Draamastuudio teatrikool

Lisa lingid
Allikas: Vikipeedia

Draamastuudio teatrikool (ametliku nimega Eesti Draamastuudio Teatrikunsti Kool, kirjanduses ka Draamastuudio Teatrikunstikool) oli 1920. aastal Paul Sepa erateatristuudiona loodud kool[1]. See oli Eesti esimene kindla õppekavaga ja süstemaatiliselt teatriharidust andnud kool, mille lõpetas kokku viis lendu näitlejaid,[1] ja Eesti teine süstemaatiline teatristuudio (esimene oli Karl Menningu Vanemuine).[2]

Paul Sepa erateatristuudio asutati 11. oktoobril 1920. Pisut hiljem sai sellest Eesti Draamastuudio Teatrikunsti Kool, mis tegutses aastatel 1921–1933.[1][3] Kooli toetamiseks ja ülalpidamiseks loodi Draamastuudio Ühing, kuid juhatajaks jäi edasi Paul Sepp. Kooli ülesanne oli

"a) luua hästi ette valmistatud ja lavatöös võimsaid näitlejaid-lavakunstnikke,
b) riigis teatrijõudude tasapinna tõstmine,
c) eesti kunstiteatri loomine ja spetsiaalteadmiste edendamine."

1921. aasta sügisel registreeris haridusministeerium teatrikooli ja määras sellele toetuseks 100 000 marka.[2]

Draamastuudio teatrikooli esimest lendu juhendas Paul Sepp, alates 1924. aastast juhendas viimast kolme lendu Hilda Gleser.[4] Kooli juhatajad olid aastatel 1920–1922 Paul Sepp, 1922–1923 Voldemar Mettus, 1923 Hugo Reiman, 1924 Hanno Kompus, 1924–1927 Hugo Reiman ja alates 1927. aastast Leo Kalmet, kellest sai ka 1938. aastal Tallinna Konservatooriumi Riikliku Lavakunstikooli juhataja.[2]

Õppejõududena töötasid koolis veel näiteks Hanno Kompus ja I lennu lõpetanud Rudolf Engelberg.

Draamastuudio teatrikool suleti majanduslike raskuste tõttu 1933. aastal. Ühtekokku lõpetas kooli 51 inimest, lühemalt õpetust saanuid oli üle 200.[5] Viis aastat pärast Draamastuudio teatrikooli sulgemist, 1938. aastal loodi Tallinna Konservatooriumi juurde riiklik lavakunstikool, mida võib pidada Eesti kutselise näitekunsti kindlustajaks ja arendajaks.

Draamastuudio teatrikooli I lennu lõpetajad asutasid 1924. aastal iseseisva Draamastuudio Teatri, mis nimetati 1937. aastal ümber Eesti Draamateatriks).[1]

Paul Sepp asutas 1932. aastal veel teisegi Paul Sepa erateatristuudio, mis tegutses kuni 1940. aastani, kuid tema tegevus oli selles napima haardega.[6]

Lennud[muuda | muuda lähteteksti]

I lend (1920–1924)[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetajad: Otto Aloe, Kaarli Aluoja, Rudolf Engelberg, Leo Kalmet, Johannes Kaljola, Richard Kuljus, Ly Lasner, Felix Moor, Leida Mõttus, Aleksis Ormusson, Priit Põldroos, Adele Roman, Lydia Seller, Juta Tikantd, Ally Tihkan-Engelberg, Hilda Vernik. I lennu tööst võttis osa peaaegu lõpuni Ilmar Nerep.

I lennus õppis üle 40 õpilase, lõpetas 16.[7]

Draamastuudio teatrikooli I lennu õppetöö ja tegevus erines tunduvalt teatrikooli edasisest tegevusest. Nimelt oli I lend õpingute kõrval omamoodi katseteater – Draamastuudio –, kus lavastati avalikuks esinemiseks näidendeid. Sellised katseetendused olid näiteks tol ajal vägagi tunnustavate hinnangute osaliseks saanud Charles Dickensi „Kilk koldel" (1922) ja August Strindbergi „Tontide sonaat". Kui "Kilki koldel" võib nimetada praeguse Eesti Draamateatri esimeseks lavastuseks, siis "Tontide sonaati" võib nimetada ajakirjanduses ilmunud arvustuste põhjal esimeseks kunstiliseks suursündmuseks Draamastuudio ajaloos.[8]

Lavastuste ettevalmistusperiood oli pikk, see kestis aasta aega või enam. Avalikult mängimiseks jõudsid lavale veel Sophoklese „Kuningas Oidipus", Carlo Goldoni „Kahe isanda teener" ja Gerhart Hauptmanni "Michael Kramer". Palju esineti kinnistel üritustel commedia dell'arte stiilis katkendite ja improvisatsioonidega. Tehti ka esimesi improteatri katsetusi, st prooviti mängida otse publikult saadud teemadel. Õppetegevus ei toimunud ainult kindla kava järgi, vald ka nn stuudiumi korras, kus õpilased pidid täitma eri õppeülesandeid. Seetõttu oli õppetöös palju juhuslikkust, kuid väga palju edasiviivaid praktilisi otsinguid, mis kujunesid edaspidise kooli õppetöö arendamise aluseks. Õppetöö omapära rõhutab seegi, et õpilaste hulgas oli mitu noort maalikunstnikku, kelle ülesanne oli tegelda lavakujunduse küsimustega. Tegevuse laadist johtuvalt tuleks Draamastuudio teatrikooli I lendu nimetada kooliks-katseteatriks, niisuguseks teater-stuudioks, kus õpilased täitsid peale kunstiliste ülesannete ka kõiki tehnilisi ja administratiivseid ülesandeid.[9]

