Salme Reek

Allikas: Vikipeedia

Salme Helene Reek (10. november 1907 Pärnu9. juuni 1996 Tallinn) oli eesti näitleja.

Salme Reek töötas 66 aastat Eesti Draamateatris. Tema tuntumad rollid teatri- ja telelavastustes olid ema Ǻse (Ibseni "Peer Gynt" 1962 ja 1978), proua Ruhsam-Krotzi ("Homme on jälle päev" 1979) ja väike Tiina (Kitzbergi "Libahunt" 1941). Näitlejanna oli ka armastatud õhtujuttude lugeja raadios.

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salme Reek sündis mardipäeval, 10. novembril 1907. aastal Pärnus, Julia (neiupõlvenimega Erberg) ja Juhan Reegi perre esimese lapsena. Kui Salme sündis, oli tema ema 21- ja isa 25-aastane. Mõlemad vanemad olid pärit vaestest lasterikastest peredest. Oma emast ja isast rääkis Salme alati suure aupaklikkusega, häbenemata nende päritolu. Pärnus elasid nad Kuke tänaval ühes kitsukeses toas, hiljem asendus ühetoaline kahetoalisega. Kuna toad olid väikesed, polnud lastele eraldi tuba anda. Peres oli kolm last: Salme, Hilda (1911–1990) ja Oskar (1922–1939).

Lapsena meeldis Salmele hoovivärava alt välja tänavale vaadata ja inimesi jälgida. Koolist koju tulles kiikas ta sageli akendest sisse ja jälgis salaja inimeste askeldamist. Nii mõnigi Reegi lavakuju kandis argielus nähtud prototüübi tunnusjooni, mälestused väiksena nähtust ja kogetust andsid hiljem toitu näitleja fantaasiale.

Salme Reegi vanemad olid teatrihuvilised. Salme ise käis esimest korda Endla teatris 1913. aasta jõulude paiku. Kui Salme oli üheksa-aastane, viis ta isa teda Tallinna Draamateatrisse lasteetendust vaatama. Lapsepõlvest on Reegil meeles lisaks teatris käimisele ka kontserdid Pärnu ranna kõlakojas, mida terve perega kuulamas käidi. Ema ja isa austav suhtumine muusikasse ja teatrisse kujundas Salmes juba ette arusaama, et teater pole ainult mäng, vaid tõsine ja pidev õppimist nõudev töö.

Kooliaastad Pärnus ja Tallinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimene kool oli Pärnu algkool, kus Salme Reek õppis kaks aastat. Kui vanemad Tallinna elama asusid, õppis ta 1918/1919. õppeaasta ühes Saksa erakoolis. Seejärel pöördus perekond tagasi Pärnusse. 1923. aastal koliti taas Tallinnasse, kus Salme õppis Tallinna 2. Tütarlastegümnaasiumis (praegune Tallinna Inglise Kolledž), mille ta lõpetas 1927. aastal. Gümnaasiumi ajal köitsid Salme Reeki ajaloo- ja keeletunnid. Meelisharrastuseks kujunes aga võimlemine, mis tõi talle ka mitmeid keskkoolidevaheliste võistluste diplomeid. Esimese teatrirolli mängis üheksa-aastane Salme Reek koolilaval klassijuhataja Marta Porti juhendamisel. Koolipäevilt oli Reegil eredamalt meeles Maeterlincki näidendi "Sinilind" lavastus, kus ta mängis väikest tüdrukut Mystyli.

Teatriõpingud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Salme Reek 1927. aastal teatrikooli katsetele läks, võttis esimene regulaarse õppetsükliga teatrikool Eestis Draamastuudio teatrikool vastu neljanda lennu. Kool oli alustanud tegevust Paul Sepa erastuudiona 1920. aastal. Draamastuudio tegutses kolmteist aastat ning neil aastail oli seal kolm õppejõudu koos Paul Sepa endaga: sama kooli kasvandik esimesest lennust Rudolf Engelbert ja Hilda Gleser. Kõige rohkem peab Salme end Hilga Gleseri õpilaseks. Teatrikoolis õppimise ajal hakati õpilasi ka Draamastuudio Teatri lavastustes rakendama. Draamastuudio esimese lennu lõpetajad (Leo Kalmet, Priit Põldroos, Otto Aloe, Rudolf Engelbert, Kaarli Aluoja, Johannes Kaljola, Ly Lasner jt) asutasid 1924. aastal Draamastuudio Teatri (avati 1925 ja aastast 1937 kannab see nime Eesti Draama Teater), mis 1930. aastast sai ka Salme Reegi koduteatriks ja jäi selleks kuni näitlejanna surmani 1996. aastal.

Näitlejatee[muuda | redigeeri lähteteksti]

Noore näitlejana mängis ta paralleelselt väikesi lapsi ja vanu naisi. Poisterollidest aga kujunes tema kui näitleja fenomen. Salme Reeki peetakse Eesti teatri kõige kuulsamaks meeste ja poiste rolle kehastavaks naisnäitlejaks. Väga varakult õppis ta erinevaid karaktereid looma. Esimesteks suuremateks osadeks teatrikooli lõpetanud Salme Reegile oli nimiroll A. Bridadere „Pöialpoisis“ 1931. aastal ja väike tüdruk Grete V. Baumani „Hüpiknukkude meistris“.

Salme Reek ei ole kunagi ühestki rollist ära öelnud. Osast äraütlemine, ka siis, kui see tundus esialgu vastumeelne, ei ühtinud näitleja põhimõtetega. Iga roll, isegi niisugune, mis kujutas endast vaid põgusat sõnatut lavalolekut, nõuab tema arvates näitleja jäägitut pühendumist. Ta ise ütleb nii: “Ükskõik, millise ülesande näitleja sai, pidi ta elu eest tegema ikkagi rolli. Ta pidi ka episoodilisse ossa panema kõik võimed ja oskused, et tähelepanu äratada.“ Salme ei ole eelistanud ühte lavastajat teisele või ühte partnerit teisele, ta pidas oluliseks oskust töötada kõigiga. Ilmselt just see oskus avas talle võimaluse töötada paljude erinevate lavastajatega nagu näiteks Hilda Gleser, Paul Sepp, Leo Kalmet, August Sunne, Leo Martin, Voldemar Alev, Eduard Türk, Hando Kompus, Oskar Põlla, Ilmar Tammur, Voldemar Panso, Gunnar Kilgas, Mikk Mikiver, Elmo Nüganen jt. Reek: “Ma ei sa öelda, et mul oleks töö kellegagi paremini või halvemini sobinud. Peaasi, kui roll on huvitav. Siis ei saa tekkida niisugust asja, et mulle ei meeldi lavastaja. Näitleja õpib ennast tundma erinevatest tahkudest, kuna üks lavastaja õpib sind tundma ühest, teine jälle teisest kandist.“ Salme Reek vajas Lavastajat – tema suunavaid nõuandeid, tähelepanekuid, julgustavat sõna. Ilmselt aitas tal paljude erinevate lavastajate tööriistaga kohaneda tema püüe nende taotlusi mõista. Reek oli paindlik näitleja, valmis lavastaja nägemustega õhinal kaasa minema ja vastavalt sellele oma lavakuju vormima. Reek: “Rolli teeb näitleja muidugi ise, aga see, mis kunstist kunsti teeb, tuleb vastastikusest mõistmisest lavastajaga.“ Noore näitleja jaoks pidas Salme oluliseks laval pausi pidamist. Salme Reek: “Mina olen seda õppinud Mari Möldrelt (ta oli suur pausimeister, eriti kui mängis koomilisi osi). Näitleja ja publik peavad mõlemad mängu mõnu kätte saama. Kui tuleb naerukoht ja hakkan kohe edasi rääkima, võtan publikult mõnu ära. Publik on ju ka partner, pean alati oskama minna tema liini pidi.“ Lasteteater ei tohtinud Reegi arvates olla rangelt didaktiline, näpuga näitamist ei pidanud ta õigeks. Laps peab ise elus kogetu või teatriilmas nähtu põhjal arusaamisele jõudma, mis on hea ja mis halb. Lastelavastuse rollide loomisel pidas ta oluliseks lapse fantaasiasse tee leidmist: “Näitleja kujutlus ja lapse kujutlus peavad ühtima. Laps peab toitu saama näitleja fantaasiast, et ta võiks rolli kaudu oma kujutluse veel huvitavamaks arendada.“ Küllap kuulub Reek just nende õnnelike näitlejate hulka, kes vastavalt Panso sõnadele “suudavad säilitada uue silma, esmakordselt nägemise võime. Neil on iga päev avastus. Iga inimene ja vestlus on avastus. Ükski päev ei sarnane eelmisega.“ Reek pidas ennast õnnelikuks inimeseks ja on öelnud: “ Minu töö on mulle õnn. Näitlejale on juba seegi tohutu õnn, kui on suutnud haarata kas või kümmetki vaatajat. Paraku pole teatritöö selline, mille tulemust võiks katsuda-maitsta kui ahjusooja leiba. Kui leib on tehtud vastutustundetult, siis seda enam heaks teha pole võimalik. Teatritööle ei tooda kedagi vägisi. Sinna püütakse iga hinna eest saada. Ja kui juba kord seda tööd teha, siis südamega.“

