NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimene Peavalitsus

Allikas: Vikipeedia

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimene Peavalitsus
(vene keeles) Первое Главное Управление КГБ СССР


KGB Symbol.png
Moodustatud 1978
(20. detsember 1920)
Juhtkond NSV Liidu RJK EP ülem

NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee Esimene Peavalitsus oli NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee välisluurega tegelenud välisluure keskasutus.

NSVL RJK tegutses ajavahemikul 1954/5. juuli 19786. november 1991 ning asus oma tegevuse ajal Moskva Lubjanka väljakul ja alates 20. juunist 1972 Moskva ringtee lähedal spetsiaalselt välisluurele ehitatud kompleksis Jasnevos.

Nõukogude Venemaa esimene välisluureüksus Vene SFNV Rahvakomissaride Nõukogu juures asuva Kontrrevolutsiooni, Spekulatsiooni ja Sabotaaži Vastu Võitlemise Ülevenemaalise Erakorralise Komisjoni Välisosakond moodustati 20. detsembril 1920. Seda kuupäeva loevad NSV Liidu ja Venemaa Föderatsiooni välisluureasutuste töötajad oma asutuste sünnipäevaks.

NSV Liidu RJK EP juhid ja organisatsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Juhtkond

  • NSV Liidu RJK Esimese Peavalitsuse ülem
  • NSV Liidu RJK EP ülema 1. asetäitja
  • NSV Liidu RJK EP ülema asetäitja analüütilise töö alal
  • NSV Liidu RJK EP ülema asetäitja Läänepoolkera alal
  • NSV Liidu RJK EP ülema asetäitja Lähis-Ida, Kesk-Ida ja Aafrika alal
  • NSV Liidu RJK EP ülema asetäitja, illegaalide S valitsuse ülem
  • Valitsuse ülema juures asuv konsultantide grupp
  • NSV Liidu RJK Esimese Peavalitsuse Parteikomitee
  • NSV Liidu RJK EP Sekretariaat
  • NSV Liidu RJK EP Luureinstituut, "Juri Antropovi nimeline Luureinstituut"
  • Haldusmajandusteenistus
  • Finantsosakond
  • Kaadriosakond
  • Operatiivraamatukogu
  • Diplomaatilise posti sektsioon
  • Korrapidamine
  • Administratiivosakond
  • Käskjalad
Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu välisluure juhtide loend

EP organisatsioon 1989. aastal[muuda | redigeeri lähteteksti]

Valitsused ja teenistused:

