Mine sisu juurde

Emotsioon: erinevus redaktsioonide vahel

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia
Sirvi ajalugu interaktiivselt
← Vanem muudatusUuem muudatus →
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
VisuaalneVikitekst
Resümee puudub
Stryn (arutelu | kaastöö)
443 muudatust
P Tühistati kasutaja 90.190.29.193 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Andres.
1. rida: 1. rida:
'''Emotsioon''' on [[organism]]i seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne.), mida subjektiivselt tajutakse mingi [[tundmus]]ena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.
==Emotsioonide reguleerimise strateegiad==


[[Psühholoogia]] prototüüpilise [[definitsioon]]i kohaselt on kolm emotsiooni peamist omadust järgmised:
===Olukorra valik===


# Emotsioon tekib, kui inimene hindab olukorda enda jaoks oluliseks;
Olukorra valik tähendab püüdlust emotsionaalselt olulisi situatsioone vältida või vastupidi – neile läheneda ning neisse sattuda. Kui isik otsustab emotsionaalselt tähenduslikku olukorda vältida, väheneb ühtlasi ka tõenäosus emotsionaalse [[reaktsioon]]i tekkeks. Ühtlasi, kui isik otsustab käituda selliselt, et emotsionaalselt olulistesse situatsioonidesse sattumise tõenäosus kasvab, suureneb ka tõenäosus, et emotsioone kogetakse.<sup>[11]</sup>
# Emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad [[protsess]]id, millega kaasnevad muutused nii inimese [[füsioloogia]]s, subjektiivses [[kogemus]]es kui ka käitumuslikus väljenduses;
# Emotsioone on võimalik kirjeldada kas laiaulatuslike mõõtmete (nt. üldised positiivsed või negatiivsed emotsioonid) või üksikute spetsiifiliste kategooriate (nt. rõõm, kurbus, viha) kaudu.


==Emotsioonide liigid==
Tüüpilised näited olukorra valiku strateegia kasutamisest ilmnevad inimestevahelistes suhetes – näiteks püüab lapsevanem oma last emotsionaalselt ebameeldivatesse olukordadesse sattumisest hoida.<sup>[13]</sup> Samuti on võimalik olukorra valiku strateegiat märgata [[psühhopatoloogia]]te puhul - näiteks sotsiaalsete situatsioonide vältimine reguleerimaks emotsioone on eriti märgatav nende puhul, kellel avaldub [[Ärevushäired|sotsiaalse ärevushäire]] või [[vältiv isiksushäire|vältiva isiksushäire]] sümptomaatika.<sup> [15]</sup>


# [[afekt]] - lühiajaline tormiliselt kulgev emotsionaalne [[reaktsioon (psühholoogia)|reaktsioon]], mis mõjutab inimest tervikuna;
Edukas olukorra valik ei ole alati lihtne – inimestel on tihti keeruline oma emotsionaalset reaktsiooni tulevikusündmuste suhtes ennustada. Seetõttu võib neil esineda raskusi adekvaatsete otsuste tegemisel selle kohta, millisel viisil olukorra valiku strateegiat rakendada – kas olukorda vältida või sellele hoopis läheneda.<sup> [16]</sup>
# [[kirg]] - sügav, tugev, pikaajaline seisund, mis on suunatud mingi [[vajadus]]e rahuldamiseks;
# [[frustratsioon]] - psüühiline pingeseisund , mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel;
# [[ärevus]] - iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne.


==Emotsioonide füsioloogilised alused==
===Olukorra muutmine===


Emotsioonide kandjaks on neid läbi elav inimene ja seetõttu on tundmused alati subjektiivsed. Emotsioonides on 2 komponenti:
Olukorra muutmine hõlmab eneses katseid olukorda modifitseerida selliselt, et muutuks viimase mõju emotsioonidele.<sup>[11]</sup>  Täpsemalt viitab olukorra muutmine püüdlustele muuta oma välist, füüsilist [[keskkond]]a. Oma „sisekeskkonna” muutmist emotsioonide reguleerimise eesmärgil nimetatakse [[#Kognitsiooni muutmine|kognitsiooni muutmiseks]].<sup>[10]</sup>


# emotsiooni väljendus;
Mõningateks näideteks olukorra muutmise strateegia kasutamisest on ärevusttekitava kõne pidamise ajal [[huumor]]i kasutamine<sup>[17] </sup>või füüsilise distantsi suurendamine enese ja teise inimese vahel.<sup> [18]</sup>
# väljendust põhjustav sisemine tunne.


Emotsioonis on alati:
===Tähelepanu juhtimine===


# kehaline komponent;
[[Tähelepanu]] juhtimine tähendab oma tähelepanufookuse liigutamist kas situatsiooni poole või sellest eemale.<sup> [11]</sup>
# hinnanguline suhtumine.


