Laiahaardepartei
Laiahaardeparteiks nimetatakse poliitikateaduses erakonda, mille eesmärgiks on saada toetus võimalikult laialt valijaskonnalt.
Laiahaardeparteid tekkisid massimeedia arenedes 20. sajandi teisel poolel ühiskondlike lõhede taandumise ajal, mil erakondadel tekkis võimalus jõuda kõikide valijagruppideni, mistõttu muutusid parteide valimisprogrammid laiahaardelisemaks ja tolerantsemaks, kuid ka hägusemaks. Laiahaardepartei peamiseks eesmärgiks on koguda võimalikult palju toetajaid ja seeläbi pääseda võimule.[1][2]
Laiahaardepartei politoloogias[muuda | muuda lähteteksti]
Parteide ja erakonna liikmeskondade arengut on uurinud mitmed politoloogid, kellest tuntud näited on Maurice Duverger, Sigmund Neumann, Angelo Panebianco ning Richard Katz ja Peter Mair. Kuigi nende teadlaste teooriad on saanud palju kriitikat, on teooria tuumikut siiski mitmete teadlaste poolt edasi arendatud ja teooria on osutunud populaarseks.[2]
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Parteide arengu esimeses etapis tegutsesid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses Lääne-Euroopas (ja hiljem ka Lõuna-Ameerikas) eliidiparteid, kus partei liikmeskonna moodustasid peamiselt poliitikud ja kandidaadid. 20. sajandi teisel ja kolmandal aastakümnel kujunesid peamisteks osalejateks poliitikamaastikul massiparteid, mis rõhusid ühiskondlikele lõhedele nagu töölisklass-omanikud või kirik-riik. 20. sajandi keskpaigas taandus ühiskondliku ebavõrdsus ja massimeedia levik muutis võimalikuks sõnumi levitamise kõigile potentsiaalsetele valijatele, mistõttu hakkasid sotsiaalsetele kihtidele rõhuvate massiparteide asemel tavaliseks muutuma kõiki valijaid püüdvad laiahaardeparteid. Katzi ja Mairi teooria järgi arenesid 20. sajandi lõpupoole paljud laiahaardeparteid kartelliparteideks. Pärast liikmeskonna vähenemist olid ka laiahaardeparteide sissetulekud väiksemad, mistõttu muutus olulisemaks riigilt saadud raha. Seetõttu hakkasid parlamendiparteid omavahel koostööd tegema, et garanteerida endale riigipoolne sissetulek, isegi kui konkreetne erakond hetkel võimul ei ole. Katzi ja Mairi teooria on siiski mitmelt poolt kritiseeritud ning kriitikud on toonud välja ka seda, et paljudel laiahaardeparteidel ei ole esinenud kartellistumist.[2]
Laiahaardepartei omadused[muuda | muuda lähteteksti]
Erinevalt massiparteidest, mis ühiskonda peegeldasid ning mobiliseerisid toetajaskonda vastavalt huvigrupile, asusid laiahaardeparteid leidma toetajaid kõikjalt ning selged piirid valijaskonna ning parteide poliitiliste seisukohtade vahel hägustusid. Valimisprogramme koostades muututi tolerantsemaks teiste huvide suhtes ning sõnumid koostati peamiselt gruppideüleste teemade põhiselt. Laiema sihtgruppi pärast loobusid enamasti kindlale sihtgrupile sihitud organisatsioonid (nt ametiühingud) laiahaardeparteisid toetamast ja keskendusid rohkem oma valdkonna tegevustele. Seda soosis veel asjaolu, et eelmainitud organisatsioonid said tänud massimeediale ka otse oma sõnumeid publikule väljendada, mida nad olid varem teinud peamiselt läbi parteide.[2]