  • R Valitsus, (Operatiivplaneerimine ja analüüs), (Управление Р)
  • K Valitsus (Управление K), mille ülesanneteks: välismaal NSV Liidu, NSV Liidu ametiasutuste ja kodanike suhtes välismaiste luureametkondade poolt teostatava tegevuste väljaselgitamine ja tõkestamine; välisriikide luureasutustesse imbumine, kasutades selleks kolmandaid maid[1]. Ülemad: Aleksei Krohhin, Grigori Grigorenko, 1973–1979 Oleg Kalugin.
  • S Valitsus, (Управление C) (illegaalsesse residentuuri kuuluvate muudetud identiteediga luureohvitseride ja värvatud agentide ettevalmistamine, juhendamine, kontroll ja tegevuse toetamine Esimese Peavalitsuse keskaparaadis Moskvas, NSV Liidus);
Ülemad: 1955–1956, Aleksandr Korotkov (Коротков Александр Михайлович); 1956–1958, Aleksei Krohhin (Крохин Алексей Алексеевич); 1958–1961, Vitali Pavlov (Павлов Виталий Григорьевич); 1961–1966, Mihhail Tsõmbal (Цымбал Михаил Степанович); 1966–1974, Anatoli Lazarev (Лазарев Анатолий Иванович); 1974–1979, Vadim Kirpitšenko (Кирпиченко Вадим Александрович); 1979–1991, kindralmajor Juri Drozdov (Дроздов Юрий Иванович);
1981. aastal moodustati Nõukogude-Afganistani sõja alguses 1979. aastal moodustatud ajutiste luure-diversioonigruppide "Zeniit (NSV Liidu RJK eriüksus)" ja "Kaskad (NSV Liidu RJK eriüksus)", "Omega (NSV Liidu RJK eriüksus)" asemel alaline NSV Liidu RJK Üksik õppekeskus (Отдельный учебный центр КГБ СССР", (воинская часть № 35690) sõjaväeosa nr. 35690), ehk pataljonisuurune luure-diversiooniüksus Vimpel (NSV Liidu RJK eriüksus)[3]. Enne Õppekeskuse moodustamist tegutses EP juures Ohvitseride täienduskoolituse kursused (Курсы усовершенствования офицерского состава (КУОС)), kus viidi läbi RJK territoriaalorganite ohvitseride väljaõpet luurediversioonitegevuseks välisriikides, pärast õppuste läbiviimist arvati kursused läbiteinud RJK EP Eriotstarbelise brigaadi koosseisu, kuid jätkasid oma igapäevategevust piirkondlikes allüksustes[4].
  • 9. osakond, (julgeolek);
  • 10. osakond, (teabehange NSV Liidu territooriumilt);
  • 12. osakond, tegutses 19841992, tegeles biologilise relvana kasutatavate nakkushaiguste ja epideemiatekitajate kohta teabe kogumisega NSV Liidus ja välismaal. Ülesanded: 1) bioloogiline spionaaž; 2) bioloogiliste terrorismi ja sabotaažiaktide läbiviimise ettevalmistamine ja teostamine; 3) bioloogilise terrorismi ja sabotaažiaktide teostamine täiemõõdulise relvastatud konflikti ajal või sõja ajal NSV Liidu ja Lääne vahel; 4) bioloogilise sõja ettevalmistamisele kaasaaitamine; 5) nõukogude bioloogilise relva programmile kaasabi osutamine[5].
  • OT Valitsus, (Управление OT-оперативной техники) (Operatiivtehniline)
  • T Valitsus, (Управление T), teaduslik-tehniline luure ehk tööstusspionaaž. Osakond moodustati 1963. aastal 10. osakonna baasil, Lääne tehnoloogiliste arenduste ning tehnoloogiliste lahendite kogumiseks ja nõukogude majanduses ja tööstuses juurutamiseks. Valitsus oli jaotatud keskaparaadis 4 osakonnaks ning täiendavalt olid nõukogude välisresidentuurides tööstusspionaažiga tegelevad luureohvitserid.
  • RT Valitsus, (Управление РT-разведка с территории СССР) (Operatsioonid NSV Liidu territooriumilt)
  • I Valitsus, Analüüsi ja Planeerimisvalitsus, (Управление И), moodustati 1969. aastal,
  • Luureinformatsiooni valitsus, (Управление Разведывателъноий информации)
  • A teenistus, (Служба А) (Desinformatsioon, psühholoogilise- ja infosõja salaoperatsioonid[6]. Mida defineeriti, kui „agentuuroperatiivseid meetmeid, mis on suunatud sihtmärk-riigi huvipakkuvate poliitilise elu aspektide mõjutamiseks, nagu välispoliitika, rahvusvaheliste küsimuste lahendamiseks, vastase eksiteele viimiseks, tema positsioonide nõrgendamiseks, vaenulike plaanide nurjamiseks ja teiste eesmärkide saavutamiseks”.
Mõjuoperatsioonide läbiviimiseks loodi jaanuaris 1959 D valitsus, kuid desinformatsiooni ja valeandmete edastamisega välisriiikide luureorganisatsioonidele tegelesid nõukogude luureteenistused juba 1922. aastast [7], kui moodustati ÜK(b)P KK Poliitbüroo otsusega[8] OGPU juures desinformatsiooni spetsiaalbüroo, mille koosseisu kuulusid OGPU Vastuluureosakonna, nõukogude sõjaväeluure peavalitsuse ja NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi esindajad.
Praktilist desinformatsioonimaterjalide ettevalmistamist Punaarmee ja nõukogude sõjalisest olukorrast viis läbi 3 Tööliste ja talupoegade Punaarmee Luurevalitsuse töötajat, kes alustasid tööd 22. detsember 1922[9][10]. Eesmärgiga nõrgendada NSV liidu vastaseid kasutas teenistus ära ka heauskseid inimesi, kes polnud kaugeltki kommunistid. NATO tuumaheidutuse nõrgestamiseks kasutati 1980. aastail Lääne-Euroopas levinud tuumarelvavastased valitsusvälised survegrupid, keda rahastati või kasutati „sobiva” infoga varustamiseks. Nende liikumistega oli võimalik suunata rohelise mõtteviisiga inimesi ja teadlasi, kes võisid olla ka täiesti apoliitilised ning seepärast mitte Nõukogude Liidu huvidega seostatavad. Nii osales tuumavastases liikumises Euroopa Komisjoni välissuhete volinik(2009), komisjoni asepresident Catherine Ashton.