Draamastuudio teatrikooli I lennus pandi pearõhk kunstilisele kasvatusele, mis jättis sügava jälje selle lennu lõpetanutele edaspidises teatritöös. Kunstiliseks kasvatajaks oli kooli asutaja Paul Sepp. Sellest kunstilise kasvatuse mõjust tuleneski, et I lennu lõpetajad otsustasid pärast lõpetamist jääda ansamblina kokku ja jätkata iseseisva teatrina tööd, mida nad oli alustatud õpingute ajal katseteatris.[10]

Uue, Draamastuudio Teatri juhiks sai Rudolf Engelberg ja uus teater avati 4. oktoobril 1924 Engelbergi lavastatud „Pisuhännaga”.[1][11] Draamastuudio Teater püsis eeskätt noorusvaimustusel. Raha ei olnud. Teatri tegevust raskendasid ka välised rünnakud noorte ettevõtmise vastu ja isegi ajakirjanduses kostis hääli, mis nõudsid noore teatri likvideerimist.[12]

Draamastuudio teatrikool sai kindla koolikava alles järgmiste lendude õppetööks.

II lend (1923–1926)[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetajad: Aado Hõimre, Arno Suurorg, Artur Rass, Hilda Leis, Salme Liiv, Linda Paberit, Elviira Soonvald, Raivo Opsola, Therese Peetmann

Lõputöödena mängiti Rudolf Engelbergi lavastatud Oskar Lutsu groteski "Kapsapea" ja II ning III vaatus Schilleri draama «Maria Stuart" II ja III vaatust.[2]

III lend (1924–1927)[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetajad: Valter Soosõrv, Eduard Tinn, Anton Seves, Alfred Mering, Voldemar Alev, Lydia Lust, Els Vaarman, Helmi Nerep

Eksamitööna mängiti A. Dominiki näidendit "Varjude sümfoonia" (lavastaja Hilda Gleser).[2]

IV lend (1927–1930)[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetajad: Uko Halla, Marta Lemberg, Alma Landberg, Agnes Lepp, Oskar Põlla, Salme Reek, Linda Reial, Bernhard Rosenwald, Lo Tui, Katrin Välbe, Marta Suurhallik, Alma Teder

Eksamitöödena lavastati Tammsaare "Juudit", Lerberghe "Nemad aimasid", Gay "Suudlus esimene ja viimane" ning Averšenko "Võti".[2]

V lend (...–1933)[muuda | muuda lähteteksti]

Lõpetajad: Edmund Aumere, ...

Juhatajad[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 EE 12. köide, 2003: 41.
  2. ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 2,4 2,5 Alango, R. Ühest pärastsõjaaegsest teatrivaimustusest. 20 a. teatrikooli esimesest lennust - Jooni eesti teise teatristuudio algaastaist. Virumaa Teataja, 22. juuni 1944.
  3. ↑ Laasik, Andres. Niobest neegri vabastamiseni. Palju õnne, Eesti Draamateater! Eesti Päevaleht, 18. oktoober 2010.
  4. ↑ Draamastuudio Teatrikunstikool. Eesti Teatriliit.
  5. ↑ Rähesoo, Jaak. Eesti teater. Ülevaateteos. 1. Lk 131. Eesti Teatriliit, 2011.
  6. ↑ Rähesoo, Jaak. Eesti teater. Ülevaateteos. 1. Lk 131. Eesti Teatriliit, 2011.
  7. ↑ Draamastuudio esimesest lennust möödus 20 aastat. Eesti Sõna, nr 142, 21. juuni 1944.
  8. ↑ Draamastuudio esimesest lennust möödus 20 aastat. Eesti Sõna, nr 142, 21. juuni 1944.
  9. ↑ Draamastuudio esimesest lennust möödus 20 aastat. Eesti Sõna, nr 142, 21. juuni 1944.
  10. ↑ Draamastuudio esimesest lennust möödus 20 aastat. Eesti Sõna, nr 142, 21. juuni 1944.
  11. ↑ Laasik, Andres. Niobest neegri vabastamiseni. Palju õnne, Eesti Draamateater! Eesti Päevaleht, 18. oktoober 2010.
  12. ↑ Draamastuudio esimesest lennust möödus 20 aastat. Eesti Sõna, nr 142, 21. juuni 1944.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Haan, Kalju. Draamastuudio Teatrikunstikool (1920–1933). Tallinn, Eesti Teatriliit, 2009, 140 lk. ISBN 9789985860526.
Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Draamastuudio_teatrikool&oldid=6575168"