Emotsioon avaldub:
'''Kõrvalejuhtimine'''


# kehalised muutused, näoilme;
[[Tähelepanu]] kõrvalejuhtimine on varajane emotsioonide reguleerimise strateegia, mille puhul isik suunab oma tähelepanu emotsionaalselt stiimulilt eemale.<sup>[19]</sup> Kõrvalejuhtimise puhul on leitud, et see vähendab valutekitavate [20] ja emotsionaalsete kogemuste[21] intensiivsust, emotsioonide näolist väljendust [21] ning vähendab emotsionaalset ängi [22]. Kontrastiks [[#Ümberhindamine|ümberhindamise strateegiale]] näitavad inimesed tendentsi eelistada kõrge negatiivse emotsionaalsusega situatsioonide puhul just tähelepanu kõrvalejuhtimist, kuivõrd see on äärmiselt lihtne lahendus intensiivse emotsionaalse informatsiooni väljafiltreerimiseks. Ümberhindamise strateegia rakendamine taoliste situatsioonide puhul osutuks võrdlemisi keeruliseks. [23]
# tunne, subjektiivne läbielamine.


Oma emotsioonide väljendamist peetakse tervislikuks ja kasulikuks.
'''Rumineerimine'''


Emotsioonide olemasolule põhineb [[valedetektor]]i tööpõhimõte.
[Mäletsemine|Rumineerimist]] ehk mäletsemist defineeritakse kui passiivset ning pidevat [[tähelepanu]] fokusseerimist oma ängi sümptomitele ning viimase tagajärgedele. Rumineerimist peetakse üldjuhul ebaadekvaatseks emotsioonide reguleerimise strateegiaks, kuivõrd see kipub, vastupidiselt soovitule, emotsionaalset ängi hoopis suurendama. Rumineerimise tendentsi on märgatud mitmete psüühiliste häirete, näiteks [[depressioon]]i puhul. [24]


==Emotsioonide mudelid==
'''Muretsemine'''
Emotsioonide kohta on mitu võistlevat mudelit.


[[René Descartes]]i ja paljude tänapäeva psühholoogide järgi on olemas mõned [[baasemotsioon]]id, millest kõik teised emotsioonid koosnevad.
Muretsemine kui tähelepanu kõrvalejuhtimise strateegia liik [15] tähendab tähelepanu suunamist potentsiaalsetele negatiivsetele tulevikusündmustele.[25] Nende sündmuste üle muretsemine aitab kaasa intensiivsete negatiivsete emotsioonide ja [[füsioloogia|füsioloogilise]] aktiivsuse vähendamisele.[15] Kui muretsemine võib mõningatel puhkudel hõlmata [[Probleem#Probleemi lahendamine|probleemidele lahenduste]] otsimist, peetakse liigset muretsemist üldiselt ebaadekvaatseks emotsioonide reguleerimise strateegiaks. Selline liigne muretsemine on tavapärane [[Ärevushäired|ärevushäirete]], eriti [[generaliseerunud ärevushäire]] puhul.[26]


Teises mudeli järgi on igal emotsioonil oma taandumatu tuum, mis ei koosne millestki lihtsamast.
'''Mõtete allasurumine'''


Kolmanda mudeli järgi moodustavad emotsioonid mitmemõõtmelise pideva skaala nagu [[värvus]]ed. Need mõõtmed võivad olla näiteks erutustase, intensiivsus, meeldivus või ebameeldivus, suunatus endale või teisele. Sel juhul ei ole emotsioonide vahel loomulikke selgeid piire. Sel juhul võib ka loota leida emotsioonide mitmekesisusele suhteliselt lihtne bioloogiline seletus.
Mõtete allasurumine tähendab püüdlusi suunata oma tähelepanu eemale teatud mõtetelt või mentaalsetelt kujutlustelt, mõjutamaks oma emotsionaalset seisundit [15]. Kuigi mõtete allasurumine võib pakkuda ajutist leevendust, kipub see tegelikult viima hoopis rohkemate negatiivsete mõtete kogemisele.[27] Seda strateegiat peetakse üldjuhul ebaadektvaatseks ning seostatakse enim [[obsessiiv-kompulsiivne häire|obsessiiv-kompulsiivse häirega]].


Emotsioonide aluseks on postuleeritud ka [[modulaarsus|modulaarseid]] allsüsteeme, mille [[funktsioon (bioloogia)|funktsioon]] on eri [[põhivajadused|põhivajaduste]] rahuldamise koordineerimine.
===Kognitsiooni muutmine===
[[Tunnetus (psühholoogia)|Kognitsiooni]] muutmine tähendab oma suhtumise muutmist mingi olukorra suhtes, eesmärgiga muuta olukorra emotsionaalset tähendust inimese jaoks. [11]


Tunnetusteadusel puuduvad praegu empiirilised vahendid nende mudelite vahel valimiseks.
'''Ümberhindamine'''


==Lihtemotsioonid==
Ümberhindamine on hiline emotsiooni reguleerimise strateegia, mis hõlmab eneses katset tõlgendada sündmuse tähendus ümber selliselt, et muutuks viimase mõju emotsionaalsele seisundile[11]. Näiteks võib isik tõlgendada sündmust ümber püüdes muuta oma perspektiivi, nägemaks n-ö suurt pilti. [28] Ümberhindamine on edukas strateegia vähendamaks füsioloogilist[29], [[subjektiivsus|subjektiivset]] [12] ja neuraalset [30] emotsionaalset reaktsiooni. Erinevalt [[#Kõrvalejuhtimine|tähelepanu kõrvalejuhtimisest]] on märgata tendentsi kasutada just ümberhindamise strateegiat kui ollakse silmitsi madala intensiivsusega negatiivsete stiimulitega, kuivõrd neid stiimuleid on üsna lihtne ümber hinnata.[23]
Ekmani ja Frieseni (1989) järgi on olemas kuus emotsiooni, millel on kultuuridevaheliselt tõlgitavad nimetused ja universaalselt äratuntavad [[näoilme]]d: [[õnnelikkus]], [[kurbus]], [[hirm]], [[viha]], [[imestus]] ja [[vastikus]]. Mõned uurijad leiavad, et kaks viimast on liiga lihtsad, et neid emotsioonideks nimetada.