EP osakonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

(Piirkondliku suunitlusega) Esimese PV-se osakonnad:

Next.svg Pikemalt artiklis identiteedivargus
  • 15. osakond, Registreerimis- ja arvestusosakond ning arhiiviosakond;
  • 16. osakond, Elektroonilised vahelthaardeoperatsioonid ja operatsioonid lääneriikide šifreerimisteenistuste vastu;
  • 17. osakond, India, Sri Lanka, Pakistan, Nepaal, Bangladesh, Birma;
  • 18. osakond, Lähis-Ida Araabia maad sh. Egiptus, (Palestiina[12]);
  • 19. osakond (loodi 1978), emigratsioon;
  • 20. osakond (loodi 1979), sidemed arengumaade julgeoleku- ja luureorganitega.

EP residentuurid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teabehanget ehk luuret viisid läbi Esimese Pv kaastöötajad, kes olid vastavalt väljaõppele ning spetsialiseerumisele jaotatud legaalseks residentuuriks ja illegaalseks residentuuriks (esinduseks välismaal).

Legaalne residentuur, mille koosseisus olid eriettevalmistusega koosseisulised luureametnikud ning nende poolt salajasele kaastööle kaasatud asukoha agendid ning riikliku sunniga kaastööle sunnitud nõukogude asutuste töötajad välismaal.

  • Legaalse residentuuri hulka kuulusid traditsiooniliselt järgmised ametnikud, vastavalt tööjaotusele:
  • Resident
  • Residendi asetäitja poliitilise luure alal (PR liin)
  • Residendi asetäitja vastuluure alal (KP liin)
  • Residendi asetäitja teadus-tehnilise luure alal (X liin)
  • "N liini" esindaja illegaalsetel aluselt luuretegevust läbiviivate S valitsuse luureametnike ja agentide toetus)
  • "EM liini" esindaja (nõukogude ja vene emigrandid)
  • "OT liini" esindaja (operatiivtehnika)
  • "RP liini" esindaja (raadiolektrooniline luure)
  • "I liini" esindaja (arvutid ja infotehnoloogia)
  • šifreerija
  • radist
  • sekretär-masinakirjutaja
  • raamatupidaja
  • autojuht
  • 1963. aastal hakati vastavalt vajadusele lisama residentuuri koosseisu ka raadiokõneluste vahelthaaramispunkte, mille abil teostati vastuluuret ja koguti infot asukohamaade eriteenistuste kohta nende raadioside pealtkuulamisega.
  • 1960.–1970. aastatel moodustati ka piirkondlikud pearesidentuurid Washingtonis, New Yorkis, San Franciscos, Delhis, Roomas.

