Voldemar Panso

Allikas: Vikipeedia
Voldemar Panso bareljeef EMTA lavakunstikooli seinal aadressil Toom-Kooli 4, suvi 2011.

Voldemar Panso (30. november 1920 Tomsk27. detsember 1977 Tallinn) oli eesti lavastaja, näitleja, teatripedagoog ja teatriteadlane.

Tema isa oli leidur Hans Panso[1].

Panso lõpetas aastal 1941 Tallinna Konservatooriumi Lavakunsti Kooli ja Moskvas Teatriinstituudi (GITIS) (1955) (juhendajad A. Popov ja Marija Knebel), oli 19581965 GITIS-es aspirantuuris (aastast 1965 kunstiteaduste kandidaat).

Ta töötas Draamateatris näitlejana (194150) ja hiljem lavastajana, 1965. aastast Noorsooteatri ja 1970. aastast Draamateatri peanäitejuhina.

1957. aastast surmani juhatas ta Tallinna Konservatooriumi lavakunstikateedrit, mille ta ise rajas.

Panso lavastused olid fantaasiarikkad ja uudsed, näiteks Juhan Smuuli "Lea" ja "Kihnu Jõnn" ning Frederic Loewe' "Minu veetlev leedi". Ta tegi silmapaistvaid lavastusi oma dramatiseeringuist, näiteks "Inimene ja jumal" ning "Inimene ja inimene" A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" põhjal, Oskar Lutsu "Kevade", Maksim Gorki "Ema" ja Aleksis Kivi "Täna mängime "Seitset venda"".

Panso mängis ka filmides. Ta on avaldanud huvitavaid reisilugusid, humoorikaid vesteid, inimestesse süveneva paeluva portreeraamatu "Portreed minus ja minu ümber" ja teatrialase teose "Töö ja talent näitleja loomingus" (1965).

Teosed[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • "Põrgupõhja uus Vanapagan: kolmeteistkümnes pildis" (dramatiseering; Tallinn 1946)
  • "Laevaga Leningradist Odessasse, ehk, Miks otse minna kui ringi saab" (reisikiri; Tallinn 1957)
  • "Naljakas inimene. 1, Kassarimaa" (Tallinn 1965; valitud peatükke Kärdla 2003; uustrükk Tallinn 2007)
  • "Töö ja talent näitleja loomingus" (Tallinn 1965; 2. trükk Tallinn 1995)
  • "Maailm arlekiini kuues" (reisikirjad; Tallinn 1973)
  • "Portreed minus ja minu ümber" (Tallinn 1975; 2. trükk Tallinn 2007)
  • "Teatriartikleid... kas see on eilne või tänane laul?" (koostanud Endel Link; Tallinn 1980)
  • "Päevaraamatud 1931–1946", I (Eesti Draamateater, Tallinn 2007)
  • "Päevaraamatud 1946–1956", II (2007)

Mälestuse jäädvustamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Aastast 1978 antakse Voldemar Panso sünniaastapäeval välja Voldemar Panso nimeline preemia. Preemia on mõeldud noorte andekate EMTA Lavakunstikooli lavaüliõpilaste esiletõstmiseks ja tiivustamiseks.

Andrus Kivirähk on Voldemar Panso mälestuste, päevikute ja artiklite põhjal kirjutanud näidendi kahes vaatuses "Voldemar" (lavastas Eesti Draamateatris Merle Karusoo, nimiosas Tiit Sukk, esietendus 25. märtsil 2007; raamatuna ilmunud Eesti Draamateatri väljaandel sarjas Näidendiraamat nr 4, Tallinn 2007). Andrus Kivirähk on kirjutanud ka näidendi "Teatriparadiis" (lavastaja Ain Mäeots, esietendus Vanemuises 27. märtsil 2006), kus üheks tegelaseks on Voldemar Panso.

EMTA Lavakunstikooli seinal on Voldemar Panso bareljeef kirjaga "Voldemar Panso 1920-1977: lavastaja, lavakooli asutaja 1957 ja juht".

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Vs. Väsimatu meisterdaja. Eesti Sõna, 22. august 1944, nr. 194, lk. 4.

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Merle Karusoo, "Mida on õpetanud Voldemar Panso" (valitud kohti autori teatrikooli-aegsest erialapäevikust). Järelsõna: Kalju Leht. Eesti NSV Haridusministeerium, Tallinn 1980, 132 lk.
  • A. H. Tammsaare, Voldemar Panso, "Inimene ja jumal" 1962: dokumendikogumik V. Kingissepa nimelise Tallinna Riikliku Akadeemilise Draamateatri lavastusest. Koostanud ja kommenteerinud Lea Tormis, Eesti NSV TA Ajaloo Instituut ja Eesti Raamat, Tallinn 1988, 480 lk.
  • "Voldemar Panso". Raamat lavastajast, näitlejast ja teatripedagoogist. Tekstid valinud ja järjestanud Lea Tormis ja Merle Karusoo. Perioodika, Tallinn 1990, 96 lk.
  • Lea Tormis, "Voldemar Panso – traditsioon või/ja avangard?" – aastaraamatus "Teatrielu 2000", Tallinn 2001, lk. 213–231 (sisaldab ka Voldemar Panso teksti "Arvepidamine oma elulooga")
  • "Tants aurukatla ümber". Dokumendikogumik Draamateatri lavastusest (Mats Traadi romaani põhjal Voldemar Panso). Koostanud ja kommenteerinud Lilian Vellerand. Eesti Teatriliit, Tallinn 2006, 384 lk.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]