Teised emotsioonid on oma väljenduse poolest kultuurisõltelised.
'''Distantseerumine'''


==Filosoofia==
Distantseerumine viitab püüetele võtta emotsionaalse sündmuse hindamisel sõltumatu kolmanda isiku perspektiiv. [33] Distantseerumise puhul on näidatud, et see on adekvaatne strateegia töötlemaks negatiivseid stiimuleid [34], vähendamaks emotsionaalset ja [[Südame-veresoonkond|kardiovaskulaarset]] reaktsiooni negatiivsetele stiimulitele ning suurendamaks[[Probleem#Probleemi lahendamine|probleemilahendusele]] orienteeritud käitumist. [35]
===Ajalugu===
[[René Descartes]]il, [[Thomas Hobbes]]il emotsioonide teooria.


[[Platon]] eristas "[[Riik (Platon)|Platon]]" vaimu kolme komponendina [[mõtlemine|mõtlemist]], [[soovimine|soovimist]] ja emotsioone. Umbes selline jaotus on ka tänapäeva psühholoogias.
'''Huumor'''


[[Aristoteles]] ei vaatle emotsioone vaimu eraldi komponendina. Moraalne elu on Aristotelese järgi võimalik tänu sellele, et õpitakse tundma õigetes olukordades õigeid tundeid.
On leitud, et [[huumor]]i kasutamine on emotsioonide reguleerimisel edukas strateegia. Täpsemalt, positiivse ja healoomulise huumori kasutamise puhul on leitud, et see reguleerib efektiivselt nii positiivseid emotsioone (neid suurendades) kui negatiivseid emotsioone (neid vähendades). Negatiivse huumori puhul on mõju aga väiksem. [36]


[[Stoitsism]]i järgi on emotsioonid otsustused asjade väärtuse üle, mis on subjekti vooruse suhtes juhuslikud ja mille suhtes me peame jääma ükskõikseks. Seega taandati emotsioonid uskumustele.
===Reaktsiooni muutmine===
Reaktsiooni muutmine püüab otseselt mõjutada [[kogemus]]likke, [[käitumine|käitumuslikke]] ning [[üsioloogia|füsioloogilisi]] reaktsioone [11].


[[Thomas Hobbes]]i järgi on "kired" teatud himud või vastikused. Seega taandas ta emotsioonid soovidele.
'''Ekspressiivne allasurumine'''


[[Benedict Spinoza]] järgi on emotsioonid ühtaegu kehalised ja hingelised, sest keha ja hing on ühe ja sama reaalsuse aspektid. Emotsioonidest kui hinge afektsioonidest sõltub erinevus parima ja halvima elu vahel, sest nad kas suurendavad või vähendavad hinge tegutsemisvõimet.
Ekspressiivne allasurumine tähendab emotsioonide väljendamise allasurumist. On näidatud, et see strateegia vähendab edukalt emotsionaalsete seisunditega seonduvate näoilmete väljendamist, positiivsete emotsioonide [[subjektiivsus|subjektiivset]] tundmist, südame löögisagedust ning [[Sümpaatiline_närvisüsteem|sümpateetilise närvisüsteemi]] aktivatsiooni. Teisalt aga on uuringute tulemused vastandlikud selles osas, kas ekspressiivne allasurumine on efektiivne ka negatiivsete emotsioonide vähendamisel. [37] Lisaks on uuringud näidanud, et ekspressiivse allasurumisega võivad kaasneda negatiivsed sotsiaalsed tagajärjed – vähenenud kontaktid teiste inimestega ning raskused suhete loomisel. [38]


[[David Hume]]'i järgi peab [[mõistus]] olema [[kirg]]ede ori.
Ekspressiivset allasurumist peetakse üldjuhul ebaadekvaatseks emotsioonide reguleerimise strateegiaks. Võrreldes [[#Ümberhindamine|ümberhindamisega]] on ekspressiivset allasurumist seostatud mitmete [[psühhopatoloogia|psühholoogiliste häiretega]] [6], halvema sotsiaalse hakkamasaamisega ning vähenenud üleüldise [[subjektiivne heaolu|subjektiivse heaoluga]]. [31] Samuti eeldab ekspressiivne allasurumine küllaltki suurte kognitiivsete ressursside mobiliseerimist.[39] Samas aga möönavad mõned uurijad, et strateegia adekvaatsuse hindamisel on oluline arvestada ka [[kontekst]]i, viidates sellele, et mõningates olukordades võib ekspressiivne allasurumine olla adekvaatne strateegia. [32]