Illegaalne residentuur, mille koosseisus eriettevalmistusega koosseisulised luureametnikud, kes pärast pikaajalist individuaalset väljaõpet kasutasid välismaal muudetud identiteeti ning esinesid valenime ning dokumente kasutades ning allusid S Valitsusele.

Nõukogude välisluureagendid[muuda | redigeeri lähteteksti]

RJK välisluure järjepidevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eelnev:
NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Riikliku Julgeoleku Komitee
NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee
1978–1991
Järgnev:
Venemaa Föderatsiooni Välisluureteenistus

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liidu välisluure juhid ja struktuur[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis NSV Liidu välisluure juhtide loend

Vene SFNV ÜVEK Välisosakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vene SFNV ÜVEK Välisosakond tegutses ajavahemikul 20. detsember 1920 – 6. veebruar 1922.

Vene SFNV SaRKi RPV välisosakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vene SFNV SaRKi RPV välisosakond tegutses aastatel 1922–1923.

Nõukogude välisluure tegutses kuni 1922. aastani põhiliselt illegaalsete residentuuridena, alles pärast 1922. aasta kevadel Rapallo lepingu sõlmimist sai välisluure võimaluse avada esimene legaalne residentuur välisesinduse juures Berliinis Saksamaal. Juunis 1922 kinnitati Välisosakonna uus põhimäärus, mille kohaselt kuulusid välisosakonda:

  • Üldkantselei
  • Piiritaguse jaoskonna kantselei
  • Piiritagune jaoskond (закордонное отделение)
  • Viisabüroo
  • Väljasõidu laud;
  • Sissesõidu laud;
  • Sisse- ja väljasõit ešelonidega;
  • Avalduste vastuvõtulaud;

1. detsembril 1922 tehti järjekordne struktuurimuudatus, mille kohaselt jäi 5. detsembrist 1922 välisosakonnas juhiks Meer Trilliser ja osakonnajuhi abideks Grigori Prokofjev ja V. Seleznjov.

Vene SFNV ja NSVL ÜRPV Välisosakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vene SFNV ja NSVLiidu ÜRPv Välisosakond, tegutses aastatel 1923–1934.

  • 1. jaoskond – illegaalne luure, st teabehange kasutades muudetud identiteeti) (Л.Г. Эльберт), Naum Eitingon; Jakov Serebrjanski (1.04.1929–);
  • 2. jaoskond – arvestus NSV Liitu sisse- ja väljasõidu ja sõitjate kohta (И.А. Бабкин), (Я.М. Бодеско)
  • 3. jaoskond – poliitiline luure Lääneriikides – Ameerika Ühendriikides ja Euroopa riikides (М.Г. Молотковский), (О.О. Штейнбрюк)
  • 4. jaoskond – poliitiline luure piiririikides, sh Eesti, Soome, Läti, Leedu ja Poola (А.П. Невский), (К.С. Баранский)
  • 5. jaoskond – vene valgekaartlased emigratsioonis (А.П. Федоров)
  • 6. jaoskond – luure idamaa riikides (К.С. Баранский), (И.Г. Герт)
  • 7. jaoskond – majandusluure, mis kontrollis nõukogude väliskaubandustegevust (А.А. Нейман) / nõukogude kolooniate julgeolek välismaal (vastuluure)) (Э.Я. Фурман)
  • 8. jaoskond – Teadus-tehniline luure Aleksandr Orlov, kes kasutas ka Lev Lazarevitš Nikolski varjunime (П.Д. Гутцайт)
Next.svg Pikemalt artiklis tööstusspionaaž#Teadus-tehniline luure ja tööstusspionaaž Nõukogude Liidus
  • Jaša grupp, Jakov Serebrjanski juhitud erigrupp individuaalterrori ja diversioonioperatsioonide läbiviimiseks vastase tagalas. Erigrupp (Особая группа при председателе ОГПУ/НКВД) (ÜK(b)P KK Poliitbüroo vastaste, nõukogudevastase võitluse aktiivse emigratsiooni esindajate ning reetmises kahtlustatavate nõukogude julgeolekutöötajate ja agentide suhtes allutati ÜRPV/SARKi esimehele.