Eraelu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Reek oli kaks korda abielus. Tema esimene abikaasa oli kursusekaaslane teatrikooli päevilt, teatrikunstnik ja näitleja Bernhard Rosenwald, kes 1937. aastast kandis nime Päären (ka Pärn) Raudvee (1906–1964). Nad abiellusid teatrikooli lõpetamise aastal (1930) ja elasid koos üheksa aastat. Lahku mindi ilma riiu ja vaenuta. Mõlemad olid veel noored ja teatritööga väga hõivatud ning teineteisele ei jätkunud piisavalt aega. Salme Reegi teine abikaasa oli näitleja ja lavastaja Oskar Põlla (1909–1955). Mõlemad abikaasad surid varakult ja pärast seda elas Reek oma noorema õe perekonnas. Kuigi tal endal lapsi polnud, hoidis ta õe poega kui oma last. Armsateks ja lähedasteks pidas ta ka kõiki neid lapsi, kellega ta raadios kuuldemängude lavastajana tööd tegi. Salme Reegi unistuseks oli reisida. Eriti huvitasid teda Põhjamaad ja Holland. Paraku olid teiste maade külastamise võimalused nõukogude ajal piiratud. Pärast Eesti taasiseseisvumist õnnestus tal sõita New Yorki esinema sealsetele eestlastele. Reis jättis talle unustamatu elamuse. 

Töökäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • 1916(?)–1927 õppis Pärnu algkoolis, Tallinna Saksa erakoolis, Pärnu gümnaasiumis ja Tallinna 2. tütarlastegümnaasiumis
  • 1927–1930 Draamastuudio teatrikooli õpilane
  • 1929(?)–1933 Gerd Neggo tantsustuudio õpilane
  • 1930–1996 Eesti Draamateatri näitleja

Rollid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Teatrirollid[muuda | redigeeri lähteteksti]

1929–1930[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Ubbe (O. Ernst, „Ort (r) un Ilsebil“, 1929, L. Kalmet)
  • Irihammas (M. Möller, „Printsess rukkilill“, 1929, L. Kalmet)
  • Tantsija rühmatantsudes (J. Kool, „Nõiaring“, 1929, G. Neggo, pantomiim)
  • Els (H. Raudsepp, „Mikumärdi“, 1929, R. Tarmo)
  • Tantsija rühmatantsudes (L. Angiolini, „Õudne Külaline“, 1930, G. Meggo, pantomiim)
  • Filigran, Härjapõlvlaste kuningas (M. Möller, „Päikesesilm“, 1930, P. Sepp)
  • Eli Muff, Koja juveliir (G. Raeder, „Aladini imelamp“, 1930, L. Kalmet)
  • Naislota (H. Raudsepp, „Vürtspoodniku unenägu“, 1930, P. Sepp)

1931–1940[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • VI Teener (M. Mohr, „Improvisatsioonid juunis“, 1931, A. Engelberg, korraldanud Draamastuudio 10. aastapäeva puhul)
  • Kati, pastori õetütar (J. Miger, „Õpetajahärra jumalavallatud lambad“, 1931, L. Tarmo)
  • Pöialpoiss (A. Brigadere, „Pöialpoiss, 1931, L. Kalmet)
  • Liblik, II uulitsapoiss (A. Traat, „Kuuri Killi loomade kohtu ees“, 1931, L. Kalmet)
  • Greete, rikas tütarlaps, (V. Paum, „Hüpiknukkude meister“, 1931, L. Kalmet)
  • Eha Noorkikas (H. Raudsepp, „Põrunud aru õnnistus“, 1931, P.Sepp)
  • Leida, keskkooli õpilane (M. Metsanurk, „Agulirahvast läheb ajalukku“, 1932, P. Sepp)
  • Madise naine (saunaeit) (A. H. Tammsaare ja A. Särev, „Vargamäe“, 1932, K. Aluoja)
  • Lia, mõisa omaniku tütar (J. Kärner, „Õhulosside ühing Merihärg & Ko ajab Venemaaga äri“, 1932, R. Tarmo)
  • Arno (F. Molnàr ja A. Särev, „Pàl-tänava poisid“, 1932, A. Särev)
  • Lia-Mia (A. Adson, „Iluduskuninganna“ 1932 Estonias, H. Kompus)
  • Luule-Virve, välisministri tütar (A. Antson, „Tšempionaat“ 1933, P. Sepp)
  • Lonni, rätsepa emand (A. Mälk, „Neitsid lampidega“, 1933, K. Aluoja)
  • Juku ja lavastuse tantsujuht (R. Ledermann, „Reis õnnemaale“, 1933, K. Aluoja)
  • Valli (H. Raudsepp, „Demobiliseeritud perekonnaisa“, 1934, Estonia, P. Põldroos)
  • Lia (M. Lengyel, „Seiklus Budapestis“, 1934, K. Aluoja)
  • Teenija (P. Frank ja L. Hirschfeld, „Moodne abielu“, 1934, L. Tamo)
  • Helene (A.H. Tammsaare ja A. Särev, „Vagamäe vanad ja noored“, 1935, K. Aluoja)
  • Tiina (A.H. Tammsaare ja A. Särev, „ Härra Mauruse I järgu koolis“, 1935, A. Särev)
  • Kassaka Triinu, küla kirjakandja (R. Valdess (R. Berzinš), E. Zalite ja A. Särev „Merikarud“, 1935, A. Särev)
  • Kaksilm (H. Visnapuu „Kuus venda“, 1936, L. Kalmet)
  • Juku, Karjus (A. Kitzberg, „Neetud talu“, 1936, L. Kalmet)
  • Loki ja Üks eit (A. Gailit ja A. Särev, „ Toomas Nipernaadi“, 1936, A. Särev)
  • Tantsusolist (F. Pocci ja A. Kitzberg, „Võlupill“, 1936, P. Sepp)
  • Galja (M. Triger, „Õnnelik abielu“, 1936, E. Türk)
  • Luison, Argoni väike tütar (J. P. Moliere, „Ebahaige“, 1936, P. Sepp)
  • Möldripoeg (T. (D.) Poska, „Möldri mälestused“, 1936, L. Kalmet, nukulavastus)
  • Iti (O. Luts, „Nukitsamees“, 1936, L. Kalmet, nukulavastus)
  • Madli tädi (A.H. Tammsaare ja A. Särev, „Kõrboja peremees“, A. Särev)
  • Nichette (A. Dumas, „Daam kameeliatega“, 1937, A. Sunne)
  • Kati (H. Raudsepp, „Mees trumpidega“, 1937, E. Türk)
  • Jass II Tool ja Veekarahvin (V. Avenarjus ja A. Kivikas, „Reis ümber toa“, 1937, V. Alev, nukulavastus)
  • Tütarlaps purpurpunases (A. Kivika dramatiseering Hiina ainetel, „Lillhaldjad“, 1937, V. Alev, nukulavastus)
  • Miki-Hiir (G. Helbemäe, „Mänguasjade mäss“, 1937, V. Alev, nukulavastus)
  • Liis, tütarlaps linnast (A. Mälk „Sikud kaevul“, 1938, R. Tarmo)
  • Karjapoiss ja Tõmmuneid (J. Linnankoski ja H. Välisami, „Laul tulipunasest lillest“, 1938, L. Kalmet)
  • Zedrik (F. Burnett ja A. Särev, „Väike lord Fauntleroy“, 1938, L. Kalmet)
  • Juta (J. Kallak, „Soovisõrmus“, 1938, E. Türk)
  • Parkalatsi, tähetark (P. Toomendi, „Lamburneid“, 1938, A. Sunne)
  • Hollandlanna ja lavastuse tantsujuht (G. Helbemäe, „Väikesed sõdurid“, 1938, V. Alev, nukulavastus)
  • Marta, õmbleja (H. Raudsepp, „Mustahamba“, 1939, E. Türk)
  • Pernette (M. Cabugett, „Õnnelikud päevad“, 1939, A. Sunne)
  • Ellie-May (E. Caldwell ja J. Kirkland, „Tubaka tee“, 1939, L. Kalmet)
  • Rosiine (M. Möller ja H. Anto, „Murueide imekannel“, 1939, E. Türk
  • Miki-Hiir (G. Helbemäe, „Mikihiir Eestis“, 1939, V. Alev, nukulavastus)
  • Malgosia, teenija (J.A. Hertz, „Noor mets“, 1939, A. Sunne)
  • Jaak (L. Värvas, „Lend kuu peale“, 1940, V. Alev, nukulavastus)
  • Galja, kommnoor (A. Bulgakov, „Uus maja“, 1940, A. Sunne)
  • Mati (L. Tarmel, „Vanaisa jutustus“, 1940, A. Sunne)
  • Ants (L. Martin, „Väntorelimees“, 1940, V. Alev, nukulavastus)

