Piilpart

Allikas: Vikipeedia
Piilpart
Corhwyaden.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Linnud Aves
Ülemselts: Galloanserae
Selts: Hanelised Anseriformes
Sugukond: Partlased Anatidae
Perekond: Part Anas
Liik: Piilpart
Ladinakeelne nimetus
Anas crecca
Piilpardi levikukaart. Suvine pesitsusala (heleroheline), aastaringne levila (tumeroheline), talvitumisala (sinine).
Piilpardi levikukaart. Suvine pesitsusala (heleroheline), aastaringne levila (tumeroheline), talvitumisala (sinine).

Piilpart (Anas crecca) on partlaste sugukonda pardi perekonda kuuluv veelind.

Tema rahvalikud nimed on piilu, piripart, poripart ja pritsakas.[1]

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tema levila hõlmab suure osa Holarktisest. See hõlmab kogu Lääne-Euroopa, Baltimaad, Valgevene, Ukraina, Taga-Kaukaasia kuni Põhja-Iraanini, Venemaa (välja arvatud tundravööndi põhjaosa), Kasahstani põhjaosa, Loode-Mongoolia, Mandžuuria, Hokkaido ja Põhja-Ameerika lääneosa kuni Suure järvistuni.[2]

Suuremas osas levilast on piilpart rändlind. Ta talvitub Lääne-Euroopas, Vahemeremaadel, Niiluse jõgikonnas, Lõuna-Aasias ja Kesk-Ameerikas.[2]

Eestis on piilpardi arvukus viimastel aastakümnetel vähenenud. Piilpardi pesitsusaegset arvukust hinnatakse 2000–3000 paarile, talvist arvukust 10–100 isendile.[3] Ka teistel andmetel pesitseb aastas Eestis paar tuhat lindu.[1]

Välimus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piilpart on väikseim Eesti ujupart. Ta kaalub kõigest 200–450 g.[2] Tiiva pikkus on 16–19 cm.[1]

Isaslinnu pea ja kael on hundsulestikus roostepruunid. Pea küljed on sinakasrohelised vaskpunase helgiga. Selja eesosa ja küljed on hallid musta põiktriibutusega, ülejäänud selg on pruunikashall. Tiival on kahevärviline küüdus: väljastpoolt sametmust ja seestpoolt metallroheline. Pugu ja ülarind on väikeste tumepruunide tähnidega. Ülejäänud alapool on valge või helekreemikas.[2] Nokk on must, jalad pruunikad.[1]

Emaslinnu sulestik on tagasihoidlikum.[2][1]

Piilpardil on kõigi ujupartide seast kõige kitsamad ja teravamad tiivad ning sellepärast ka kõige kiirem lend. Ta lendab vaikselt, sagedaste kehakäänakutega, nii et vahel saab teda lennu ajal näha selja poolt. Ta suudab nii veest kui kuivalt maalt peaaegu püstloodis üles lennata. Sellepärast suudab ta külastada kõige väiksemaidki vabaveelaike roostikus ja käia toitumas suurveest üleujutatud metsades.[2]

Isane piilpart
Joonistus piilpardist

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piilpart elab madalatel pooleldi kinni kasvanud vetel. Teistest partlastest sagedamini kohtab teda rabas. Mere ääres pesitseb ta harva.[1]

Piilpart sööb nii taimset kui loomset toitu. Taimedest sööb ta veetaimede seemneid ja rohelisi osi, loomses toidus on hulgaliselt veeselgrootuid.[2]

Piilpart ilmub pesitsuspaikadele levila lõunaosas märtsi algul, põhjaosas mai algul. Rännatakse mitmekümnelinnulistes salkades, aga paarid kujunevad juba talvituspaikades ja rände ajal. Varsti pärast saabumist isaspardid mängivad, mis on väga sarnane sinikaelte mänguga.[2]

Pärast haudeaja algust kogunevad isaslinnud sulgimissalkadesse ja sageli ühinevad rägapartide sarnaste salkadega.[1]

Piilpart rajab pesa väga varjatud kohta, näiteks põõsastikku, roostikku või tuulemurdu. Pesaaluseks kraabitakse pinnasesse lohk, mis vooderdatakse kuivade kõrtega. Haudumise lõpuks koguneb pessa tumedatest udusulgedest padjand nagu teistelgi partidel. Pesa üldläbimõõt on 14–18 cm, pesalohu läbimõõt 12–15 cm ja selle sügavus ligi 10 cm.[2]

Emased hakkavad munema varsti pärast pesitsuspaika saabumist. Täiskurn koosneb 7–11 kreemikasvalgest munast. Muna mõõtmed on 41–49 × 30–38 mm. Mune haub üksnes emaslind.[2]

Isaslinnud jätavad emaslinnud täiesti omapead ja lähevad ise sulgima. Laialdaste tihnikutega veekogudele koondub palju isaparte, kellega võib seltsida üksikuks jäänud emaseid. Pesakondade juures viibivad emased sulgivad hiljem. Sulgimine ise toimub samamoodi kui teistelgi ujupartidel.[2]

Pojad on märksa iseseisvamad kui sinikaela või teiste ujupartide omad. Peaaegu kohe pärast koorumist sukelduvad ja ujuvad parditibud ülihästi ning jooksevad ka maapinnal, aga hiljem kaotavad nad sukeldumisvõime. Pojad kasvatatakse üles pesitsusveekogul.[2]

Juba kuuvanuselt hakkavad pojad lendama.[1] Sellest ajast hakkavad pesakonnad liikuma ühelt veekogult teisele. Varsti ühinevad nad salkadeks ja asuvad suurtele veekogudele. Algab hulguelu, mille käigus lennatakse toitumispaikadele. Äraränne algab levila eri osades septembri algusest kuni novembri alguseni.[2]

Jahilind[muuda | redigeeri lähteteksti]

Piilparti ohustab veekogude saastamine, ent looduskaitse alla ta ei kuulu.[1]

Piilpart on jahiuluk. Tema liha on maitsev ja seetõttu on ta hinnatud jahilind.[2] Laia levila ja suure arvukuse tõttu on temast saanud üks kõige eelistatumaid tööndusliku ja hobijahipidamise objekte.[2] Eestis kütitakse teda jahihooajal (20. augustist novembri lõpuni) 1500–2000 isendit.[1]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]