Peloponnesose vaskuss

Allikas: Vikipeedia
Peloponnesose vaskuss
Benny Trapp Anguis cephallonicus.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Roomajad Reptilia
Selts: Soomuselised Squamata
Sugukond: Vaskuslased Anguidae
Perekond: Vaskuss Anguis
Liik: Peloponnesose vaskuss
Ladinakeelne nimetus
Anguis cephallonicus
Werner, 1894
Anguis cephalonnica distribution.png

Peloponnesose vaskuss (Anguis cephalonnica) on vaskuslaste sugukonda vaskussi perekonda kuuluv jalutu sisalik. Nad on levinud Lõuna-Kreekas Peloponnesose poolsaarel ja Joonia mere saartel Kefalloniál, Ithakal ja Zákynthosel. Nende levila kattub Peloponnesose põhjaosas hariliku vaskussi levilaga.[2] Selle liigi esindajaid on ekslikult peetud ka hariliku vaskussi alamliigiks A. f. peloponnesiacus (Stepanek 1937).[3]

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välimuselt sarnaneb harilikule vaskussile, kuid täiskasvanud isendid on enamasti pikemad ja juhul, kui saba pole murdunud, on ka see suhteliselt pikem. Peloponnesose vaskussi kere on sihvakam ja pea kitsam. Ümber keskkeha on neil 30–36 soomust (rohkem kui vaskussil). Peloponnesose vaskussi selg on tavaliselt kohvipruuni värvi, kõht ja küljed tumepruunid või mustad. Kukla taga ja kaelal on külgede ja selja üleminekupiiril laineline muster. Täiskasvanutel võivad kaela keskjoonel olla 2–6 sentimeetrised tumedad triibud. Täiskasvanud isendid on kuni 50 sentimeetri pikkused.[2]

Levik ja elukeskkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peloponnesose vaskuss on levinud Lõuna-Kreekas Peloponnesuse poolsaarel ja Joonia mere saartel Kefalloniál, Ithakal ja Zákynthosel. Eelistab niiskeid elupaiku nagu heitlehelised metsad, okasmetsad ja jõgede kaldametsad.[2] Neid leidub ka hekkides, taluaedades ja põldudel.[1] Mägedes viibivad kuni 1200 meetri kõrgusel üle merepinna.[2]

Ohustatus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Rahvusvahelise Looduskaitseliidu hinnangul on tegemist ohulähedase liigiga. Kuigi tegemist on suhteliselt kohanemisvõimeliste loomadega ei ole nad laialt levinud ja inimesed kipuvad neid tapma. Inimeste tekitatud tulekahjud, nagu 2007. aasta Kreeka metsatulekahjud, on selle liigi esindajatele tõsiseks ohuks.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Wolfgang Böhme, Petros Lymberakis. Anguis cephalonnica. www.iucnredlist.org, 2009. International Union for Conservation of Nature and Natural Resources. Kasutatud 3. oktoober 2012. (Inglise keel)
  2. 2,0 2,1 2,2 2,3 Arnold 2004, lk 193
  3. Anguis fragilis LINNAEUS 1758 (accepted name) Kasutatud: 3. oktoober 2012

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Edwin Nicholas Arnold Euroopa kahepaiksed ja roomajad Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004 ISBN 998570147X

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]