1930. aastal muudeti välisosakonna struktuuri, mille tulemusena jäi välisosakonna keskasutusse 121 töötajat ja aktiivreserv, kus 1932. aastal oli 68 eriettevalmistusega luureametnikku ja agenti.

Riikliku Poliitvalitsuse Välisosakonnale allusid veel eraldiolevad:

Halduslikult NSV Liidu Rahvakomissaride Nõukogu juures asuvale Ühendatud Riiklikule Poliitilisele Peavalitsusele alluv, kuid operatiivselt Välisosakonnale alluvad NSV Liidu territoriaalsete Riiklike Poliitvalitsuste koosseisus olevad Välisosakonnad/jaoskonnad, kõigis NSV Liidu välispiiriga puutumises olevates haldusüksustes.

NSV Liidu RKN ja ÜRP Pv välisosakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liidu RKN ja ÜRP Peavalitsuse välisosakond

NSV Liidu SARKi RJPV välisosakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSVL SARKi RJPVe Välisosakond, tegutses aastail 1934–

  • 1. sektor,
  • 2. sektor,
  • 3. sektor,
  • 4. sektor,
  • 5. sektor, Läti, Leedu

NSV Liidu SARKi RJPV 7. osakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liidu SARKi RJPv 7. osakond, tegutses aastatel 1937–1938, 7. osakonna juht riikliku julgeoleku 2. järgu komissar Abram Slutski: asetäitjad (2).

  • Sekretariaat (koos salajase asjaajamisega, 30 töötajat).
Operatiivjaoskonnad

Majandus-, kaadri, rahandusüksused.

NSV Liidu SARKi RJPV 5. osakond[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liidu SARKi RJPV 5. osakond, tegutses aastatel 1938–1941.

9. jaoskonnas töötasid NSV Liidu Välisasjade Rahvakomissariaadi "katte all" NSV Liidu Saatkonnas Tallinnas Boriss Rõbkin ja TASS-i "ajakirjanikukatte" all Pjotr Izmestjev. (Vaata Nõukogude Liidu luuretegevus Eestis)

NSV Liidu RJRK Luurevalitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSVL RJRK Luurevalitsus, tegutses 3. veebruarist kuni 20. juulini 1941.

NSV Liidu SARKi 1. Valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liidu SARKi 1. Valitsus, tegutses aastatel 1941–1943.

Organisatsioon
  • Juhtkond;
    • Luurevalitsuse sekretariaat.
  • 1. osakond:
    • 1., 2., 3. jaoskond: (Saksamaa, Poola, Tšehhoslovakkia, Ungari, Bulgaaria, Rumeenia, Jugoslaavia, Kreeka).
  • 2. osakond:
    • 1. jaoskond (Prantsusmaa, Itaalia, Sveitš, Belgia, Hispaania, Portugal);
    • 2. jaoskond (Taani, Soome, Rootsi, Norra, Holland).
  • 3. osakond:
    • 1. jaoskond (Suurbritannia);
    • 2. jaoskond (Ameerika Ühendriigid, Kanada, Lõuna-Ameerika);
    • 3. jaoskond (tehniline luure).
  • 4. osakond:
    • 1. jaoskond (Jaapan, Mandžuuria, Korea);
    • 2. jaoskond (Hiina);
    • 3. jaoskond (Xinjiang, Mongoolia, Taivan).
  • 5. osakond
    • 1. jaoskond (Türgi);
    • 2. jaoskond (Iran, Afganistan, India, araabiamaad);
    • 3. jaoskond (Kaukaasia emigratsioon välismaal).
  • 6. osakond
    • 1. jaoskond (Nõukogude asutuste kolooniad välismaal);
    • 2. jaoskond (operatiivarvestused);
    • 3. jaoskond (Sissesõit ja väljasõuit NSV Liidust).
  • Sidejaoskond
  • A grupp
  • Eriotstarbelise kooli jaoskond


NSV Liidu RJRK 1. Valitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSVL RJRK 1. Valitsus, tegutses aastatel 1943–1946.