Massiparteid kasutasid valimiskampaaniate ajal peamise vahendina valijatega otsesuhtlust, mistõttu nende erakondade lai liikmeskond oli peamine vahend partei sõnumite edastamiseks valijaskonnale. Massimeedia levik andis võimaluse levitada oma sõnumeid televiisoris ning erakonnad ei sõltunud enam sedavõrd palju oma vabatahtlikest ja tänavakampaaniatest. Seega võis eeldada, et mida suurem oli partei, seda edukam ta suure tõenäosusega valimistel oli. Kuigi parteidel säilis massiparteide ajal välja arenenud regionaalne struktuur ja liikmeskond, koondus otsustusprotsess laiahaardeparteides erakondade ladvikusse. Liikmeskond taandus pigem parlamendipoliitikute toetusgrupiks ja poliitiliseks abivahendiks, peamisteks poliitikakujundajateks kujunesid samuti parlamendipoliitikud. Laiahaardeparteid ei ürita üleüldiselt siduda liikmeid parteiorganisatsiooniga, vaid pigem koosnevad liikmeskonnad paljudest individuaalsetest liikmetest, kelle sotsiaalsete väärtuste ühisosa võib olla suhteliselt väike. Liikmeskondade taandumine mõjutas laiahaardeparteide rahastamist ja erakonnad sattusid palju rohkem hätta piisava rahastuse leidmisega.[2]
Peamiselt on laiahaardepartei teooria välja arendanud Lääne-Euroopa baasil, kuid pärast demokraatia taastamist 20. sajandi lõpus saab täheldada sarnaseid arenguid ka Ida-Euroopas. Tihti jätavad siiski Ida-Euroopa parteid esimesed sammud vahele ja hüppavad kohe massimeedia võimendatud laiahaarde- või kartellipartei mudeli juurde. 21. sajandil on täheldatud, et paljudes laiahaardeparteides arvestab professionaalne juhtkond tänapäeval ka madalamate partei tasanditega ja rõhku on hakatud panema tugevamale sisedemokraatiale. Erakonnad näevad palju vaeva, et kaasata parteide tegevustesse ka inimesi väljastpoolt erakondi, kutsudes üritusele noori ja seeniore, ning et hoida erakonnas klubilist tegevust käimas.[2]
Näited[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti Keskerakonda on nimetatud laiahaardeparteiks, rõhutades selle omadust olla atraktiivne nii eesti kui ka vene valijatele hoolimata nende sotsiaalsest taustast.[3]
- Mõõdukate erakonda kirjeldati kui laiahaardeparteid, "mis ei keskendu mõne valitud ühiskonnakihi teenimisele."[4]
- Saksamaa Sotsiaaldemokraatlik Partei on üks tuntumaid laiahaardeparteisid.[5]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Tiirik, Getter (2012). Kalev, Leif; Saarts, Tõnis (toim-d). "ERAKONNA SISEDEMOKRAATIA ERAKONNA ISAMAA JA RES PUBLICA LIIT NING EESTI REFORMIERAKONNA NÄITEL". Tallinna Ülikooli Riigiteaduste Instituut. Tallinn.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Kallakas, Priit (2010). Pettai, Vello Andres (toim). "ERAKONDADE LIIKMESKONDADE ARENG EESTIS 1995 - 2009". Tartu Ülikool. Tartu: 10–57.
- ↑ Saarts, Tõnis (24.03.2023). "Tõnis Saarts: Keskerakond ei saa vene laiahaardeparteina jätkata". ERR.
- ↑ Talving, Heikki (29.04.1996). "EMKE ja ESDP ühinesid Mõõdukate erakonnaks". Sõnumileht. Lk 3.
- ↑ MEYER, THOMAS; MERKEL, WOLFGANG; SCHILDMANN, CHRISTINA; JÜTTNER, WOLFGANG; NIDA-RÜMELIN, JULIAN (märts 2012). "The Future of the SPD as a Catch-all party" (PDF). INTERNATIONAL POLICY ANALYSIS. Friedrich Ebert Stiftung: 3–12.