1949. aasta Lääne-Saksamaa parlamendivalimised
|
| ||
| ||
|
| ||
 | ||
14. augustil 1949 toimusid esimesed Lääne-Saksamaa parlamendivalimised, kui valiti Liidupäeva esimene koosseis. Need olid Lääne-Saksamaa esimesed vabad valimised peale 6. novembrit 1932.
Taust[muuda | muuda lähteteksti]
23. mail 1949 jõustus 8. mail vastu võetud Saksamaa Liitvabariigi põhiseadus, millega pandi alus lääneliitlaste (USA, Suurbritannia, Prantsusmaa) okupatsioonitsoonides Lääne-Saksamaale. Enamus parteisid, mis valimisted osalesid, olid demokraatliku suunitlusega, kuid ei olnud üksmeeles, milline demokraatia peaks saabuma. Valimisi iseloomustas erakordselt suur parteide arv, samas oli ka nendel piirang - tegutseda tohtisid ainult parteid, mis olid lääneliitlaste poolt heaks kiidetud.[1]
Kaheks põhiparteiks olid Saksamaa Kristlik-Demokraatlik Liit (CDU) koos Baieri sõsarpartei Kristlik-Sotsiaalse Liiduga (CSU) ja Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei (SPD).
CDUst sai uus parempoolne laiahaardepartei, see koondas enda alla enamuse konservatiividest ja liberaalidest, kes enne Hitleri võimuletulekut olid olnud peamiselt katoliikliku Keskpartei (Zentrum), reaktsionäärse-monarhistliku Saksa Rahvusliku Rahvapartei (Deutschnationale Volkspartei, DNVP) ning vasakliberaalse Saksa Demokraatliku Partei (Deutsche Demokratische Partei; DDP) ja paremliberaalse Saksa Rahvapartei (Deutsche Volkspartei; DVP) liikmed, Baieris tegutses CDU asemel regionaalsemate joontega CSU, mida peetakse Baieri Rahvapartei (Bayerische Volkspartei, BVP) järglaseks. Partei kantslerikandidaadiks oli endine Kölni linnapea ja põhiseaduse koostanud Parlamentaarse Nõukogu (Parlamentarische Rat) president Konrad Adenauer, kes pooldas mõõdukamat, mittekonfessionaalset kristlikku demokraatiat, sotsiaalset turumajandust ja integratsiooni Läänega. Ta oli ka põhimõttelt sotsialismivastane.
SPD taasmoodustamise olid lääneliitlased lubanud 1945. aastal, partei kantslerikandidaadiks oli endise Weimari vabariigi Riigipäeva liige ja koonduslaagrivang Kurt Schumacher, kes soovis Saksamaad näha ühtse, demokraatliku ja sotsialistlikuna. Ta oli ka vastu Nõukogude okupatsioonitsoonis toimunud SPD sunnitud ühinemisele Kommunistliku Parteiga (KPD) Saksamaa Sotsialistlikuks Ühtsusparteiks (Sozialistische Einheitspartei Deutschlands, SED). Lisaks liikus Schumacheri all partei liikunud senistest töölisklassi-juurtest vasakpoolseks laiahaardeparteiks isamaaliste joontega. Schumacher süüdistas Adenauerit rahvuslike huvide reetmises, kulminatsiooniks kutsus ta 25. septembril 1949 parlamendi istungil Adenauerit "liitlaste kantsleriks". Schumacher oli ka katoliku kiriku suhtes kriitiline, nimetades seda viiendaks okupatsioonijõuks ja kritiseeris konfessionaalset haridust.[2]
Valimised toimusid segasüsteemi alusel: 242 kohta valiti ühemandaadilistes ringkondades lihthäälteenamusega ja 160 proportsionaalselt. Valimiskünnis toimus seekord liidumaade tasandil - vajalik oli 5% häälte või 1 ühemandaadilise ringkonna võitmine, kohti sai ainult liidumaadel, kus partei valimiskünnise ületas. Erinevalt järgmistest valimistest andis seekord iga valija ainult ühe hääle.
