Fernão de Magalhães

Allikas: Vikipeedia

Fernão de Magalhães (tundmatu kunstniku portree)

Fernão de Magalhães (1480 Sabrosa, Portugal – 27. aprill 1521 Mactan, Filipiinid) oli portugali meresõitja ja maadeavastaja, kes purjetades Hispaania lipu all püüdis leida läänepoolset teed Vürtsisaarteni Indoneesias. Kuigi ta ei jõudnud ümbermaailmareisilt tagasi, oli ta üks esimesi, kes läbis kõik meridiaanid, sest Mactani saar, kus ta hukkus, oli Vürtsisaartest, kus ta varem oli käinud, lääne pool. Ta oli ka esimene, kes juhtis ekspeditsiooni Euroopast Aasiasse lääne suunas ja ületas Vaikse ookeani. Andmed tema reisist pärinevad peamiselt Antonio Pigafetta reisikirjast.

Fernão de Magalhães sündis vaesunud aadliperekonnas Põhja-Portugalis Trás-os-Montesi provintsis. 10-aastaselt kaotas ta oma vanemad ja läks paažiks João II ja kuninganna Leonori õukonda. Ta sai seal hea hariduse.

Oma esimese ekspeditsiooni tegi ta 25-aastaselt 1505. aastal, kui ta saadeti Indiasse, et seada Francisco de Almeida Portugali viitsekuningaks. 1506. aastal purjetas ta Vürtsisaartele ja nimetati 1510 kapteniks. Peagi kaotas ta selle nimetuse kui ta oma laevaga salaja laevastikust eemaldus ja edasi ida poole purjetas. Afonso de Albuquerque juhtimisel osales ta 1511 tänapäeva Malaisias asuva Malakka linna vallutamises. Pärast Portugali naasmist saadeti ta Marokosse, kus ta põlvest haavata sai. Ebaseadusliku äri tõttu Marokos mauridega sattus ta 1513 Portugali kuninga ebasoosingusse ja vallandati riigiteenistusest. Ta läks Hispaaniasse ja pakkus oma teeneid kuningas Carlos I-le (hilisem Karl V). Tal õnnestus leida mõjukaid sõpru, kes toetasid tema plaani leida läänepoolne meretee Vürtsisaarteni ja veensid ka kuningat, kes 22. märtsil 1518 sõlmis lepingu 5 laeva andmise kohta selleks eesmärgiks.

10. augustil 1519 alustas Magalhães 5 laevaga (Trinidad, San Antonio, Concepción, Victoria ja Santiago) ja 234 mehega reisi Sevillast, et jõuda Vürtsisaarteni. Magalhãesi lipulaev oli Trinidad. Alguses sõideti mööda Guadalquiviri alla. Jõe suudmes Sanlúcar de Barramedas oldi sunnitud üle 5 nädala peatuma, sest Hispaania võimukandjad üritasid takistada portugallasest kapteni reisi. Nii asuti edela suunas teele alles 20. septembril. Pärast varude täiendamist Kanaari ja Roheneeme saartel võttis ta suuna Brasiiliale. 20. novembril ületas ta ekvaatori ja jõudis 6. detsembril Lõuna-Ameerika rannikule. Edasi suunduti mööda rannikut lõuna poole, et leida väina, mis viiks Vürtsisaarteni. 10. jaanuaril 1520 jõudis ta La Plata lahte. Loodetud väin jäi sealt leidmata. 30. märtsil jõuti laheni, millele anti nimeks Puerto San Julián. 1. aprillil toimus kahel laeval mäss. Nälja, haiguste ja kurnatuse tõttu nõuti Hispaaniasse tagasi pöördumist. Magalhãesil õnnestus mäss maha suruda ja ta lasi Victoria ja Concepcióni kaptenid Luis de Mendoza ja Gaspare de Quesada hukata. San Antonio kapten Juan de Cartagena ja preester Sanchez de Reina, kes samuti mässu olid juhtinud, jäeti rannikule maha. 22. mail sõitis eelluurele saadetud Santiago karile ja uppus. Osa mehi tuli maad mööda teiste laevade juurde tagasi. Pärast 7-kuulist talvepeatust Puerto San Juliánis hakati oktoobris nelja laevaga edasi liikuma.

21. oktoobril 1520 jõudis ta neemeni, millele andis nime Cabo Vírgenes ('neitsite neem'). Magalhães oli esimene eurooplane, kes nägi Tulemaa saart ja andis sellele nime tõenäoliselt pärismaalaste paljude lõkete järgi. Concepción ja San Antonio saadeti luurele ja nad leidsid kauaotsitud väina. San Antoniol, kus olid kõige suuremad toiduvarud, tekkis mäss ja mehed otsustasid Hispaaniasse tagasi pöörduda. 28. novembril jõudis Magalhães 3 laevaga Vaiksesse ookeani ja nimetas läbitud väina, mis tänapäeval kannab Magalhãesi väina nime, Kõikide Pühakute väinaks (Estrecho de Todos Santos). Magalhães arvas, et jõuab Vürtsisaarteni 1 kuuga, kuid kulus 3 kuud, mille jooksul ei nähtud muud maad kui mõned väikesed asustamata saared. Suurem osa meestest haigestus skorbuuti. 6. märtsil 1521 jõudis ta kolme laevaga Mariaani saarteni. Pärast varude täiendamist ja konflikti kohalikega seilas ta edasi ning jõudis 16. märtsil Filipiinide Homonhoni saareni. Selleks ajaks oli laevade meeskondadest veel 150 meest elus. Kohalike keelt mõistis ori ja tõlk Enrique Melaka, kellest sai esimene inimene, kes pärast reisi ümber maailma oma kodukanti tagasi jõudis. Edasi mindi Cebu saarele, kus õnnestus saare kuningas Humabon ja mõned tema alamad ristiusku pöörata. Kui naabersaare Mactani pealik nimega Lapu-Lapu ei lubanud end ristida, otsustas Magalhães kohalikud relvade abil alistada ja ristida. 27. aprillil toimunud lahingus said hispaanlased tulirelvadest hoolimata lüüa ja pidid põgenema. Lahingus sai surma ka Magalhães.