[[Immanuel Kant]] pidas emotsioone loomult konatiivseteks ning pani nad kokku [[kalduvus]]tega, mis ahvatlevad [[tahe]]t toimima [[kohus (eetika)|kohus]]est erinevatel [[motiiv]]idel.
'''Psühhoaktiivsed ained'''


20. sajandi [[analüütiline vaimufilosoofia]] on emotsioone vähe käsitlenud. Huvi emotsioonide vastu elavnes [[Errol Bedford]]i artikliga "[[Emotions]]" ([[1957]]) ja [[Anthony Kenny]] raamatuga "[[Actions, Emotions and Will]]" ([[1963]]), mis vaidlesid arusaamaga, et emotsioonid on [[tundmus]]ed, mida tahe ega mõistus ei saa mõjutada.
[[Meelemürk|Psühhoaktiivsete ainete]] kasutamine võib olla üks viis mõjutada emotsioonidega seonduvaid [[füsioloogia|füsioloogilisi]] reaktsioone. Näiteks [[alkohol]] võib põhjustada rahustavaid ja [[anksiolüütikum|anksiolüütilisi]] efekte [40] ning [[beetablokaatorid]] võivad mõjutada [[Sümpaatiline_närvisüsteem|sümpaatilise närvisüsteemi]] aktivatsiooni. [10]


Praeguseks on tekkinud [[emotsioonifilosoofia]], mis uurib emotsioone koostöös [[tunnetusteadus]]e, [[psühholoogia]], [[neuroteadus]]e, [[evolutsioonibioloogia]] ja [[majandusteadus]]ega.
'''Füüsiline treening'''
===Küsimused===
====Kas emotsioonid on olemas?====
====Mis on emotsioon?====
====Kas emotsioonid on loomulik liik?====
[[Paul E. Griffiths]]<ref>Griffiths 1999, 2004.</ref> eitab, et emotsioonide näol on tegemist ühtse loomuse ja päritoluga nähtustega ([[loomulik liik|loomuliku liigiga]]). Neil puudub ühtne mehhanism ning isegi ühe ja sama emotsiooni puhul võivad eri juhtudel olla mängus erinevad mehhanismid, mis on suurelt jaolt üksteisest sõltumatud.


==Kriminalistika==
On leitud, et füüsiline treening vähendab negatiivsete emotsioonide [[füsioloogia|füsioloogilisi]] ja [[kogemus]]likke mõjusid. [10] Regulaarse füüsilise aktiivsuse puhul on leitud, et see vähendab emotsionaalset stressi ning suurendab emotsioonide kontrollimise võimet. [41]
Sageli on probleemiks õigusvastase teo sooritamise hindamisel inimese emotsionaalne seisund<ref>[http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/10062/2855/1/otsa_raul.pdf Eluvastaste süütegude võrdõiguslik ja empiiriline uurimus]</ref>. Praegu ollakse seisukohal, et kui inimene oli teo sooritamise ajal erilises emotsionaalses seisundis, mil ta ei olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, siis ta ei ole [[süüdiv]].

==Olulisemaid teoreetikuid==
<!-- Palun ära täienda seda nimistut ilma seda esmalt arutelulehel soovitamata. See võiks olla lühike nimistu teadlastest, kes on kõige tunnustatumad ja tsiteeritumad selles vallas. -->
[[File:William James b1842b.jpg|thumb|left|upright=0.56|[[William James]] umbes sel ajal, kui ta emotsioonidest kirjutas]]
19. sajandi lõpus olid kõige mõjukamad teoreetikud [[William James]] (1842-1910) ja [[Carl Lange]] (1834-1900). James oli Ameerika psühholoog ja filosoof, kes kirjutas hariduspsühholoogiast, religioosse kogemuse ja müstika psühholoogiast ja [[pragmatism]]i filosoofiast. Eraldiseisvalt arendasid nad välja [[James-Lange teooria]], hüpoteesi emotsioonide päritolust ja loomusest. Teooria kohaselt loob autonoomne närvisüsteem inimeses vastuseks keskkonnas kogetule füsioloogilise sündmuse nagu lihaspinge, südame rütmisageduse või hingamissageduse tõusu, suukuivuse. Emotsioonid on seega tunded, mis tekivad füsioloogiliste muutuste tulemusel, mitte ei ole nende tekkimise põhjuseks<ref>{{cite web|last=Cherry|first=Kendra|title=v|url=http://psychology.about.com/od/jindex/g/jameslange.htm|accessdate=30 April 2012}}</ref>.

[[Silvan Tomkins]] (1911-1991) arendas välja afekti teooria ja skripti teooria. Afekti teooria tutvustas baasemotsioonide kontseptsiooni ja tugines ideel, et emotsioonid on meie elu motiveerivaks jõuks<ref>{{cite web|last=The Tomkins Institute|title=Applied Studies in Motivation, Emotion, and Cognition|url=http://www.tomkins.org/Tomkins.html|accessdate=30 April 2012}}</ref>.

