Otto Heinze

Allikas: Vikipeedia
Otto Heinze
Kindralmajor Otto Hebnzhe (11.03.1877 - 8.06.1968), ERM Fk 2625-19.jpg
Nimi Otto Heinze
Sündinud 11. märts 1877
Kotlõ mõis Jamburgi maakond
Surnud 8. juuni 1968
Bad Windsheim, Saksamaa LV
Teenistused Venemaa keisririik
Eesti Vabariik
Auaste kindralmajor
Juhitud üksused 1. Jalaväerügement
2. Diviis
1. Diviis
Sõjad/lahingud Esimene maailmasõda
Venemaa kodusõda
Eesti Vabadussõda
Autasud Püha Stanislavi orden III ja II järk
Püha Anna orden III ja II järk
Püha Vladimiri orden IV järk
Püha Georgi rist IV järk ohvitseri ja sõduririst
Vabadusrist I/2
Vabadusrist II/3

Otto Heinze VR I/2; VR II/3 (11. märts 1877 Kotlõ mõis Jamburgi maakond (praeguse Kingissepa) lähedal Peterburi kubermang Venemaa keisririik8. juuni 1968 Bad Windsheim, Saksamaa LV) oli Venemaa keisririigi ja Eesti (kindralmajor) sõjaväelane.

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Otto Heinze omandas põhihariduse 4-klassilises Narva linnakoolis.

Teenistus Venemaa keiserlikus armees[muuda | redigeeri lähteteksti]

6. oktoobril 1897. aastal astus Otto Heinze vabatahtlikuna 92. Petseri jalaväepolku Narvas ja peagi suunati siit õppima Peterburi jalaväe junkrukooli, mille lõpetamisele 1. septembril 1901 järgnes teenistus nooremleitnandina 1. Soome Kütipolgus. 5. detsembril 1901 viidi ta üle 2. Soome Laskurpolgu õppekomando nooremohvitseriks[1].

1905. aastal lõpetas Oranienbaumis ohvitseride laskekooli kursuse ja teenis seejärel 2. Soome laskurbrigaadi kuulipildujaroodus. Järgnevalt samal aastal viidi üle 5. Soome laskurpolku, kuhu jäi teenima kuni Venemaa keisririigi sõjaväe lagunemiseni. Selle koosseisus võitles ka Esimese maailmasõja ajal Ida-Preisimaal, Karpaatides ja Leedus, kus sai kolm korda põrutada ning korra haavata.

Otto Heinze sõjatee algas rooduülemana, tõusis peagi pataljoniülemaks, seejärel polgu ülema abiks ja alates 17. maist 1917 polguülemaks. 1916 sai polkovniku auastme.

Tema teeneid Esimeses maailmasõjas märgiti Püha Stanislavi III ja II järgu, Püha Anna III ja II järgu, Püha Vladimiri IV järgu ordenitega, Püha Georgi IV ohvitseri ja sõduriristidega

„, et ta lahingus 28. mail 1916 Volnitsi küla juures läbis oma roodu eesotsas vaenlase seitsmerealise okastraattõkke ja lõi austerlased välja nende kaevikuist. Rünnak tõi pöörde lahingu käiku. Võeti 857 vangi, neist 26 ohvitserid ning saadi sõjasaagiks 5 kuulipildujat.“

[2]

ja Püha Georgi kuldmõõgaga

„selle eest, et ta lõi diviisi taandumist kattes 19. mail 1915 Köningsgrau ja Letuje külade vahelisel teelõigul oma nelja roodu ja kahe kuulipildujaga põgenema ühe vaenlase pataljoni ja kaks eskadroni.“

[2]

.

1918. aastal läks erru ja asus Narva elama.

Vabadussõjas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Peale Venemaa kodusõja algust 1918 aasta 1. novembril sai Otto Heinzest Põhjaarmee (hilisema Loodearmee) 3. Rezitsa polgu ülem, kust aga juba 21. detsembril 1918 tuli üle Eesti kaitseväe teenistusse ja temast sai 1. jalaväepolgu ülem, mille ridades ta võitles Viru rindel[1].

Next.svg Pikemalt artiklis Viru rinne

21. oktoobril 1919. a. määrati Otto Heinze 1. Diviisi ülema asetäitjaks ja mõne aja mõõdudes ka diviisi ülemaks. 13. veebruaril 1920 ülendati polkovnik Otto Heinze Vabariigi Valitsuse otsusega kindralmajoriks vanusega 19. jaanuarist 1920.a.[3] ja tema teeneid Eesti Vabadussõjas hinnati I liigi 2. järgu ja II liigi 3. järgu Vabadusrist, Läti Karutapja III ja II järgu orden, Poola Sõjarist ja 59-hektarilise talumaaga Ämaris Harjumaal[1].

Teenistus Eesti sõjaväes[muuda | redigeeri lähteteksti]

1920. aasta lõpul viidi Heinze üle Eesti sõjaväe 2. Diviisi ülemaks ning sealt juunis 1921 tagasi 1. diviisi ülemaks. Diviisiülemana oli ta 1. oktoobrini 1921. aastal, misjärel viidi Kaitseministeeriumi Nõukogu liikmeks.

17. oktoobrist 1932. aastal kuni 20. maini 1933. aastal oli veel kord 1. diviisi ülem, seejärel taas Kaitseministeeriumi Nõukogu liige, 1. mail 1936. aastani, mil ta läks seoses vanusepiiri täissaamisega erru.

Esimese nõukogude okupatsiooni ajal Eestis õnnestus tal saksa päritolu tõttu 1941. aasta märtsis Saksamaale ümber asuda. Sellega pääses ka repressioonidest.

29. aprillil 1964. aastal valiti Otto Heinze Eesti Ohvitseride Kogu Rootsis auliikmeks [4]

Otto Heinze suri Bad Windsheimis, Saksamaa LV-s 8. juunil 1968. aastal 91 aasta vanuses.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]