Titan

Titan

Avastamine
Avastaja	Christiaan Huygens
Avastamiskuupäev	25. märts 1655
Orbiit
Orbiidi raadius	1 221 931 km
Orbitaalperiood	15,9454 päeva
On kaaslaseks planeedile	Saturn
Füüsikaline iseloomustus
Keskmine diameeter	5150 km (0,404 Maad)
Pindala	83 000 000 km²
Mass	1,345*10²³ kg (0,0225 Maad)
Keskmine tihedus	1,88 g/cm³
Gravitatsioon pinnal	1,352 m/s²
Paokiirus	2,64 km/s
Telje kalle	puudub, 0°
Albeedo	0,21
Pinna keskmine temperatuur	94 K
Atmosfäär
Rõhk	146,7 kPa
Lämmastik	98,4%
Metaan	1,6%

Titan on Saturni suurim kuu ja Päikesesüsteemi suuruselt teine kuu Ganymedese järel. Kõrvuti Maa, Veenuse ja Marsiga on Titan ainuke taevakeha meie Päikesesüsteemis, millel teatakse olevat tihe atmosfäär ja tahke pind.

Kirjeldus

Titani orbiidi raadius on 1 221 931 km ja tiirlemisperiood 15,9454 Maa päeva. Ta eemaldub Saturnist kuni 20 Saturni raadiuse kaugusele.

Titani keskmine läbimõõt on 5152 km ehk 0,404 Maa läbimõõtu. Titani pindala on 83 miljonit km² ja ruumala 7,16*10¹⁰ km³ ehk 0,066 Maa ruumala. Tema tihedus on 1,8798 g/cm³ ja mass 1,34520±0002*10²³ kg. Titani pinnal on gravitatsioon 1,352 m/s² ehk 0,14 g ja paokiirus on 2,639 km/s. Keskmine pinnatemperatuur on 93,7 K ehk –179,5 °C. Titani albeedo on 0,22 ja tähesuurus on 8,2–9,0.

Saturni ümber tiirlev kosmosesond Cassini on radariga kaardistanud Titani pinna. Nõnda on leitud, et kuu pinnamood on Maaga võrreldes väga tasane ja kõrguste vahe on väike.

Titani atmosfäärirõhk pinnal on 146,7 kPa ehk 1,45 Maa atmosfäärirõhku. Inimene oleks võimeline nii tihedat õhku hingama, kuid Titani atmosfäär on mürgine. Näiteks stratosfääris koosneb see 98,4% lämmastikust ja 1,4% metaanist, aga troposfääri alumises osas 95% lämmastikust ja 4,9% metaanist. Titani gravitatsioon on nii väike ja atmosfäär nii tihe, et inimesed suudaksid Titani atmosfääris lennata, kui nende käte külge kinnitada suured tiivad, mida lehvitada.

Titani tiirlemisperiood ja pöörlemisperiood on võrdsed. See tähendab, et Titan on kogu aeg pööratud Saturni poole sama küljega. Poolelt Titanilt ei saa kunagi Saturni näha, seevastu on Titanil koht, kus Saturn kogu aeg seniidis on. (Tegelikult Saturn Titani pinnale ei paista, sest Titani atmosfäär on nii läbipaistmatu.) See on astronoomide jaoks siiski selgelt eristuv punkt ning sellepärast on Titani nullmeridiaan määratud joonena, mis ühendab poolusi ja seda punkti, kus Saturn seniidis on.

Ajalugu

Titani avastas 25. märtsil 1655 hollandi astronoom Christiaan Huygens, kes avaldas oma avastuse veel samal aastal teoses "De Saturni Luna Observatio Nova" ehk "Saturni kuu uuest vaatlemisest". Huygens nimetas teda lihtsalt Saturni Luna või Luna Saturni ehk teisisõnu Saturni kuuks, sest tollal Saturnil rohkem kuid teada ei olnud.

Aastail 1673–1686 avastas Giovanni Domenico Cassini veel 4 Saturni kuud. Pärast seda oli astronoomidel tavaks nimetada neid järjenumbritega, seestpoolt väljapoole Saturn I–V (Titan oli IV). 1789 avastas William Herschel veel kaks Saturni kuud, misjärel Titani hakati nimetama Saturn VI-ks.

Kõigile Saturni kuudele andis nime William Herscheli poeg John Herschel 1847. Ta andis kõigile Saturni kuudele nime vanakreeka mütoloogia tegelaste titaanide järgi. Sellest ajast peale on avastatud veel palju Saturni kuusid. Nendel on ka oma rooma number, kuid pärast nimede panekut avastatud kuud on saanud numbri avastamise järjekorras, nii et Titan on endiselt Saturn VI, kuigi vahepeal on avastatud kuusid nii Titanist Saturnile lähemal kui kaugemal.

Titan on Päikesesüsteemi ainuke kuu, millel on tihe atmosfäär. See selgus alles pärast seda, kui 1979 avastas NSV Liidu kosmoselaev "Pioneer 11" 12 Saturni pisikest kuud ja 1980 jõudis sinnakanti USA kosmoselaev "Voyager 1". Atmosfäär on värviline ja sellepärast peeti varem Titani selle võrra suuremaks, suuremaks ka Ganymedesest ja Päikesesüsteemi suurimaks kuuks. Isegi 1987 välja antud "A ja O" annab Titani läbimõõduks 5500 km.

Välislingid

• "Elu Titaanil oleks haisev ja plahvatusohtlik" Novaator, 15. aprill 2010