetkel võib Q olla lakanud olemast X-i näiva oleviku osa. Seetõttu läheb M sel hetkel üle minevikku. Aga samal hetkel võib R ikka veel olla Y-i näiva oleviku osa. Ja seetõttu on M olevikus selsamal hetkel, mil ta on minevikus.

See on võimatu. Tõepoolest, kui a-seeria oleks puhtsubjektiivse iseloomuga, siis raskust ei oleks. Me võiksime öelda, et M on X-i jaoks minevikus ja Y-i jaoks olevikus, nii nagu me võiksime öelda, et see on X-i jaoks meeldiv ja Y-i jaoks valuline. Kuid me vaatleme katseid võtta aega reaalsena, millenagi, mis kuulub reaalsusesse endasse, mitte ainult meie uskumustesse selle kohta, ja see saab nii olla ainult juhul, kui a-seeria kehtib ka reaalsuse enda kohta. Ja kui kehtib, siis peab M olema igal hetkel kas olevikus või minevikus. Ta ei saa olla mõlemas.

Seetõttu ei saa olevikku, mille sündmused reaalselt läbivad, määratleda sellena, mis on samaaegne näiva olevikuga. Tal peab olema kestus, mis on fundamentaalse faktina fikseeritud. See kestus ei saa olla sama mis kõikide näivate olevikkude kestus, sest kõikidel näivatel olevikkudel ei ole üks ja seesama kestus. Ja seega võib sündmus olla minevikus, kui ma kogen seda olevikulisena, või olevikus, kui ma kogen seda minevikulisena. Objektiivse oleviku kestus võib olla tuhandik sekundit. Või sajand, ja George IV ja Edward VII troonileasumine võivad olla ühe ja sellesama oleviku osa. Mis alust võib meil olla uskuda säärase oleviku olemasolusse, mida me kindlasti ei vaatle kui olevikku ja millel puudub suhe sellega, mida me vaatleme kui olevikku. Kui me nende raskustega rindapistmise vältimiseks asume seisukohale – millel mõnikord on oldud –, et olevik a-seerias ei ole lõplik kestus, vaid pelk punkt, mis eraldab tulevikku minevikust, siis me leiame teisi, sama tõsiseid raskusi. Tõepoolest, siis on objektiivne aeg, milles sündmused on, midagi äärmiselt erinevat ajast, milles me neid tajume. Ajas, milles me neid tajume, on muutliku lõpliku kestusega olevik ning seetõttu jaguneb ta koos tuleviku ja minevikuga kolmeks kestuseks. Objektiivsel ajal on ainult kaks kestust, mida eraldab olevik, millel pole peale nime midagi ühist kogemuse olevikuga, sest ta pole kestus, vaid punkt. Mis on meie kogemuses niisugust, mis annab meile vähimagi aluse uskuda niisugusesse ajasse?

Ja nõnda tundub, et aja reaalsuse eitamine polegi nii paradoksaalne. Seda on nimetatud paradoksaalseks sellepärast, et see on tundunud meie kogemusele nii räigelt vastu rääkivat – sundivat meid käsitama koguni illusioonina seda, mis esmapilgul paistab andvat reaalsuse teadmise. Aga nüüd me näeme, et meie ajakogemus – mille keskmes tegelikult ongi näiv olevik – ei oleks mitte vähem illusoorne, kui oleks olemas reaalne aeg, milles eksisteerivad meie kogemuse reaalsused. Meie vaatluste näiv olevik – mis on minul ja sinul nii erinev – ei saa vastata vaadeldavate sündmuste olevikule. Ja järelikult ei saa meie vaatluste minevik ja tulevik vastata vaadeldavate sündmuste minevikule ja tulevikule. Mõlema hüpoteesi puhul – ükskõik kas me võtame aega reaalsena või mittereaalsena – vaadeldakse kõike näivas olevikus, kuid mitte miski, isegi mitte need vaatlused ise, ei saa kunagi olla näivas olevikus. Ja sel juhul ma ei näe, et me öeldes, et miski ei ole üldse kunagi olevikus, käsitaksime kogemust palju illusoorsemana kui öeldes, et kõik läbib mingi täiesti teistsuguse oleviku.

C-seeria reaalsus on võimalik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Meie järeldus on siis, et ei aeg tervikuna ega a- ega b-seeria ei eksisteeri reaalselt. Kuid see jätab võimaluse, et c-seeria eksisteerib reaalselt. A-seeria lükkasime tagasi vastuolulisuse tõttu. Ja selle tagasilükkamine tõi kaasa b-seeria tagasilükkamise. Ja me ei leidnud mingit säärast vastuolu c-seeriast, ja a-seeria kehtetusest ei järeldu c-seeria kehtetus. Seetõttu on võimalik, et reaalsused, mida me tajume sündmustena ajaseerias, moodustavad tegelikult mitteajalise seeria. Lähtudes sellest, kuhu me seni oleme välja jõudnud, on ka võimalik, et nad sellist seeriat ei moodusta ning et nad on reaalsuses ei ole ka seeria, nagu nad ei ole ajalised. Kuid ma arvan – kuigi mul pole siin ruumi sellel küsimusel peatuda –, et esimene seisukoht, mille kohaselt nad reaalselt moodustavad c-seeria, on tõenäolisem.