Mõned kõige mõjukamad 20. sajandi emotsiooniteoreetikud on lahkunud viimase paarikümne aasta jooksul. Näiteks [[Magda B. Arnold]] (1903-2002), Ameerika psühholoog, kes arendas välja emotsioonide hindamise teooria (ingl. k.''appraisal theory'')<ref>Reisenzein , R. (2006). Cognition & emotion. Psychology Press, part of the Taylor & Francis Group, 20(7), 920-951. http://psycnet.apa.org/doi/10.1080/02699930600616445</ref>, [[Richard Lazarus]] (1928-2006), Ameerika psühholoog, kes spetsialiseerus emotsioonide ja stressi uurimisele, eriti seoses tunnetusega (kognitsiooniga), [[Herbert A. Simon]] (1916-2001), kes lisas emotsioonid otsuste langetamisse ja tehisintellekti, [[Robert Plutchik]], Ameerika psühholoog, kes arendas välja emotsiooni psühhoevolutsioonilise teooria<ref>Plutchik, R. (1982). A psychoevolutionary theory of emotions. Social Science Information, 21, 529. {{doi|10.1177/053901882021004003}}</ref>, [[Robert Zajonc]] (1923–2008), Poola-Ameerika sotsiaalpsühholoog, kes spetsialiseerus sotsiaalsetele ja tunnetuslikele protsessidele nagu sotsiaalne hõlbustamine (ingl. k. ''social facilitation''). Ameerika filosoof [[Robert C. Solomon]] (1942–2007), panustas enda teooriatega emotsioonide filosoofiasse raamatutega nagu ''What Is An Emotion?: Classic and Contemporary Readings'' (Oxford, 2003). [[Peter Goldie]] (1946–2011), Briti filosoof, kes spetsialiseerus eetikale, esteetikale, emotsioonidele, tunnetele ja isiksusele.

Mõjukad teoreetikud, kes on veel praegugi aktiivsed, on näiteks järgnevad psühholoogid, neuroloogid, filosoofid ja sotsioloogid:
* [[Lisa Feldman Barrett]] – Sotsiaalne filosoof ja psühholoog, kes on spetsialiseerunud [[afektiivne teadus|afektiivsele teadusele]] ja emotsioonidele.
* [[John Cacioppo]] – uurija [[Chicago Ülikool]]ist, [[sotsiaalne neuroteadus|sotsiaalse neuroteaduse]] rajaja koos [[Gary Berntson]]iga.
* [[Randall Collins]] - (s. 1941) Ameerika sotsioloog [[Pennsylvania Ülikool]]ist, kes arendas välja suhtlemisrituaali teooria (ingl. k. ''interaction ritual theory''), mille osaks on emotsionaalse kaasamineku mudel (ingl. k. ''emotional entrainment model'')
* [[António Damásio]] (s. 1944) – Portugallasest käitumuslik neuroloog ja neuroteadlane, kes töötab USAs.
* [[Richard Davidson]] (s. 1951) – Ameerika psühholoog ja neuroteadlane, üks [[afektiivne neuroteadus|afektiivse neuroteaduse]] teerajajatest.
* [[Paul Ekman]] (s. 1934) – Psühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonide ja nende näoväljenduste uurimisele.
* [[Barbara Fredrickson]] – Sotsiaalpsühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonidele ja positiivsele psühholoogiale.
* [[Nico Frijda]] (s. 1927) – Hollandi psühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonide, eriti nende näoväljenduste uurimisele.
* [[Joseph E. LeDoux]] (s. 1949) – Ameerika neuroteadlane, kes uurib mälu ja emotsioonide bioloogilisi aluseid, eriti hirmu mehhanisme.
* [[George Mandler]] (s. 1924) - Ameerika psühholoog, kes on kirjutanud mõjukaid raamatuid tunnetusest ja emotsioonidest.
* [[Jaak Panksepp]] (s. 1943) – Eesti päritolu Ameerika psühholoog, psühhobioloog ja neuroteadlane, üks afektiivse neuroteaduse teerajajatest.
* [[Jesse Prinz]] – Ameerika filosoof, kes on spetsialiseerunud emotsioonidele, moraalipsühholoogiale, esteetikale ja teadvusele.
* [[James A. Russell]] – Ameerika psühholoog, kes arendas välja afekti ringmudeli (ingl. k. ''circumplex model of affect'')
* [[Klaus Scherer]] (s. 1943) – Šveitsi psühholoog ja Genfis asuva Šveitsi Afektiivteaduste keskuse juht. Ta on spetsialiseerunud emotsioonipsühholoogiale.
* [[Ronald de Sousa]] (s. 1940) – Inglise-Kanada filosoof, kes on spetsialiseerunud emotsioonide, vaimu ja bioloogia filosoofiale.
* [[Jonathan Turner]] (s. 1942) - Ameerika sotsioloog [[California Ülikool Riverside'is|California Ülikoolist Riverside'is]]. Ta on üldine sotsioloogia teoreetik, kelle peamiste valdkondade hulka kuuluvad emotsioonide, etniliste suhete, sotsiaalsete institutsioonide, sotsiaalse kihistumise sotsioloogia ja biosotsioloogia.
* [[Dominique Moïsi]] (s. 1946) - Moïsi on autoriks raamatule ''The Geopolitics of Emotion'', mis keskendub üleilmastumisega kaasnevatele emotsioonidele.

