Kurt Schumacher
Kurt Ernst Carl Schumacher (ametlikult Curt Ernst Carl Schumacher; 13. oktoober 1895 Culm, Ida-Preisimaa (tänapäeval Chełmno, Poola) – 20. august 1952 Bonn) oli Saksa poliitik.
Kurt Schumacher oli pärit kaupmehe perekonnast. Pärast Esimese maailmasõja puhkemist astus ta vabatahtlikuna Saksa sõjaväkke. 2. detsembril 1914 sai ta Idarindel raskelt haavata, mille tagajärjel oldi sunnitud ta parem käsi amputeerima.[1] 1915–1919 õppis ta õigusteadust ja majandust Halle-Wittenbergi Martin Lutheri Ülikoolis, Leipzigi Ülikoolis ja Berliini Ülikoolis.[2] Ülikooli lõpetas ta riigieksamitega 1919. aastal ja asus tööle Tööministeeriumisse. Doktorikraadi õigusteaduste alal sai ta 1926. aastal Münsteri ülikoolis. 1918. aasta jaanuaris astus ta Saksamaa Sotsiaaldemokraatlikku Parteisse. Aastatel 1920–1930 oli Schumacher Stuttgardis ilmuva ajalehe Schwäbische Tagwacht toimetaja.[3] Alates 1925. aastast oli ta organisatsiooni Reichsbanner Schwarz-Rot-Gold Stuttgardi piirkonna juhataja. 1930. aastal sai ta Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei Stuttgardi piirkonna juhatajaks. 1930. aasta septembris valiti ta Saksamaa Riigipäeva liikmeks.[4] Alates 1932. aastast oli ta Riigipäeva sotsiaaldemokraatide fraktsiooni juhatuse liige.
Kurt Schumacher kuulus natsionaalsotsialistide veendunud vastaste hulka.[5] Ta oli ka kommunismivastane, nimetades Saksamaa Kommunistlikku Parteid (KPD) "punaseks värvitud natsideks".[6] 23. veebruaril 1932 ründas Joseph Goebbels Riigipäeval esinedes sotsiaaldemokraate, nimetades neid "desertööride parteiks". Seepeale pidas Kurt Schumacher natsionaalsotsialistide ja Goebbelsi vastu teravas toonis kõne. Muuhulgas heitis ta Goebbelsile ette, et too ei ole päevagi rindel olnud.[7] 6. juulil 1933 arreteeriti Schumacher Berliinis.[8] Teda hoiti kinni mitmetes koonduslaagrites, nagu KZ Heuberg, KZ Oberer Kuhberg, KZ Dachau ja KZ Flossenbürg.
Schumacher vabastati 16. märtsil 1943.[9] 1944. aasta 24. augustist kuni 20. septembrini oli ta uuesti vahistatud.[10]
Teise maailmasõja järel osales ta Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei taasülesehitamisel. Mais 1945 tegeles ta Hannoveris ilma okupatsioonivõimude loata SPD reorganiseerimisega. Tal tekkis kohe vastuolu Nõukogude tsooni SPD liidri Otto Grotewohliga, kes arvas et SPD peaks ühinema kommunistliku parteiga (KPD) ja moodustama ühtse sotsialistliku partei. Schumacher oli sellele vastu ja kutsus augustis kokku SPD kongressi Hannoveris, kus ta valiti partei esimeheks lääneriikide okupatsioonitsoonides. Jaanuaris 1946 lubasid USA ja Suurbritannia okupatsiooniväed SPD taasluua riikliku parteina, koos Schumacheriga esimehena. Kuna ta oli ainus sotsiaaldemokraatide juht, kes ei olnud natsidega nende valitsusajal koostööd teinud, oli tal kõrge prestiiž. 10. maist 1946 kuni surmani 20. augustil 1952 oli Kurt Schumacher Saksamaa Sotsiaaldemokraatliku Partei esimees.[11] Ta arvas, et saab mandaadi Saksamaal sotsialismi ülesehitamiseks nii Saksamaa valijaskonnalt kui ka liitlasvägedelt. Kuid tal oli tugev vastane endise Kölni linnapea Konrad Adenaueri näol, keda USA administratsioon, kes ei soovinud Saksamaal sotsialismi näha, toetas. Adenauer oli enamuse sõjaeelsetest saksa konservatiividest koondanud uude Kristlik-Demokraatlikku Liitu (CDU). 1948.-1949. aastatel tegi Schumacher valimiskampaaniat ühtse ja sotsialistlikku Saksamaa nimel, eriti soovis ta rasketööstuse natsionaliseerimist, mille omanikke ta süüdistas natside võimuletuleku rahastamises. Kui lääneliitlased olid tema ideede vastu, mõistis ta nad hukka. Samas Adenauer oli põhimõtteline sotsialismivastane ja arvas, et kiireim viis Saksamaa omariikluse taastamiseks on koostöö lääneliitlastega.