Kui see peaks olema tõsi, siis järelikult on nende reaalsuste meiepoolses tajumises sündmustena ajas nii mingi tõde kui ka mingi eksitus. Aja petliku vormi kaudu taipame mõningaid nende tegelikke suhteid. Kui me ütleme, et sündmused M ja N on üheaegsed, siis me ütleme, et nad hõivavad ajaseerias ühe ja sama asendi. Ja selles on mingi tõde, sest reaalsused, mida me tajume sündmustena M ja N, hõivavad tõesti ühe ja sama asendi teatud seerias, kuigi mitte ajalises seerias.

Jällegi, kui me väidame, et sündmused M, N, O on kõik eri aegadel ning on selles järjekorras, siis me väidame, et nad hõivavad eri asendid ajaseerias ning et N-i asend on M-i ja O vahel. Ja on tõsi, et reaalsused, mida me näeme nende sündmustena, on seerias, kuigi mitte ajalises seerias, ning et nende asendid selles on erinevad ning et selle reaalsuse asend, mida me tajume sündmusena N, on nende reaalsuste asendite vahel, mida me tajume sündmustena M ja O.

Kui see seisukoht omaks võetakse, siis tulemus meenutab siiamaani mitte Kanti, vaid Hegeli tulemusi. Tõepoolest, Hegel vaatles ajaseeria järjestust peegeldusena, olgugi moonutatud peegeldusena millestki ajatu reaalsuse reaalses loomuses, kuna aga Kant nähtavasti ei kaalunud võimalust, et miski noumenoni loomuses vastab ajalisele järjestusele fenomenis [ nähtumuses].

Uued küsimused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aga küsimus, kas säärane objektiivne c-seeria eksisteerib, peab jääma tulevastesse arutlustesse. Ja meile suruvad end peale paljud muud küsimused, mis vältimatult tekivad, kui aja reaalsust eitatakse. Kui on olemas säärane c-seeria, siis kas asendid selles on viimsed faktid või on nad määratud mingi neile kõigile omase omaduse erineva määraga objektides, mis nendes asendites on? Ja kui viimane, siis mis see omadus on ja kas asjade paistmise hilisematena määrab selle suurem määr ja nende paistmise varasematena nende väiksem määr, või on tõsi vastupidine? Võib-olla sõltub nende küsimuste lahendusest nende lootuste ja kartuste kinnitamine ja tagasilükkamine, mis puudutavad universumit.

Ja jällegi, kas nähtumuste seeria ajas on seeria, mis on pikkuselt lõpmatu või lõplik? Ja mida peale hakata nähtumuse enesega? Kui me taandame aja ja muutumise nähtumusele, kas siis mitte paratamatult nähtumusele, mis muutub ja mis on ajas, ja kas see siis ei näita, et aeg on ikkagi reaalne? See on kahtlemata tõsine küsimus, kuid ma loodan tulevikus näidata, et sellele saab anda rahuldava vastuse.

Artikli mõju[muuda | redigeeri lähteteksti]

McTaggarti esitatud argument on ülekaalukalt kõige mõjukam argument aja reaalsuse vastu.

Osa filosoofe aktsepteerib küll McTaggarti tõestust, et a-seeria ei ole reaalne, kuid leiavad, et aeg taandub b-seeriale (aja b-teooria, ajavormitu ajateooria) ning a-seeria väited on taandatavad b-seeria väidetele. Seevastu aja a-teooria (ajavormilise ajateooria) pooldajad peavad a-seeriat reaalseks, tunnistades koos McTaggartiga, et a-seeria on ajale olemuslik.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • John McTaggart Ellis McTaggart. Aja ebareaalsus. – Akadeemia, 2003, nr 5, lk 939–957, tõlkinud Anto Unt.
  • Veiko Palge. McTaggarti ajaparadoksist ja selle tõlgendustest. – Teaduslugu ja nüüdisaeg IX, 1994, lk 194–204.
  • Hugh Mellor. Aeg meie elus. – Akadeemia, 2003, nr 5, lk 958–977, tõlkinud Maris Kaskmann.
  • Madis Kõiv, Piret Kuusk. Mis on aeg? – Akadeemia, 2000, nr 1, lk 67–87. Taastrükk: Madis Kõiv. Luhta-minek, Tartu 2005, lk 600–618.
  • Madis Kõiv, Piret Kuusk. Aeg ja θεωρία. – Akadeemia, 2003, nr 5, lk 1000–1018. Taastrükk: Madis Kõiv. Luhta-minek, Tartu 2005, lk 619–637.

Välislink[muuda | redigeeri lähteteksti]