==Vaata ka==
*[[Hemifacial Differences in the In-group Advantage in Emotion Recognition]]

==Viited==
{{viited}}

==Kirjandus==
*[[René Descartes]]. ''[[Hinge passioonid]]'', [[1649]].
*[[Errol Bedford]]. Emotions. – ''[[Proceedings of the Aristotelian Society]]'', [[1957]], 57, lk 281–304.
*[[Anthony Kenny]]. ''Action, Emotion and Will'', London; New York: Routledge and Kegan Paul; Humanities Press [[1963]].
*[[Ronald de Sousa]]. ''The Rationality of Emotion'', Cambridge, MA: MIT Press [[1987]].
*[[Paul Ekman]], [[W. V. Friesen]]. The Argument and Evidence About Universals in Facial Expressions of Emotion. – ''Handbook of Social Psychophysiology'', New York: John Wiley and Sons, Ltd. [[1989]].
*[[Jaak Panksepp]]. ''Affective neuroscience: the foundations of human and animal emotions'', New York, Oxford: Oxford University Press [[1998]].
*[[Paul Griffiths]]. ''What emotions really are: the problem of psychological categories'', [[Chicago]]: [[University of Chicago Press]] [[1999]]
*M. Lewis, Haviland-Jones (toim). ''Handbook of Emotions'', New York: Guilford University Press, [[2000]].
**[[Jaak Pangsepp]]. Emotion as a Natural Kind Within the Brain, lk 137–155.
*[[Leda Cosmides]], [[John Tooby]]. Evolutionary Psychology and the Emotions, lk 91–115.
*[[Paul Griffiths]]. Is emotion a natural Kind? – [[Robert E. Solomon]] (toim). ''Philosophers on Emotion'', [[Oxford]]: [[Oxford University Press]] [[2004]], lk 233–249.</ref>

==Välislingid==
*[[Ronald de Sousa]]. [http://plato.stanford.edu/entries/emotion/ Emotion]. [[Stanfordi filosoofiaentsüklopeedia]], [[2013]].

[[Kategooria:Psühholoogia]]

Redaktsioon: 21. jaanuar 2015, kell 20:19

Emotsioon on organismi seisund, millega kaasnevad märgatavad kehalised muutused (hingamises, pulsis, näo verevarustuses jne.), mida subjektiivselt tajutakse mingi tundmusena, mille nimetamiseks on keeles oma sõna ja mis tõukab mingil viisil tegutsema.

Psühholoogia prototüüpilise definitsiooni kohaselt on kolm emotsiooni peamist omadust järgmised:

  1. Emotsioon tekib, kui inimene hindab olukorda enda jaoks oluliseks;
  2. Emotsioonid on mitmetahulised, kogu keha haaravad protsessid, millega kaasnevad muutused nii inimese füsioloogias, subjektiivses kogemuses kui ka käitumuslikus väljenduses;
  3. Emotsioone on võimalik kirjeldada kas laiaulatuslike mõõtmete (nt. üldised positiivsed või negatiivsed emotsioonid) või üksikute spetsiifiliste kategooriate (nt. rõõm, kurbus, viha) kaudu.

Emotsioonide liigid

  1. afekt - lühiajaline tormiliselt kulgev emotsionaalne reaktsioon, mis mõjutab inimest tervikuna;
  2. kirg - sügav, tugev, pikaajaline seisund, mis on suunatud mingi vajaduse rahuldamiseks;
  3. frustratsioon - psüühiline pingeseisund , mis tekib tegevuse sunnitud katkestamisel enne eesmärgi saavutamist, perspektiivituse tunnetamisel;
  4. ärevus - iseloomulik ootuse ja ebamäärasuse elamused ja abitus- ning hirmutunne.

Emotsioonide füsioloogilised alused

Emotsioonide kandjaks on neid läbi elav inimene ja seetõttu on tundmused alati subjektiivsed. Emotsioonides on 2 komponenti:

  1. emotsiooni väljendus;
  2. väljendust põhjustav sisemine tunne.

Emotsioonis on alati:

  1. kehaline komponent;
  2. hinnanguline suhtumine.

Emotsioon avaldub:

  1. kehalised muutused, näoilme;
  2. tunne, subjektiivne läbielamine.

Oma emotsioonide väljendamist peetakse tervislikuks ja kasulikuks.

Emotsioonide olemasolule põhineb valedetektori tööpõhimõte.

Emotsioonide mudelid

Emotsioonide kohta on mitu võistlevat mudelit.

René Descartesi ja paljude tänapäeva psühholoogide järgi on olemas mõned baasemotsioonid, millest kõik teised emotsioonid koosnevad.

Teises mudeli järgi on igal emotsioonil oma taandumatu tuum, mis ei koosne millestki lihtsamast.

Kolmanda mudeli järgi moodustavad emotsioonid mitmemõõtmelise pideva skaala nagu värvused. Need mõõtmed võivad olla näiteks erutustase, intensiivsus, meeldivus või ebameeldivus, suunatus endale või teisele. Sel juhul ei ole emotsioonide vahel loomulikke selgeid piire. Sel juhul võib ka loota leida emotsioonide mitmekesisusele suhteliselt lihtne bioloogiline seletus.