Valimised[muuda | muuda lähteteksti]
Valijaskond kokku: 31 207 620
Valimisosavõtt: 24 495 614 (78.49%)
Kehtetuid sedeleid: 763 216 (3.12%)
Kehtivaid sedeleid: 23 732 398 (96.88%)
| Partei[3] | Häälte arv | % | Ühemandaadilised kohad | Mitmemandaadilised kohad | Kokku | ||
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Eesti keeles | Saksa keeles | Lühend | |||||
| Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei | Sozialdemokratische Partei Deutschlands | SPD | 6 934 975 | 29.2 | 96 | 35 | 131 |
| Kristlik-Demokraatlik Liit | Christlich Demokratische Union | CDU | 5 978 636 | 25.2 | 91 | 24 | 115 |
| Vaba Demokraatlik Partei | Freie Demokratische Partei | FDP | 2 829 920 | 11.9 | 12 | 40 | 52 |
| Kristlik-Sotsiaalne Liit | Christlich-Soziale Union in Bayern | CSU | 1 380 448 | 5.8 | 24 | 0 | 24 |
| Saksamaa Kommunistlik Partei | Kommunistische Partei Deutschlands | KPD | 1 361 706 | 5.7 | 0 | 15 | 15 |
| Baieri Partei | Bayernpartei | BP | 986 478 | 4.2 | 11 | 6 | 17 |
| Saksa Partei | Deutsche Partei | DP | 939 934 | 4.0 | 5 | 12 | 17 |
| Saksa Keskpartei | Deutsche Zentrumspartei | DZP | 727 505 | 3.1 | 0 | 10 | 10 |
| Majandusarengu Ühing | Wirtschaftliche Aufbau-Vereinigung | WAV | 681 888 | 2.9 | 0 | 12 | 12 |
| Saksa Parempartei | Deutsche Rechtspartei | DRP | 429 031 | 1.8 | 0 | 5 | 5 |
| Lõuna-Schleswigi Valimisliit | Südschleswigscher Wählerverband | SSW | 75 388 | 0.3 | 0 | 1 | 1 |
| Parteitud kandidaadid | 1 141 647 | 4.8 | 3 | 0 | 3 | ||
| Muud | 264 842 | 1.1 | 0 | 0 | 0 | ||
| Kokku | 23 372 398 | 100 | 242 | 160 | 402 | ||
Liidumaade kaupa jagunesid kohad järgmiselt:
| Liidumaa | Kokku | CDU/CSU | SPD | FDP | BP | DP | Parteitud |
|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Baden | 7 | 7 | |||||
| Baieri | 47 | 24 | 12 | 11 | |||
| Bremen | 3 | 3 | |||||
| Hamburg | 8 | 3 | 4 | 1 | |||
| Hessen | 22 | 3 | 12 | 7 | |||
| Alam-Saksimaa | 34 | 4 | 24 | 1 | 5 | ||
| Põhja-Reini-Vestfaal | 66 | 40 | 25 | 1 | |||
| Reinimaa-Pfalz | 15 | 11 | 4 | ||||
| Schleswig-Holstein | 14 | 7 | 6 | 1 | |||
| Württemberg-Baden | 20 | 11 | 5 | 2 | 2 | ||
| Württemberg-Hohenzollern | 6 | 5 | 1 | ||||
| Kokku | 242 | 115 | 96 | 12 | 11 | 5 | 3 |
| Liidumaa | Kokku | FDP | SPD | CDU | KPD | DP | WAV | DZP | BP | DRP | SSW |
|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|---|
| Baden | 5 | 2 | 3 | ||||||||
| Baieri | 31 | 7 | 6 | 12 | 6 | ||||||
| Bremen | 2 | 1 | 1 | ||||||||
| Hamburg | 5 | 1 | 2 | 1 | 1 | ||||||
| Hessen | 14 | 5 | 1 | 6 | 2 | ||||||
| Alam-Saksimaa | 24 | 4 | 8 | 7 | 5 | ||||||
| Põhja-Reini-Vestfaal | 43 | 9 | 12 | 3 | 9 | 10 | |||||
| Reinimaa-Pfalz | 10 | 4 | 3 | 2 | 1 | ||||||
| Schleswig-Holstein | 9 | 2 | 2 | 1 | 3 | 1 | |||||
| Württemberg-Baden | 13 | 5 | 5 | 1 | 2 | ||||||
| Württemberg-Hohenzollern | 6 | 1 | 1 | 2 | |||||||
| Kokku | 160 | 40 | 35 | 24 | 15 | 12 | 12 | 10 | 6 | 5 | 1 |
Lääneliitlaste sõjaväekuberneride otsuse kohaselt ei kuulunud Lääne-Berliin ametlikult Lääne-Saksamaa koosseisu ja seega ei saanud osaleda Liidupäeva ja Liidunõukogu hääletustel, Lääne-Berliinile eraldati hääleõiguseta delegaadid, keda aga ei valitud otse, vaid nimetati ametisse linna Saadikutekoja poolt.[6] Lääne-Berliini esindasid 5 SPD, 2 CDU ja 1 FDP delegaat.