1941–1950[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Anna (M. Gorki, „Põhjas“, 1941, L. Kalmet)
  • Väike Tiina (A. Kitzberg, „Libahunt“, 1941, L. Kalmet)
  • Kaj (J. Švarts, „Lumekuninganna“, 1041, M. Luts)
  • Dr. Szalay, õpetaja (L. Fodor, „Küpsustunnistus“, 1941, K. Aluoja)
  • Anna-Lisa (S. Lagerlöf, „Gösta Berling“, 1942. L. Kalmet)
  • Inge (F. Lützkendorf, „Armastuskirjad“, 1942, A. Suurorg, lavastus ka saksa keeles)
  • Adeline (G. Hauptmann, „Kopranahkne kasukas“, 1942, A. Mering)
  • Lya de Lowsky (L. Lenz ja A. Roberts, „Minu tütar – sinu tütar“, 1943, A. Suurorg
  • Pöialpoiss (A. Bridgadere, „Pöialpoiss“, 1943, O. Põlla)
  • Eliza (P. Shaw, „Pygmalion“, 1944, Mering)
  • Poisike Prokofik (L. Leonov, „Vallutusretk“, 1945, P. Põldroos)
  • Tom Sawyer (M. Twain ja L. Martin, „Tom Sawyer“, 1945, Riiklik Noorsooteater, O. Põlla)
  • Kaj (J. Švarts, „Lumekuninganna“, 1945, Riiklik Noorsooteater, L. Martin)
  • Annuška (L. Leonov, „Tavaline inimene“, 1946, P. Põldroos)
  • Saabastega kass (L. Makarjev ja S. Dilin, „Saabastega kass“, 1946, Riiklik Noorsooteater, O. Põlla)
  • Lueeta (C. Goldoni, „Põikpead“, 1946, K. Aluoja)
  • Stjopka (N. Bogodin, „Kremli kellad“, 1947. P. Põldroos)
  • Vanja (V. Katajev, „Polgu poeg“, 1948, Riiklik Noorsooteater, O. Põlla)
  • Linnapoiss Paul (R. Roht ja H. Vaag, „Saarmas ja Ahnepäits“, 1949, H. Vaag, nukulavastus)
  • I kaupluse direktor (G. Mdivani, „Kes on süüdi?“, 1949, A. Lauter)
  • Üks paažidest (W. Shakespeare, „Hamlet“, 1949, A. Särev, vabaõhulavastus)
  • Noor jänes (N. Brauzevitš, „Himola varad“, 1950, V. Panso)
  • Sarapipoeg (P. Rummo, Võitluse tee“, 1950, A. Särev, vabaõhuetendus)

1951–1960[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Katriin (A. Jakobson, „Öö ja päeva piiril“, 1951, A. Rebane)
  • Sofja Aleksandrovna (Sonja) (A. Tšehhov, „Onu Vanja“, 1951, A. Viner)
  • Ekateina Krõlataja (A. Korneitšuk, „Lodjapuusalu“, 1951, A. Särev)
  • Riti (A. Hint ja A. Särev, „Tuuline rand“, 1951, A. Särev)
  • Madise naine (Saunaeit) (A.H. Tammsaare ja A. Särev, „Vargamäe“, 1951, A. Särev)
  • Sarmiko, poisike-tšukš (K. Šneider, „Sarmiko laul“, 1951, H. Vaag)
  • Džõbola, poisike (A, Tokajev, „Peigmehed“, 1952, A. Särev)
  • Duumise naine (V. Lacis ja A. Särev, „Kaluri poeg, II“, 1952, A. Särev)
  • Jelena Gornstajeva ja lavastuse näitejuht-assistent (K. Trenjov, „Ljubov Jarovaja“, 1952, I. Tammur)
  • Oleg Listovski (L. Gerakina, „Küpsustunnistus“, 1952, H. Laur)
  • Matrjona, teenija ja etenduse juht (A. Ostrovski, „Balzaminovi abiellumine“, 1953, K. Süvalep)
  • Tskriala ja etenduse juht (M. Baratašvili, „Ritsikas“, 1953, A. Särev)
  • Junga ja inspitsient (A. Korneitšuk, „Eskaadri hukk“, 1953, I. Tammur)
  • Žanek (Vanko) ja inspitsient (V. Minko, „Nimesid nimetamata“, 1954, A. Särev)
  • Väike Tiina (A. Kitžberg, „Libahunt“, 1954, A. Särev)
  • Nikita (O. Luts ja A. Särev, „Tagahoovis“, 1955, A. Särev)
  • Anu (A. Kitzberg, „Kauka jumal“, 1956, I. Tammur ja L. Kalmet)
  • Kuslap (O. Luts ja H. Luik, „Kevade“, 1956 (1954. Aastalavastus uuendatud kujul), K. Süvalep, K. Kiisk ja V. Panso)
  • Pitside müüja (A. Jakobson, „Kaotatud paradiis“, 1956 (1954. aasta lavastus uuendatud kujul) I. Tammur)
  • Telefoni-Sandra (B. Brecht, „Härra Puntila ja tema sulane Matti“, 1958, V. Panso)
  • Nukitsamees (O. Luts ja B. Drui, „Nukitsamees“, 1959, B. Drui)
  • Naaber (V. Rozov, „Ebavõrdne võitlus“, 1960, B. Drui)