Emotsioonide aluseks on postuleeritud ka modulaarseid allsüsteeme, mille funktsioon on eri põhivajaduste rahuldamise koordineerimine.

Tunnetusteadusel puuduvad praegu empiirilised vahendid nende mudelite vahel valimiseks.

Lihtemotsioonid

Ekmani ja Frieseni (1989) järgi on olemas kuus emotsiooni, millel on kultuuridevaheliselt tõlgitavad nimetused ja universaalselt äratuntavad näoilmed: õnnelikkus, kurbus, hirm, viha, imestus ja vastikus. Mõned uurijad leiavad, et kaks viimast on liiga lihtsad, et neid emotsioonideks nimetada.

Teised emotsioonid on oma väljenduse poolest kultuurisõltelised.

Filosoofia

Ajalugu

René Descartesil, Thomas Hobbesil emotsioonide teooria.

Platon eristas "Platon" vaimu kolme komponendina mõtlemist, soovimist ja emotsioone. Umbes selline jaotus on ka tänapäeva psühholoogias.

Aristoteles ei vaatle emotsioone vaimu eraldi komponendina. Moraalne elu on Aristotelese järgi võimalik tänu sellele, et õpitakse tundma õigetes olukordades õigeid tundeid.

Stoitsismi järgi on emotsioonid otsustused asjade väärtuse üle, mis on subjekti vooruse suhtes juhuslikud ja mille suhtes me peame jääma ükskõikseks. Seega taandati emotsioonid uskumustele.

Thomas Hobbesi järgi on "kired" teatud himud või vastikused. Seega taandas ta emotsioonid soovidele.

Benedict Spinoza järgi on emotsioonid ühtaegu kehalised ja hingelised, sest keha ja hing on ühe ja sama reaalsuse aspektid. Emotsioonidest kui hinge afektsioonidest sõltub erinevus parima ja halvima elu vahel, sest nad kas suurendavad või vähendavad hinge tegutsemisvõimet.

David Hume'i järgi peab mõistus olema kirgede ori.

Immanuel Kant pidas emotsioone loomult konatiivseteks ning pani nad kokku kalduvustega, mis ahvatlevad tahet toimima kohusest erinevatel motiividel.

20. sajandi analüütiline vaimufilosoofia on emotsioone vähe käsitlenud. Huvi emotsioonide vastu elavnes Errol Bedfordi artikliga "Emotions" (1957) ja Anthony Kenny raamatuga "Actions, Emotions and Will" (1963), mis vaidlesid arusaamaga, et emotsioonid on tundmused, mida tahe ega mõistus ei saa mõjutada.

Praeguseks on tekkinud emotsioonifilosoofia, mis uurib emotsioone koostöös tunnetusteaduse, psühholoogia, neuroteaduse, evolutsioonibioloogia ja majandusteadusega.

Küsimused

Kas emotsioonid on olemas?

Mis on emotsioon?

Kas emotsioonid on loomulik liik?

Paul E. Griffiths[1] eitab, et emotsioonide näol on tegemist ühtse loomuse ja päritoluga nähtustega (loomuliku liigiga). Neil puudub ühtne mehhanism ning isegi ühe ja sama emotsiooni puhul võivad eri juhtudel olla mängus erinevad mehhanismid, mis on suurelt jaolt üksteisest sõltumatud.

Kriminalistika

Sageli on probleemiks õigusvastase teo sooritamise hindamisel inimese emotsionaalne seisund[2]. Praegu ollakse seisukohal, et kui inimene oli teo sooritamise ajal erilises emotsionaalses seisundis, mil ta ei olnud võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima, siis ta ei ole süüdiv.

Olulisemaid teoreetikuid

William James umbes sel ajal, kui ta emotsioonidest kirjutas

19. sajandi lõpus olid kõige mõjukamad teoreetikud William James (1842-1910) ja Carl Lange (1834-1900). James oli Ameerika psühholoog ja filosoof, kes kirjutas hariduspsühholoogiast, religioosse kogemuse ja müstika psühholoogiast ja pragmatismi filosoofiast. Eraldiseisvalt arendasid nad välja James-Lange teooria, hüpoteesi emotsioonide päritolust ja loomusest. Teooria kohaselt loob autonoomne närvisüsteem inimeses vastuseks keskkonnas kogetule füsioloogilise sündmuse nagu lihaspinge, südame rütmisageduse või hingamissageduse tõusu, suukuivuse. Emotsioonid on seega tunded, mis tekivad füsioloogiliste muutuste tulemusel, mitte ei ole nende tekkimise põhjuseks[3].

Silvan Tomkins (1911-1991) arendas välja afekti teooria ja skripti teooria. Afekti teooria tutvustas baasemotsioonide kontseptsiooni ja tugines ideel, et emotsioonid on meie elu motiveerivaks jõuks[4].