Schumacher tahtis, et uus põhiseadus oleks tugeva riikliku presidendikohaga, kuna oli enesekindel, et presidendiks valitakse tema. Kuid põhiseaduse esimene mustand 1949. aastal nägi ette föderalismi nõrgema riikliku valitsusega, mida toetasid nii lääneliitlased kui ka CDU. Schumacher jäi aga vankumatuks ja lääneliitlased, soovides uue Saksa riigi külma sõja tõttu käima saada, andsid järele mõnedele tema nõudmistele. Lõpuks jäi peale tugevam riiklik valitsus liidumaade üle, kuid presidendi ametivolitusi piirati.
14. augustil 1949 toimusid Lääne-Saksamaa esimese Liidupäeva valimised. Schumacher oli enesekindel, et ta võidab, seda uskusid ka enamus vaatlejaid. Kuid Adenaueril ja CDUl oli palju eeliseid SPD ees.
Enamus SPD natsionaalsotsialismi eelsest võimubaasist oli jäänud Nõukogude Liidu okupatsioonitsooni, samas kõige konservatiivseimad piirkonnad nagu Baieri ja Reinimaa olid nüüd uues (Lääne-)Saksamaa Liitvabariigis. Lisaks toetasid USA ja Prantsuse administratsioonid Adenauerit ja aitasid teda valimistel, samas Suurbritannia administratsioon jäi neutraalseks.
Lisaks oli vastalanud külm sõda, ning lisaks eriti Punaarmee ja saksa kommunistide tegevus Nõukogude okupatsioonitsoonis tekitanud Saksamaal suure sotsialismivastase meeleolu. 1945. aastal oleks SPD veel väga usutavalt võinud valimised võita, kuid 1949. aastal enam mitte. Kuigi SPD (eriti Schumacher) oli vägagi uue Saksa DV valitsuse vastu ja kritiseeris kommuniste kui punaseks värvitud natse ja ta üritas rahvale tuua esile suure vahe tema "demokraatliku sotsialismi" idee ja SDV reaalsuse vahel, kuid tema partei oli siiski seoste tõttu kahjustada saanud. Lisaks oli Saksamaa majandus taastumas, suuresti tänu Ludwig Erhardi rahareformi tõttu.
Ka Schumacheri enda tervis polnud kõige parem, septembris 1948 oldi sunnitud ka ta vasak jalg amputeerima. Kuigi sakslastele meeldis Schumacheri julgus, oli kaheldav, kas ta olnuks võimeline liidukanstleri ametikohuseid täitma.