1961–1970[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Benno (O. Luts ja A. Särev, „Tootsi pulm“, 1961, A. Särev)
  • Ase (H. Ibsen, „Beer Gynt“, 1962, I. Tammur)
  • I pruutneitsi (V. Majakovski, „Lutikas“, 1963, M. Mering)
  • Proua Meeli (A.H. Tammsaare ja A. Särev, „Pankrot“, 1964, A. Särev)
  • Libu (J. Smuul, „Kihnu Jõnn“, 1964, V. Panso)
  • Rops (B. Kabur, „Rops aitab kõiki“, 1965, H. Kalmet)
  • Madise naine (Saunaeit) (A.H. Tammsaare ja A. Särev, „Vargamäe“, 1966, A. Särev)
  • Zina (E. Radzinski, „Tehakse filmi“, 1966, G. Kilgas)
  • Jüri ja Kaelkirjak (D. Normet, „1x1=4“, 1967, G. Kilgas)
  • Nõidade koor ja Kaubitseja nõid (J. W. Goethe, „Faust I“, 1968, I. Tammur)
  • Tädi Betty (D. Normet, „Vöödiline hobune“, 1968, I. Normet)
  • III naine (F. Dürrenmatt, „Vana daami visiit“, 1968, M. Mering)
  • Rebane (J. Švarts, „Punamütsike“, 1969, M. Mering)
  • Sekretär (A. Liives, „Monolisk“, 1969, B. Drui)
  • I ema (A. Kallas, „Mare ja ta poeg“, 1970, R. Trass)
  • Anu või Vana naine (A. Kitzberg, „Tuulte pöörises“, 1970, B. Drui)

1971–1980[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Lebedeva (A. Tšehhov, „Ivanov“, 1971, M. Knebel)
  • Madame Kuznetsova, Tänavapoiss ja Eideke vanadekodust (I. Ilf ja J. Petrov, „12 tooli“, 1971, E. Baskin)
  • Ida (A.H. Tammsaare, V. Panso ja M.-L. Küla, „Inimene ja inimene“, 1972, V. Panso)
  • Vanamoor (J. Kangilaski, „Kaval-Ants ja Vanapagan“, 1972, G. Kilgas)
  • I palveõde (J. Smuul, „Lea“, 1972, V, Panso)
  • Anfissa, lapsehoidja (A. Tšehhov, „Kolm õde“, 1973, A. Šapiro)
  • Putukakuninganna (A. Caks, I. Ziedonis ja P. Petersons, „ Mängi, pillimees“, 1974, P. Petersons)
  • Yorki hertsoginna (W. Shakespeare, „Richard III“, 1975, V. Panso)
  • Vanaeit (M. Roštšin, „Ešelon“, 1975, R. Trass)
  • Vanem teenijanna (M. Materlinck, „Pelléas ja Mélisande“, 1975, S. Puurunen)
  • Karjanaine (T. Pakkala, „Parvepoisid“, 1975, V. Panso)
  • Linnakodanik ja Randlane (A. Kallas ja M.-L.Küla, „Reigi õpetaja“, 1976, M.-L.Küla)
  • Naine (Z.Podskalsky, „Noore daami külaskäik“, 1977, A.-E.Kerge)
  • Ülempreestri naine (K. Trenjov, „Ljuboc Jarovaja“, 1977, M. Mikiver)
  • Kiispet (I. Maran, „Ära ole pärdik“, 1977, T. Tamm)
  • Proua Ruhsam (F. X. Kroetx, „Homme on jälle päev“, 1979, T. Tamm)
  • Lapsehoidja Protassovite juures (L. Tolstoi, „Elav laip“ 1980, A. Šapiro)
  • Inimese sugulane, Inimese pärija ja külaline (L. Andrejev, „Inimese elu“, 1980. A.-E. Kerge)

1981–1996[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Tuulepoeg (N. Baturin, „Anekdoot Charoni venest“, 1981, N. Baturin)
  • Sanitar (M. Traat, „Päike näkku“, 1982, M. Mikiver)
  • Kapitolina (V, Rasputin, „Ela ja mäleta“, 1983, R. Trass)
  • Sinjoora Amalia (L. Pirandello, „Nii see just ongi“, 1983, G. Kilgas)
  • Ema Mättik (J, Kross, „Keisri hull“, 1984, M. Mikiver)
  • Vaba Daam (A.H. Tammsaare ja M. Mikiver, „Armastus ja surm“, 1984. M. Mikiver)
  • Vürstinna (I. Turgenev ja R. Trass, „Isad ja pojad“, 1985, R. Trass)
  • Prl Slapiro, Sadie ja Casino Roofis (C. Boothe, „Naised“, 1986, R. Trass)
  • Liisa, tüdruk Ärakute juures (O. Luts, „Paunvere“, 1986, R. Trass)
  • Inspektor miilitsas (I. Babel, „Maria“, 1988, P. Simm)
  • Abby (J. Kesserling, „Hapu vein ja sinihape“, 1988, Vanalinnastuudio, V. Janson)
  • Pime naine (G. Büchner, „Dantoni surm", 1989, A. Myllymäki)
  • Inimene (H. Raudsepp, „Salongis ja kongis“, 1990, Vanalinnastuudio, G. Kilgas)
  • Üks talunaine (L. Fall, „Lõbus talupoeg“, 1991, I. Eensalu, muusikaline juht V. Ernesaks, operett)
  • Signora Pallo (A, Campanile, „Vaene Piero“, 1991, Vanalinnastuudio, E. Baskin)
  • Avdotja Nazarovna (A, Tšehhov, „Ivanov“, 1992, E. Nüganen)
  • Anu ja Luige tädi (E. Peterson-Särgava, „Uus minister“, 1993, Vanalinnastuudio, G. Kilgas)
  • Du (J. Martin, „Keely ja Du“, 1994, M. Kalmet)
  • Üks maja külaline (P. Shaffer, „Leekrüübe“, 1995, P. Pedajas)
  • Neenu Moor (A, Gailit ja M. Lepa, „Paberist inglike“, Salong-Teater, 1996, D. Ahmetov)

Kuuldemängulavastused[muuda | redigeeri lähteteksti]