Mõned kõige mõjukamad 20. sajandi emotsiooniteoreetikud on lahkunud viimase paarikümne aasta jooksul. Näiteks Magda B. Arnold (1903-2002), Ameerika psühholoog, kes arendas välja emotsioonide hindamise teooria (ingl. k.appraisal theory)[5], Richard Lazarus (1928-2006), Ameerika psühholoog, kes spetsialiseerus emotsioonide ja stressi uurimisele, eriti seoses tunnetusega (kognitsiooniga), Herbert A. Simon (1916-2001), kes lisas emotsioonid otsuste langetamisse ja tehisintellekti, Robert Plutchik, Ameerika psühholoog, kes arendas välja emotsiooni psühhoevolutsioonilise teooria[6], Robert Zajonc (1923–2008), Poola-Ameerika sotsiaalpsühholoog, kes spetsialiseerus sotsiaalsetele ja tunnetuslikele protsessidele nagu sotsiaalne hõlbustamine (ingl. k. social facilitation). Ameerika filosoof Robert C. Solomon (1942–2007), panustas enda teooriatega emotsioonide filosoofiasse raamatutega nagu What Is An Emotion?: Classic and Contemporary Readings (Oxford, 2003). Peter Goldie (1946–2011), Briti filosoof, kes spetsialiseerus eetikale, esteetikale, emotsioonidele, tunnetele ja isiksusele.

Mõjukad teoreetikud, kes on veel praegugi aktiivsed, on näiteks järgnevad psühholoogid, neuroloogid, filosoofid ja sotsioloogid:

  • Lisa Feldman Barrett – Sotsiaalne filosoof ja psühholoog, kes on spetsialiseerunud afektiivsele teadusele ja emotsioonidele.
  • John Cacioppo – uurija Chicago Ülikoolist, sotsiaalse neuroteaduse rajaja koos Gary Berntsoniga.
  • Randall Collins - (s. 1941) Ameerika sotsioloog Pennsylvania Ülikoolist, kes arendas välja suhtlemisrituaali teooria (ingl. k. interaction ritual theory), mille osaks on emotsionaalse kaasamineku mudel (ingl. k. emotional entrainment model)
  • António Damásio (s. 1944) – Portugallasest käitumuslik neuroloog ja neuroteadlane, kes töötab USAs.
  • Richard Davidson (s. 1951) – Ameerika psühholoog ja neuroteadlane, üks afektiivse neuroteaduse teerajajatest.
  • Paul Ekman (s. 1934) – Psühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonide ja nende näoväljenduste uurimisele.
  • Barbara Fredrickson – Sotsiaalpsühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonidele ja positiivsele psühholoogiale.
  • Nico Frijda (s. 1927) – Hollandi psühholoog, kes on spetsialiseerunud emotsioonide, eriti nende näoväljenduste uurimisele.
  • Joseph E. LeDoux (s. 1949) – Ameerika neuroteadlane, kes uurib mälu ja emotsioonide bioloogilisi aluseid, eriti hirmu mehhanisme.
  • George Mandler (s. 1924) - Ameerika psühholoog, kes on kirjutanud mõjukaid raamatuid tunnetusest ja emotsioonidest.
  • Jaak Panksepp (s. 1943) – Eesti päritolu Ameerika psühholoog, psühhobioloog ja neuroteadlane, üks afektiivse neuroteaduse teerajajatest.
  • Jesse Prinz – Ameerika filosoof, kes on spetsialiseerunud emotsioonidele, moraalipsühholoogiale, esteetikale ja teadvusele.
  • James A. Russell – Ameerika psühholoog, kes arendas välja afekti ringmudeli (ingl. k. circumplex model of affect)
  • Klaus Scherer (s. 1943) – Šveitsi psühholoog ja Genfis asuva Šveitsi Afektiivteaduste keskuse juht. Ta on spetsialiseerunud emotsioonipsühholoogiale.
  • Ronald de Sousa (s. 1940) – Inglise-Kanada filosoof, kes on spetsialiseerunud emotsioonide, vaimu ja bioloogia filosoofiale.
  • Jonathan Turner (s. 1942) - Ameerika sotsioloog California Ülikoolist Riverside'is. Ta on üldine sotsioloogia teoreetik, kelle peamiste valdkondade hulka kuuluvad emotsioonide, etniliste suhete, sotsiaalsete institutsioonide, sotsiaalse kihistumise sotsioloogia ja biosotsioloogia.
  • Dominique Moïsi (s. 1946) - Moïsi on autoriks raamatule The Geopolitics of Emotion, mis keskendub üleilmastumisega kaasnevatele emotsioonidele.

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Griffiths 1999, 2004.
  2. ↑ Eluvastaste süütegude võrdõiguslik ja empiiriline uurimus
  3. ↑ Cherry, Kendra. "v". Vaadatud 30. aprillil 2012.
  4. ↑ The Tomkins Institute. "Applied Studies in Motivation, Emotion, and Cognition". Vaadatud 30. aprillil 2012.
  5. ↑ Reisenzein , R. (2006). Cognition & emotion. Psychology Press, part of the Taylor & Francis Group, 20(7), 920-951. http://psycnet.apa.org/doi/10.1080/02699930600616445
  6. ↑ Plutchik, R. (1982). A psychoevolutionary theory of emotions. Social Science Information, 21, 529. DOI:10.1177/053901882021004003

Kirjandus

Välislingid

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Emotsioon&oldid=4090827"