Schumacher osutus parlamenti valituks, kogudes oma valimisringkonnas (19 Stadt Hannover-Süd) 55.1% häältest. SPD jäi aga alla CDUle koos Baieri tütarpartei, Kristlik-Sotsiaalse Liiduga (CSU), võites 131 kohta 402 CDU-CSU 139 vastu. Schumacher keeldus suurest koalitsioonist, selle asemel moodustas Adenauer koalitsiooni koos liberaalse Vaba Demokraatliku Partei (FDP) ja paremradikaalse Saksa Parteiga (DP). Schumacherist kui sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esimehest sai hoopis oppositsioonijuht.[12] Ka 12. septembril 1949 toimunud presidendivalimistel jäi Schumacher teiseks Theodor Heussi (FDP) järel. 15. septembril 1949 sai Adenauer Lääne-Saksamaa esimeseks liidukantsleriks ja asus ametisse 20. septembril. Schumacher keeldus koostööst ja nimetas CDUd "kapitalistide ja võõrvägede agentideks", süüdistades Adenauerit rahvuslike huvide eiramises. Ta oli ka katoliku kiriku suhtes kriitiline, nimetades seda viiendaks okupatsioonijõuks. Schumacher oli vastu ka uutele Euroopa organisatsioonidele - Euroopa Nõukogule ja Euroopa Söe- ja Teraseühendusele ning ka Euroopa Kaitseühendusele (mis jäi teostumata), pidades neid kapitalismi tugevdamise riistadeks ja Saksamaa üle liitlasvägede kontrolli suurendamiseks. Tema vastuseis tugevdas ka teiste Lääne-Euroopa sotsialistlike parteide vastuseisu, lõpuks saatis SPD tema soovide vastaselt ikkagi delegatsiooni Euroopa Nõukokku.
Liidupäevas jätkas Schumacher vastuseisu Adenaueri valitsuse tegevusele, kuid Saksamaa majandusime (Wirtschaftswunder), külma sõja pingete kasv ja Adenaueri edu Saksamaa aktsepteerimisel rahvusvahelisse üldsusesse rääkisid tema positsiooni kahjuks. Lisaks tabas teda ka 21. detsembril 1951 insult, mispeale SPD hakkas tõsiselt kahtlema temaga eesotsas uutele valimistele minemist.[13] SPD päästis aga sellest dilemmast Schumacheri ootamatu surm 20. augustil 1952 56-aastaselt vereringehäire tõttu.[14] Tema järglaseks nii tema parlamendikohal kui ka SPD parteijuhi ja oppositsioonijuhina sai Erich Ollenhauer.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Verfolgt: Bekannte Namen Förderverein Gedenkstätte Ahlem
- ↑ Kurt Schumacher 1895–1952 Lebendiges Museum Online
- ↑ Kurt Schumacher : 13. Oktober 1895 - 20. August 1952 Gedenkstätte Deutscher Widerstand
- ↑ Chronik - Kurt Schumacher und die Wiedergeburt einer demokratischen Partei Friedrich-Ebert-Stiftung. Das Archiv der sozialen Demokratie
- ↑ Spuren von Kurt Schumacher im Rheinland Kultur. Landschaft. Digital
- ↑ Schmeitzner, Mike (2007). Totalitarismuskritik von links deutsche Diskurse im 20. Jahrhundert (saksa). Vandenhoeck & Ruprecht. Lk 255. ISBN 978-3-525-36910-4.
- ↑ 23. Februar 1932 - Reichstagsrede Schumachers SPD Berlin
- ↑ Kurt Schumacher Friedrich-Ebert-Stiftung. Das Archiv der sozialen Demokratie
- ↑ Widerstand - Marken der Bundesrepublik 1945-1990 One by One Deutschland
- ↑ Raimund Weible. "Schutzhäftling" Schumacher Südwest Presse, 19. märts 2013
- ↑ Federal Republic of Germany. Ministries, political parties, etc. rulers.org
- ↑ Kurt Schumacher : Geboren am 13.10.1895 in Kulm, Gestorben am 20.08.1952 in Bonn. Fraktionsvorsitzender von 1949-1952 SPD-Bundestagsfraktion
- ↑ Augstein, Rudolf (24. aprill 1988). "»Der Mann mit dem leeren, flatternden Ärmel«". Der Spiegel (saksa). ISSN 2195-1349. Vaadatud 15. veebruaril 2023.
- ↑ "Kurt Schumacher, 56, Dies in Bonn; Headed Opposition to Adenauer". The New York Times (Ameerika inglise). 21. august 1952. ISSN 0362-4331. Vaadatud 15. veebruaril 2023.