1960–1970[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Walt Disney, I. ja V. Svemberger „Kolm põrsakest“ 1960
  • Friedrich Reinhold Kreutzwald, „Kalevite kangem poega“ 1961
  • Zeneta Ergle „Meie hoovi lapsed“ 1961
  • Josif Dik, „Peetri lend Kuule“ 1961
  • Johannes Selg, „Rahakirstu saar“ 1961
  • Aleks Kaskneem, „Elektron läks ulama“ 1961
  • Ferenc Molnar, „Pal-tänava poisid“ 1961
  • Astrid Lindgren / raadioseade Kädi Kokk, „Meisterdetektiiv Blomkvist“ 1962
  • Jaan Rannap, „Mikrofon on avatud“ 1962
  • Octav Pancu-Ias, „Uskumatu lugu isast, poisist ja sõrmest“ 1962
  • Ilmar Isop, „Seltsimehe seadus“ 1962
  • Albert Uustulnd, „See juhtus Abrukas“ 1962
  • Jaan Rannap, „See juhtus Reelikul“ 1962
  • „Poiss Gaanast“ 1962
  • Rafaello Giovagnoli / raadioseade Endel Nõmberg, „Spartacus“ 1962
  • Ivan Kalinovski, Irina Malets, „Suur-Derby kuninganna“ 1962
  • Aleksander Borodin, „Josef Haydni noorus“ 1962
  • Aksel Orav (pseudonüüm Sander Koppel), „Haavatud sõdur“ 1963
  • Sergei Zajaitski, „Robin Hood“ 1963
  • Juri Jakovlev, „Uiskudega poiss“ 1963
  • Liliana Gumilevskaja, „Muinasjuttude saarel“ 1963
  • Ilmar Isop, „Münchhauseni kimbatus“ 1963
  • Harriet Beecher-Stowe, „Onu Tomi onnike“ 1963
  • Jalizaveta Tumanjan, Milivoi Matošec, „Ühe logiraamatu jälgedes“ 1963
  • Venjamine Kaverin, „Võidelda ja otsida“ 1964
  • Eugenija Spurgaite, „Nugise mõisat ei ole enam“ 1964
  • Aleks Kaskneemm „Küberneetikamasin“ 1964
  • Rudolf Weiss, „Etendus toimub siiski“1964
  • Jaan Rannap, „Külalised“ 1964
  • Ain Kaalep „Imekivi“ 1964
  • Väike Väljaots, „Hiline jalutuskäik“ 1964
  • Hans Laansalu, „Sõbrad teelahkmel“ 1964
  • Sergei Bogomazov, „Silmapiiri taga“ 1964
  • Harri Lehiste, „Sa oled pioneer“ 1964
  • Leonid Vaisberg, „Agnireni maa avastamine“ 1964
  • Harri Karro, „Suure Võluri kuningriigis“ 1964
  • Henrich Altov, „Purustatud Lõualuu saare lõpp“ (novellist „Igav kapten“) 1964
  • Raimond Kaugver, „Kuni 16-aastastele keelatud“ 1964
  • Jaan Rannap, „Malesõprade Salajane Liit“ 1964
  • Julia Novikova / raadioseade Jaan Rannap „Neli päeva enne nääre“ 1965
  • Elem Treier, „Kurjal teel“ 1965
  • Sandor Torok, Ilona Molnar, „Akne ja hobune“ 1965
  • Julia Novikova, „Nelio päeva enne nääre“ 1965
  • Peter Christen Asbjorsen / raadioseade Andres Jaaksoo, „Kuninglikud jänesed“ 1065
  • I. Iljina, „Teekonna algus“ 1965
  • Horst Jäger, „Päevik punases tornis“ 1965
  • Vaike Väljaots, „Hoopleja pardipoeg“ 1965
  • Kaarel Korsen, „Lindude laulupidu“ 1965
  • Janis Rainis / raadioseade Li Tuiman, „Kuldratsu“1965
  • Ain Kaalep, „Laiskvorst Abu Muhamed“ (araabia muinasjutu „1001 ööd“ ainetel) 1965
  • M. Remmel, „Kangelane raudrüü varjus. Jeanne d´Arci lugu“ 1965
  • Boris Burjan, Tatjana Aleksejeva,“Kaugel sinisest merest“ 1965
  • Hans Krause, Lori Ludvig, „Brückmannid teiselt korruselt“ 1965
  • Lapi muinasjutt / raadioseade Ain Kaalep, „Akkaniidi“ 1965
  • Rolf Rumlich, „Number 0521“ 1966
  • Edmund Niziurski / raadioseade Endel Nõmberg, „Brasiliuse kiriku saladus“ (raamatust „Marek Pieguse uskumatud seiklused“)

1966

  • Lev Kassil, „Gladiaatori karikas“ (2 osa) 1966
  • Marta Gumilevskaja, „Lenin ja lapsed“ 1966
  • Emilie Põllu, „Hanekarjus“ 1966
  • Gennadi Gori, „Imelik poiss“1966
  • Pierre Gamarra, „Sulgedega Mao saladus“1966
  • Boris Burjan, Tatjana Aleksejeva, „Kaugel sinisest merest“1966
  • Juri Tomin, „Kõndis Võlur mööda linna“ 1966
  • Boriss Lavrenjov, „Jutustus lihtsast asjast“1967
  • Vassili Kljopov, „Kullaoru saladus“ 1967
  • Annie M. G. Schmidt, „Abel, appi“ (raamatust „A nagu Abel“) 1967
  • Male Schwarz, „Kummaline haigus“ 1967
  • Matilda Lurje, Zoja Petrova / raadioseade Kaarel Korsen, „Kõik on hea, mis hästi lõpeb“ 1967
  • Arseni Rutko, „Ajaloo lehekülgi“ 1967
  • Irena Jurgelwicz „Rahutud tunnid“ 1967
  • Viktor Puškin, „See oli alles võit!“ 1967
  • Elmar Õun, „Ints ja Siilu“ 1968
  • James Krüss, „Müüdud naer“ 1968
  • Jaak Sarapuu, „Kavalus“ 1968
  • Vladimir Lifšits / raadioseade Kaarel Korsen, „Lugu Kolkalinnast“ 1968
  • Marius Dalsgaard / raadioseade Kaarel Korsen, „Majakavahi poeg“ 1968
  • P. Maljarevski, Kaarel Korsen, „Omapead nääripuu all“ 1968
  • Juri Tomin, „a+b=A“ (näidendist „Oleme kõik rõõmsad lapsed“) 1969
  • Richard Uudsema, „Signaal – kolm vilet“ 1969
  • Oscar Wilde, Tähepoiss“ 1969
  • Alan Alexander Milne / raadioseade Asta ja Jaak Põldmäe, „Karupoeg Puhh ja teised“ 1969
  • Nikolai Slepakov, „Saatana jalgratas“ 1969
  • Edmund Nizirski, „Kolmeteistkümnes pahandus“ 1969
  • Donalt Bisset, „Onu Tik-Taki reis“ 1969
  • Wojciech Wisniewski, „Kurbade silmadega tüdrukust ja poisist, kes valetas 1969
  • Thorbjorn Egner, „Kaarius ja Baktus“ 1970
  • Ludmilla Vassiljeva, Aleksander Gangnus, „Lugu imeliste kõrvadega jänesest“ 1970
  • Viooria Huber, „Veehaldjas on kadunud“ 1970
  • Vaike Väljaots, „Öö soojärve ääres“ 1970
  • Age Raal, Urve Buschmann, „Katrini näärid“ 1970