NSV Liidu RJMi 1. Peavalitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSVL RJMi 1. Peavalitsus, tegutses aastatel 1946–1947.

NSV Liidu MN ja IK[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Informatsioonikomitee, tegutses aastatel 1947–1949.

Pärast 1946. aastal alanud külma sõda NSV Liidus tehtud muudatuste käigus reorganiseeriti NSV Liidu välisluurega tegelevad allüksused NSV Liidu Ministrite Nõukogu määrusega 30. maist 1947 NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuv Informatsioonikomitee, mille juhiks määrati Välisministeeriumi välisminister Vjatšeslav Molotov ja faktiliseks luuretöö juhiks sai esimehe asetäitja Pjotr Fedotov. Informatsionikomiteesse ühendati poliitilise, sõjalise ja teadus-tehnilise ehk tööstusspionaaži liinis teabehankega tegelenud:

  • 1. Valitsus, luure anglo-ameerika riikide kohta;
  • 2. Valitsus, luure Euroopa riikide kohta;
  • 3. Valitsus, luure Lähis- ja Kaug-Ida riikide kohta;
  • 4. Valitsus, illegaalne luure;
  • 5. Valitsus, teadus-tehniline luure;
  • 6. Valitsus, šifreerimisvalitsus;
  • Rahvademokraatiamaade nõunike Valitsus;
  • Suund "EM", välismaal asuvate Venemaa emigrantide kohta luuretöö läbiviimiseks;
  • Suund "CK", välismaal asuvate nõukogude kolooniate kohta luuretöö läbiviimiseks;
    • Tugiosakonnad

NSV Liidu SM 2. Peavalitsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

7. september 1953 määratleti 2. Peavalitsuse 12. osakonna allüksuste ülesanded eriülesannete täitmisel:

12. september 1953 kinnitas NSV Liidu kõrgeim võimuasutus NLKP KK välisriikides läbiviidava luure- ja diversiooniosakonna loomise ja tööjaotuse riigiti.

NSV Liidu MN ja RJK EPV[muuda | redigeeri lähteteksti]

NSV Liidu Ministrite Nõukogu juures asuva Riikliku Julgeoleku Komitee Esimese Peavalitsuse organisatsioon alates 1954. aastast:

Keskaparaat:

  • 1. osakond,
  • 2. osakond,
  • 3. osakond,
  • 4. osakond,
  • 5. osakond,
  • 6. osakond,
  • 7. osakond,
  • 8. osakond,
  • 9. osakond, (emigratsioon)
  • 10. osakond, (teadus-tehniline luure)
  • 11. osakond,
  • 12. osakond,
  • 13. osakond (прямые действия)
  • 14. osakond, (vastuluure välismaal)
  • Tõlke- ja informatsiooniosakond.

Järgnenud struktuurimuudatused:

