Seneca

Allikas: Vikipeedia
Seneca büst
Luca Giordano, "Seneca surm" (1684)

Lucius Annaeus Seneca noorem (4 eKr Cordoba65 pKr Rooma) oli rooma filosoof, kirjanik ja riigimees.

Seneca noorem oli Lucius Annaeus Seneca vanema poeg.[1]

Oraatorina tekitas ta Caligulas kadedust ja pagendati, tõenäoliselt intriigi ohvrina, Korsikale. 49 saavutas Agrippina tema tagasikutsumise.[1]

Seneca sai Nero (sündinud 37) kasvatajaks. Tema nõunikuna valitses ta 5459 koos oma sõbra Burrusega Vana-Rooma riiki peaaegu piiramatult.[1]

Seejärel sattus Seneca ebasoosingusse. Ta tõmbus 62 riigiasjadest tagasi ja lõpuks tappis end Nero käsul.[1]

Seneca oli üks oma aja rikkaimaid inimesi maailmas. Tema varandus oli umbes 300 miljonit sestertsi.[1]

Seneca kirjanduslooming oli rikkalik ja mitmekesine. Ta kirjutas kirju, dialooge, moraliseerivaid traktaate, loodusteaduslikke uurimusi ja peamiselt lugemiseks mõeldud tragöödiaid. Viimased sisaldasid kõlbeliste teemade kõrval müütidest pärinevaid õudusstseene. Tema tragöödiad on hilisemat kirjandust, eriti prantsuse kirjandust tugevasti mõjutanud. Seneca jagas Claudiusele tema eluajal ohtralt meelitusi, aga samal ajal kirjutas ka tema pihta käiva satiiri "Jumaliku Claudiuse kõrvitsakssaamine" ("Apokolokynthosis"), mille avaldas alles siis, kui Claudius 41. aastal suri.[1]

Filosoofiliselt maailmavaatelt oli Seneca stoik, kuigi teda mõjutasid ka Pythagoras, Epikuros ja küünikud. Ta arendas stoa idealistlikke ja religioosseid ideid. Näiteks rõhutas ta eetiliste jumalate ideed ning inimvaimu ja maailmamõistuse jumalikku seostatust. Ta uskus ettemääratusse ehk saatusesse. Seega oli ta kaudselt ristiusu teerajaja. Stoa materialistlik-panteistliku maailmavaate Seneca hülgas ja pühendus eetikale. Ta pidas tähtsaks surmaks valmisolekut, õhutas inimsõbralikkust, üksteisemõistmist ja enesetäiustamist ning ülistas vaesust ja vähenõudlikkust. Ta esitas kõigi inimeste, sealhulgas orjade kõlbelise võrdsuse idee, kuid tunnustas kehtivaid seisusevahesid ega protestinud orjuse vastu. Mõned tema nõudmised olid jäigad, kuid samas kuulutas ta neid ideaalina, mille saavutamist takistavad inimlikud nõrkused. Seega osutus tema moraaliõpetus, kui seda tema enese elukäiguga võrrelda, peaaegu eneseõigustuseks.[1]

Seneca tahtejõud, samuti riigimehetegevus, mis oli märksa kompetentsem kui tema eel- ja järelkäijatel, ning enesetapp, mis nõudis meelekindlust, vastasid täielikult tema põhimõtteile. Sellepärast võib Senecal kriitilisele lugejale olla kõlbelist ja kasvatuslikku mõju.[1]

Teosed eesti keeles[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Antiigileksikon, 2. kd., lk. 167