1971–1980[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • M. Beregova, E. Rõžova, „Uusaastapoisi seiklused“ 1971
  • R. Boguslavskaja, „Üksipäini tundras“ 1971
  • Horst Salomon, „Unustatud lumi“ 1971
  • Juri Sotnik, „Üks päev kahe sõbra elus“ 1971
  • Galina Tšernogolovina, „Kaamelitaltsutaja“ 1971
  • Kristina Bodwicka, „Pik-Poki rännakut“ 1971
  • Sofia Guaria, Vladimir Maškov „Valerka Korobuhhin ja tema sõbrad“ 1972
  • Emilia Aleksandrova, Vladimir Levšin, „Haruldaste autogrammide jahil“ 1972
  • Poola Raadio kuuldemäng „Oranži mütsiga päkapikk“ 1972
  • Vladimir Vorobjov, „Otutotude pealik“ 1972
  • Valentina Putilina, „Oravapoisi pikk koolipäev“ 1972
  • Aapeli, „Üle linna Vinski“ 1973
  • Gabbe „Vapper Jean“ 1973
  • Jurki Vuori „Lilli, lõvi ja mereröövlid“ (raamatust „Mere Hirm“ ja Kaelakee“) 1974
  • Hüssein Nadžatov, „Valja Kotik“ 1974
  • Leho Männiksoo, „Põrgumäe saladus“ 1974
  • Dagmar Normet, „Naeratuste vikerkaar“ 1975
  • Anatoli Burov, „Must sulg“ 1975
  • Ivan Bondin, „Liiga varased hallad“ 1975
  • A. Gelhaar, „Ja pehmeid kevadtuuli…“ 1975
  • Toivo Tootsen, „Jõhviraadio ehk Suur punktijaht Kergemeele koolis“1976
  • Ivan Bondin, „Vaarikate org“ 1976
  • Leo Apo, „Mikael ja luiged“ 1976
  • Raimond Kaugver, „Ma ju tahaksin…“ 1976
  • Toivo Tootsen, „Jõhviraadio ehk Suur suvevaheaja veetmine Kergemeele koolis“ 1976
  • Aleksandr Mišarin, „Väljakutse vastu võetud“ 1976
  • Leho Männiksoo, „Skafandris vasakäär“ 1977
  • Harry Karro, „Pall“ 1977
  • Jaan Rannap, „Karu Jõmm“ (Jefreitor Jõmm“) 1978
  • Endel Nõmberg, „Vidrik“ 1978
  • Isela Richter-Rostalski, „Ma lähen koju“ 1978
  • Inge Trikkel, „Kas te oskate jäneste keelt?“ 1978
  • Juri Sotnik / raadioseade Julia Novikova, „Kõik lootus on sinu peal“ 1978
  • Endel Nõmberg, „Vidriku olmepiinad“ 1979
  • Hans Laansalu, „Eesti orelid“ 1979
  • Paavo Haavikko, „Audun ja jääkaru“ 1979
  • Kaarel Korsen, „Kiusakas näärisokk ehk Seitse puudast kommikarpi“ 1980
  • Toivo Tootsen, „Kes on käinud Kavalololakas?“ 1980

1981–1989[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Heljo Mänd, „ Prõssa-Põssa ja Roosa Vissimuu“ 1981
  • Arkadi Revenko, „Gagarini lapsepõlv“ 1981
  • Astrid Reinla, „Hamster“ 1981
  • Feancoise Sagan, „Äraaetud hobune“ 1981
  • Jakov Akim / raadioseade Kädi Kokk, "Kellamängu saatel" (raamatust „Õpetaja Nii-Nii ja tema värviline kool“) 1981
  • Gianni Rodari / raadioseade Juhan Saar, „Sibulapoiss Cipollino seiklused“ 1982
  • Leho Männiksoo, „Mehed „Lorettalt““ 1982
  • Janka Kupala, „Pavlinka“ 1982
  • Leho Männiksoo, „Hauakivi tädile“ 1983
  • Hugo Raudsepp, „Vedelvorst“ 1983
  • Eile Pennanen, „Ema ja poeg“ 1983
  • Selma Lagerlöf, „Nils Holgersson“ 1983
  • Leho Männiksoo, „ Hüvasti kipper!“ 1984
  • Boriss Vassiljev, „Taadid“ (Jutustusest „Kelle taadid te olete?“) 1984
  • Paul-Eerik Rummo, „Kass! Kass! Kass! 1985
  • Leho Männiksoo, „Igaviku romanss“ 1985
  • Ivi Küla (Virve Karjahärm), „Mustikamurr ja Maasikapõnn“ 1985
  • Barrie Stavis, Mees, kes iial ei sure“ („Jole Hill“) 1985
  • Leho Männiksoo, „ Hugo Treimund tahaks koju“1986
  • Leho Männiksoo, „Rootsi kuninga mõõk“ 1987
  • Katrin Lange, „Kartulikäkid ja vaarikakissell“ 1989

Raadioteatris[muuda | redigeeri lähteteksti]

1949–1960[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Charley (Valentina Ljubimova, „Lumepall“, Kaarel Toom, 1949)
  • Kilpkonn (Hiina muinasjutt / raadioseade Linda Algvere „Huan-Sajo“, 1950)
  • Veera Kaškadamova, õpetaja (Ivan Popov / raadioseade Iko Maran, „Perekond“ Kaarel Toom ja Jüri Järvet, 1950)
  • Jutustaja (Arkadi Gaidar, „Tšuk ja Gek“, 1950)
  • Miša (Anatoli Rõbak, „Kortik“, Ellen Liiger, 1951
  • Riti (Aadu Hint, „Tuuline rand“, lav. Andres Särev, näitejuht raadios Kaarel Toom, 1951)
  • Gavrik (Valentin Katajev / raadioseade Oskar Põlla, „Valendab Üksik puri“, Aarne Ruus, 1952)
  • Episood (Charles Dickens, „Martin Chuzzlewit Ameerikas“, Kaarel Toom, 1952)
  • Tiit (Aino Tigane, „Meid kutsub signaal“, Aarne Ruus 1952)
  • Jutustaja (Vene muinasjutt / raadioseade Jüri Järvet „Ei sinu ega minu, vaid meie“, Kaarel Toom, 1952)
  • Pavlik Morozov (Stepan ŠtŠipašov, Vitali Gubarev, „Pavlik Morozov“, Kaarel Toom, 1953)
  • Aljoša Peškov (Maksim Gorki, Aljoša Peškov“, Aarne Ruus, 1953)
  • Vanja Solontsev (Valentin Katajev „Polgu poeg“, Aarne Ruus, 1953)
  • Üks esitajaid (Filun Belštšikov, „Lahutamatud sõbrad“ Aarne Ruus, 1953)
  • Vassil Mandžura (Vladimir Beljajev, „Vana kindlus“, Aarne Ruus, 1953)
  • Vares (Georgi Landau, „Lumivalgekese kool“, Aarne Ruus 1953)
  • Pietro (A, Batrov, „Laevapoiss Pietro“), Aarne Ruus, 1954)
  • Žanek (Vassil Minko, „Nimesid nimetamata“, leo Martin, 1954)
  • Oskar Ohakas (raadiokompositsioon „Lõbusate imede hommik“, Aarne Ruus, 1954)
  • Tõnis, pioneer (raadiokompositsioon, „Koolipidu“, Aarne Ruus, 1954)
  • Walter, Wilhelm Telli poeg (Friedrich Schiller, „Wilhelm Tell“ (katkend), Aarne Ruus, 1954)
  • Volka (Lazar Lagin, „Vanake Hottabõts“, Aarne Ruus, 1954)
  • Madli (Anton Hansen Tammsaare / raadioseade Andres Särev, „Kõrboja peremees“, Kaarel Toom, 1955)
  • Allan (Albert Maltz, „Tsirkus saabus“, Aarne Ruus, 1955)
  • Karupoeg Miška (Lev Arkadjev, Sokol Runga, „Reis laevukesega“, Aarne Ruus, 1955)
  • Jura (Pavel Zagrevelnõi / raadioseade Enn Toona, „Õpetaja“, Kaarel Toom, 1955)
  • Tom Sawyer (Mark Twain, „Tom Sawyer“, Aarne Ruus, 1956)
  • Tom Sawyer (Mark Twain, „Huckleberry Finn“, Aarne Ruus, 1956)
  • Raka (Bronislav Nušić, „Proua minister“, katkend Leo Kalmeti lavastuse põhjal, 1956)
  • Kolja Odintsov (Valentina Ossejeva, „Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad“, Aarne Ruus, 1956)
  • Serafiina (Hella Wuolijoki, „Niskamäe naised“, Kaarel Toom, 1957)
  • Tom Sawyer (Juhan Saar, Linda Tuiman, Toomas Rood, „Seiklusrikas näärikarneval“, Aarne Ruus, 1956)
  • I kaaren (Friedrich Reinhold Kreutzwald, „Kullaketrajad“, Aarne Ruus, 1957)
  • Papagoi Karudo (Vadim Korostõljov, „Doktor Ai-Ai-Ai“, Aarne Ruus, 1957)
  • Episood (Rudolf Sirge, „Maa ja rahvas“, Enn Toona, 1957)
  • Vadim (Sergi Mihhlkov, „Sombreero“, Aarne Ruus, 1958)
  • Pöialpoiss (Anna Brigadere, „Pöialpoiss“, Aarne Ruus, 1958)
  • Tap (Georgi Matvejev, „Uus hammas“, Aarne Ruus, 1958)
  • Siim (V. Kolossova, N. Naidjonova, M. Reznik / raadioseade Kaarel Korsen, „Kuldnokad ja varblane“, Aarne Ruus, 1958)
  • Kass (David Samoilov, „Elevandipojal on sünnipäev“, Aarne Ruus, 1959)
  • Priit (Vitali Gubarev „Suur võlur“, Aarne Ruus, 1959)
  • Reporter Peeter Piste (Aleksandr Antokolski, „Pivaraa“, Aarne Ruus, 1959)
  • Üks esitaja (Elar Kuus, „Mida linnud laulavad“, 1959)
  • Karujunts (Josif Menzel / raadioseade Kaarel Korsen, „Karujuntsi linnaskäik“, Aarne Ruus, 1959)
  • Bubi Petermaa, 4-aastane (Jüri Järvet, „Papa, mamma ja poeg“, Kaarel Toom, 1960)
  • Jancsi Turi (Ungari raadio „Kõiketeadja Jancsi Turi“, Aarne Ruus, 1960
  • Fernand (Paul Bernard, „Peata hobune“, Aarne Ruus, 1960)