  • Jaanuar 1959 – moodustati seni NSV LIidu Välisministeeriumi juures asuva Informatsioonikomitee desinformatsiooniteenistuse baasil D osakond (aktiivüritused).
  • 1960 – jaotati senine ühine Ameerika osakond – Põhja-Ameerika ja Lõuna-Amaerika osakondadeks;
  • August 1960 – loodi Aafrika osakond, mis 1965. aastal jaotati Aafrika ingliskeelsete riikide ja Aafrika prantsuskeelsete riikide osakondadeks;
  • September 1962 – Tõlke- ja infoosakond reorganiseeriti 1. Teenistuseks;
  • 1962 – D osakond reorganiseeriti A teenistuseks;
  • 1965 – 9. osakond ja 14. osakond ühendati 2. teenistuseks;
  • 1966 – 13. osakond reorganiseeriti B osakonnaks;
  • 14. oktoober 1968 – Kõrgem Luurekool reorganiseeriti Riikliku Julgeoleku Komitee Instituudiks;
  • 1969 – loodi 16. osakond (raadioelektroonilise luure läbiviimiseks) ning ka I valitsus (arvuti- ja infotehnialoogiaküsimused);
  • 1973 – 2. teenistus reorganiseeriti K valitsuseks (vastuluure välismaal);
  • Veebruar 1974 – 10. osakond reorganiseeriti T valitsuseks (teadus-tehniline luure ehk majandusspionaaž)
  • 1976 – V osakond liideti S valitsuse koosseisu (muudetud identiteediga teabehange);
  • 1978 – loodi 19. osakond (emigratsioon);
  • 1979 – loodi 20.osakond (sidemed arengumaade julgeoleku ja luureorganitega);
  • 1984 – 1. teenistus reorganiseeriti RI valitsuseks (Informatsiooni- ja analüüsivalitsus);

NSV Liidu riiklike julgeolekuasutuste välisluure ning Riikliku Julgeoleku Komitee Esimese Peavalitsuse eelkäijad olid

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Christopher Andrew, Oleg Gordijevski. "KGB: The Inside Story of Its Foreign Operations from Lenin to Gorbachev". Harpercollins, 1992, ASIN: B000OA9FNO
  • John Earl Haynes, Harvey Klehr. "Spies: The Rise and Fall of the KGB in America". Yale University Press, 2009. 704 lk. ISBN-10: 9780300123906, ISBN-13: 978-0300123906, ASIN: 0300123906

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. "СУПЕРКРОТ" ЦРУ В КГБ 35 лет шпионажа генерала Олега Калугина. Альманах «Вымпел» Mосква 1999. Aleksandr Sorokin
  2. История создания подразделений специального назначения органов государственной безопасности 1970–1980, Art of War
  3. КУОС КГБ СССР
  4. Руслан Горевой, Киллеры СССР, versia.ru, 10 марта 2010
  5. КРУШЕНИЕ ВОЕННО-БИОЛОГИЧЕСКОЙ ИМПЕРИИ
  6. Soviet active measures – Советские активные мероприятия
  7. [Записка заместителя председателя ГПУ И.С. Уншлихта секретарям Политбюро И.В. Сталину и Л.Д. Троцкому о необходимости ведения дезинформационной работы 22.12.1922]
  8. Тайные информаторы Кремля-2. С них начиналась разведка By Владимир Сергеевич Антонов lk. 75
  9. «ДЕЗИНФОРМАЦИЯ... УВЕЛИЧИВАЕТ И ОБЕСПЕЧИВАЕТ УСПЕХ КОМПАНИИ: Документы российских архивов о первых шагах работы по советской дезинформации. 1922–1925 гг.»
  10. Доклад начразведупра Штаба РККА Я.К. Берзина о работе по дезинформации председателю Реввоенсовета СССР М.В. Фрунзе 21.01.1925
  11. Николай Леонов, У великой разведки – духовная основа,Информационное агентство СТОЛЕТИЕ ,17.12.2010
  12. Rumeenia pagulane: Yasser Arafat on KGB agent, Õhtuleht, 23.09.2003
  13. Spioon püüab Norras puhtaid pabereid saada, Eesti Päevaleht, 27. september 2010
  14. Зарубин Василий Михайлович
  15. Чичаев Иван Андреевич
  16. Рыбкин Борис Аркадьевич
  17. Рыбкин Борис Аркадьевич
  18. Синицын Елисей Тихонович
  19. Рощин Василий Петрович
  20. Баевский Артур Матвеевич
  21. Журавлев Павел Матвеевич
  22. Руководители резидентур внешней разведки