Kõrge valimisaktiivsus (78.5%) oli ka tõlgendatav kui valijate-poolne põhiseaduse heakskiitmine, mille üle olid hääletanud ainult liidumaade maapäevad.
Kuigi Schumacher oli olnud väga enesekindel, et SPD võidab valimised, ei läinud see täide, SPD sai vaid 29.2% häältest CDU-CSU 31% vastu.
Valimiste tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]
Liidupäev alustas tööd 7. septembril 1949 kell 16, avakõne pidas sotsiaaldemokraadist Lääne-Beliini delegaat Paul Löbe, kes Liidupäeva kõige vanima liikmena - olles Adenauerist kolm nädalat vanem - sai Alterspräsidentiks.[7]
Kuigi suur osa CDUst eelistas moodustada suure koalitsiooni SPDga, suutis Adenauer läbi suruda keskparempoolse koalitsiooni liberaalse FDP ja rahvuskonservatiivse DPga. Talle tuli kasuks ka see, et Schumacher kohustas SPD opositsioonirollile, arvestades parteisisest vastuseisu. Koalitsioonileppe kohaselt nimetasid kolme partei 12. septembril toimuvateks presidendivalimisteks ühiseks kandidaadiks FDP parteijuht Theodor Heussi, SPD kandidaadiks oli Schumacher. Lisaks kandideerisid veel viis kandidaati, kes said kokku vähem kui 5% häältest. Presidendivalimised toimuvad maksimaalselt kolmes voorus: kui esimeses kahes voorus ei õnnestu ühelgi kandidaadil võita absoluutenamust hääli, toimub kolmas voor, kus võidab lihthäälteenamuse saanud kandidaat. Esimeses voorus sai Heuss 377 häält ja Schumacher 311 häält, vajalik olnuks saada 402 häält. Teises voorus sai Heuss 416 ja Schumacher 312 häält, seega osutus Heuss valituks.
15. septembril 1949 valiti Adenauer Lääne-Saksamaa esimeseks liidukantsleriks täpselt absoluutenamuse - 202 häälega 402st (ka iseenda häälega), 20. septembril astus tema valitsus ametisse - 5 ministrikohta läks CDUle, 3 CSUle, 3 FDPle ja 2 DPle, samas rahandusministri koht läks Ludwig Erhardile, keda arvati CDU koosseisu kuuluvat, kuigi tegelikult oli ta parteitu.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Ritter, Gerhard A.; Niehuss, Merith (1991). Wahlen in Deutschland 1946–1991: ein Handbuch (saksa). München: Verlag C. H. Beck. ISBN 3-406-35207-3.
- ↑ Williams, Charles (2000). Adenauer: The Father of the New Germany, p342 (inglise). Abacus. Lk 342. ISBN 9780349113692.
- ↑ "Bundestag election 1949 - The Federal Returning Officer". www.bundeswahlleiter.de. Vaadatud 21. veebruaril 2023.
- ↑ "Deutscher Bundestag seit 1949 - Wahl zum 1. Bundestag am 14.08.1949". www.wahlen-in-deutschland.de. Vaadatud 21. veebruaril 2023.
- ↑ "Bundestagswahl 1949 - Stimmen und Sitze in den Bundesländern". www.election.de (saksa). Vaadatud 21. veebruaril 2023.
- ↑ "Bonn Constitution - Basic Law for the Federal Republic of Germany. May 1949". usa.usembassy.de. Vaadatud 21. veebruaril 2023.
- ↑ "Deutscher Bundestag — 1. Sitzung. Bonn, Mittwoch, den 7. September 1949" (PDF). Deutsche Bundestag (saksa).