1961–1970[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Episood (Ardi Liives, „Viies kupee“, Leo Martin, 1961)
  • Sulev (Josif Dik, „Peetri lend Kuule“, Salme Reek, 1961)
  • Zenta Ergle (Peeteris, „Meie hoovi lapsed“, Salme Reek, 1961)
  • Elektron (Aleks Kaskneem, „Elektron läks ulama“, Salme Reek, 1961)
  • Ernö Nemecsek (Ferenc Molnàr, „Pal-tänava poisid“, Salme Reek, 1961)
  • Juku (Jaan Rannap, „Ühe päeva pahandused“, Aarne Ruus, 1961)
  • Gavrik („Esimene Pravda number“, 1962)
  • Kalle Blomkvist (Astrid Lindgren, „Meisterdetektiiv Blomkvist“, Salme Reek, 1962)
  • Viktor (Jaan Rannap, „Mikrofon on avatud“, Salme Reek, 1962)
  • Pepe (Tštšikov /raadioseade Juhan Saar, „Väike kuubalane“; 1962)
  • Melita Õunapuu (Aleks Kaskneem, „Teist korda sündinud“, Leo Martin, 1962)
  • Miša (Juri Bondarev, „Hilisel õhtul“, 1963)
  • Roland Sahk ehk Rolts ehk Must Surm (Eno Raud, „Must Surm ja SMK“, Leo Martin, 1963)
  • Poiss (Juri Jakovlev, „Uiskudega poiss“, Salme Reek, 1963)
  • Poisike (Konstantin Kondrja, „Lapsed ja õunad“, Margarita Zavrotskaja, 1963)
  • Priit (Jaan Rannap, „Külalised“, Salme Reek, 1964)
  • Kass (L. Makarjev, S. Dilin, „Saabastega Kass“, Leo Martin, 1964)
  • Ämm (Ilmari Kianto, „Rämsäranna rapsoodia“, Leo Martin, 1964)
  • Enn, 13-aastane (Harri Lehiste, „Sa oled pioneer“; Salme Reek, 1964)
  • Povilas Arluskas (Leonid Vaisberg, „Agnireini maa avastamine“, Salme Reek, 1964)
  • Jutustaja (Sergei Bogomazov, „Legend punasest džigitist“, Leo Martin, 1964)
  • Gyszi (Sandor Tarok, Ilona Molnar, „Aken ja hobune“, Salme Reek 1965)
  • Ämmaemand (Bronislav Nušić, „Autobiograafia“, Kaarel Toom, 1965)
  • Juris (Talis Vaidars, „Merel on kaheksa palli“, Kaarel Toom, 1965)
  • Roll (Julia Novikova, „Neli päeva enne nääre“, Salme Reek, 1965)
  • Olja (Valeri Šavrin, „Sünnipäev“ („Plahhovi perekond“), Leo Martin, 1966)
  • Jutustaja (Kaarel Korsen, „Sõit nääripeole“, Salme Reek, 1966)
  • Rjomka (Lev Kassil, „Gladiaatori karikas“, Salme Reek, 1966)
  • Marta (Georgi Padalka, „Täheballaad“, Leo Martin, 1967)
  • Kadri (Rudolf Aller, „Surnud ei kõnele“, Leo Martin, 1967)
  • Naispensionär koeraga (Miloslav Stehlik, „Usalduse liin“, Aarne Ruus, 1967)
  • Dimka (Vassili Kljopov, „Kullaoru saladus“, Salme Reek, 1967)
  • Majapidajanna (Roman Raž, „Faust sureb kaks korda“, Leo Martin, 1968)
  • Heta-memm (Hella Wuolijoki, „Heta-memme pikk teekond“, Leo Martin, 1968)
  • Sieglinde Spahn (B. Seeger, „Hannes Trostberg. Kojutulek“, Leo Martin, 1968)
  • Ain (Helgi Muller, „Viies ratas“, Heino Kulvere, 1968)
  • Poiss (Male Schwartz, „Sein“, Heino Kulvere, 1968)
  • Ain Kikerpuu (Helgi Muller, „Sinu enese nägu“, Heinu Kulvere, 1969)
  • Baktus (Thorbjorn Egner, „Kaarius ja Baktus“, Salme Reek, 1970)

1971–1980[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Hanna (Walentin Chorell, „Enne sõnu“, Heino Kuluvere, 1971)
  • Episood (Hans Laansalu, „Kõnealused saatused“, Einar Kraut, 1971)
  • Missis Quonsett (Arthur Hailey, „Ainult kolm tundi“, Härmo Saarm, 1972)
  • Kadri arvi (August Gailit / raadioseade Immanuel Pau, „Päev Terikeste külas“ „Toomas Nipernaadi“ novellist, Heino Kulvere, 1973)
  • Vesipapp (Aime Maripuu, „Esimene, lüüriline ehk Lugu jäätunud kosest“, Einar Kraut, 1973)
  • Vana naine (Veijo Meri, „Soome parim näitleja“, Heino Kulvere, 1974)
  • Friedrich, Faehlmanni poeg (Oskar Kuningas, „Vanemuise kannel“, Heino Kulvere, 1974)
  • Görbene (György Sos, „Esmaspäevahumanism“, Raik Raudmäe, 1975)
  • Vana naine (Yasushi Inoue, Izuho Sudo, „Vulkaan“, Härmo Saarm, 1976)
  • Konn (Inge Trikkel, „Lugu väikesest laulukukest“, Astrid Relve, 1976)
  • Siil (August Jakobson / raadioseade Hendrik Relve, „Kolm kanget“, Astrid Relve, 1977)
  • Mratoto (Walentin Chorell, „Maomõrsja“, Astrid Relve, 1978)
  • Elspeth (Kathleen Fidler, „Fingali vaim“, Einar Kraut, 1978)
  • Keskjaam (Pirkko Jaakola, „Loogiline telefonikõne“, Heino Kulvere, 1978)
  • Ema (Toivo Tootsen, „Kraater“, Heino Kulvere,1978)
  • Hortensia (Leida Rammo, „Hortensiaga igav ei hakka“, Kaarel Toom, 1979)
  • Lastekodu kasvataja (Tadeusz Zimecki, „Cesar, Žbiki lapselaps“, Heino Kulvere, 1979)
  • Vanaema (Anatoli Aleksin, „Saatja aadress“, Jüri Karindi, 1979)
  • Taksopargi vanemdispetšer (Ardi Liives, „Hõbepaber“, Heino Kulvere, 1980)
  • Episood (Viktor Stepanov, Boris Durov, „Saatja aadress – ookean“, Heino Kulvere, 1980)
  • Kuninga ema (Karel Ćapek, „Muinasjutt kassist ja koerast“, Astrid Relve, 1980)
  • Naine (Marco Denebi, „Õnnesadam“, Heino Kulvere, 1980)
  • Maria Nikolajevna (Zoja Tšernõšova, „Tulerüütel“, Astrid Relve, 1980)

1981–1993[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Janet Mackenzie (Agatha Christie, „Süüdistuse tunnistaja“, Heino Kulvere, 1981)
  • Eideke (Nikolai Arsenjev, Jevgeni Vinokur, „Vastavalt sõjaaja seadustele“, Juhan Virkus, 1981)
  • Liide (Inge Trikkel, „Lepatriinulehvi“, Heino Kulvere, 1981)
  • Episood (Aleksandr Volodin, „Sügismaraton“, Astrid Relve, 1982)
  • Kena vanainimene (Vladislav Koržets, „Taevane muna“, Kaarel Toom, 1982)
  • Trahteri perenaine (Muinasjutt / raadioseade Paul Kilgas, „Kuldvokk“, Helve Sõerd, 1983)
  • Külaeit (Nikolai Gogol, „Jõuluöö“, Astrid Relve“, 1983)
  • Pirukamüüja (Anton Tšehhov, „Hingevaev“, Astrid Relve, 1985)
  • Kadri (Rudolf Aller, „See, kes on tugevam“, Heino Kulvere, 1985)
  • 1. naine (Anneli Pukema, „Eleonora viimane soov“, Einar Kraut, 1986)
  • Manja (Fjodor Abramov, „Kodumaja“, Heino Kulvere, 1986)
  • May Palmer (Diana Webster, „Roosipeenar“, Einar Kraut, 1987)
  • Vabaeit (Aleksandr Puškin, „Boriss Godunov“, Härmo Saarm, 1987)
  • Ämmaemand, (Tyrone Guthier, „Orav rattas“, Heino Kulvere, 1988)
  • Vanaema (Valentin Chorell, „Kaheksa peeglit“, Juha Kandolin, Einar Kraut, 1988)
  • Arst (Gabriela Biggott, „Nüüd ma nutan“, Astrid Relve, 1990)
  • Episood (Mati Unt, „Räägivad“, Astrid Relve, 1992)
  • Naine Canterbury naiste kooris (Thomas Stearns Eliot, „Mõrv katedraalis“, Einar Kraut, 1992)
  • Proua Escholtz (Gert Helbemäe / raadioseade Thomas Stearns Eliot, „Mõrv katedraalis“, Einar Kraut, 1992)
  • Proua Escholtz (Gert Helbemäe / raadioseade Toomas Lõhmuste, „Üleliigne inimene“, Toomas Lõhmuste, 1993)

Telelavastustes ja -filmides[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Leedi Jedburgh (Oscar Wilde, „Leedi Windermere'i lehvik“, lavastaja Raivo Trass, 1974)
  • Vanaema (Mira Lobe, „Vanaema õunapuu otsas“, režissöör-lavastaja Elvi Koppel, 1977)
  • Jevgenia Karpovna (Emil Braginski, Eldar Rjazanov, „Amoraalne lugu“, lavastaja Eino Baskin, 1980)
  • Teenija (E. Vilde, „Pisuhänd“, lavastaja A.-E. Kerge, 1981)
  • Gicka (Stefan Lazarev Kostov, „Golemanov“, lavastaja Gunnar Kilgas, 1981)
  • Juula (J. Smuul, „Musta katuse all“, Eesti Telefilm, režissöör-lavastaja A.-E. Kerge, 1983)
  • Juuli (E. Vilde, „Tabamata ime“, lavastaja A.-E. Kerge, 1983)
  • Riietaja Salme („Püha Susanna ehk Meistrite kool“, Eesti Telefilm, stsenaarium Enn Vetemaa, režissöör A.-E. Kerge, 1983)
  • Mutike (Jaan Rannap, „Salu Juhan ja ta sõbrad“, režissöör-lavastaja Raivo Suviste ja Jüri Pihel, 1984)
  • Miss Farm (Michael Frayn, „Plekkmehed“, instseneering ja lavastus Roman Baskin, 1984)
  • Bertha („Kahe kodu ballaad“, Eesti Telefilm, stsenaarium Kalju Saaber, režissöör-lavastaja A.-E. Kerge, 1985)
  • Victorine (Jean Sarment, „Mamouret“, lavastaja Eero Spriit, režissöör Jaan Pihlak, 1986)
  • Abbi (Toomas Kall, Priit Pärn, „Abistav käsi“, lavastaja Roman Baskin, 1985)
  • Õpetaja (Janno Põldma, „Džuudopoisid“, lavastaja Ivo Eensalu, režii Virve Koppel, 1987)
  • Siina Aunvärk („Narva Kosk“, Eesti Telefilm, stsenaarium Vladimir Beekman, režissöör-lavastaja A.-E. Kerge, 1988)
  • Elfriide (Juozas Montvila, „Kohtume alleel“, režissöör-lavastaja Vilja Palm, 1989)
  • Missis Paddy (John Patrick, „Kummaline missis Savage“, režissöör-lavastaja Vilja Palm, 1990)
  • Muuseumi sanitar (Heino Torga, „Paradoks“, lavastaja Heino Torga, režii Kalev Lepik, 1990)
  • Vanaema (Aino Pervik, „Kunksmoor“, instseneering Eve Viilup, režissöör-lavastaja Villem Indrikson, 1993)
  • Dolores (Enn Vetemaa, „Kas te armastate papagoisid?“, režissöör-lavastaja Vilja Palm 1993)

Muu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Salme Reek oli Eesti Näitlejate Liidu liige alates 1934 ning Eesti Teatriliidu liige 1949. aastast. Eesti NSV teenelise kunstniku aunimetuse pälvis aastal 1964 ja ENSV rahvakunstniku aunimetuse 1969. aastal. 1993. aastal valis Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon Salme Reegi Aastate Naiseks.

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]