Mikalojus Konstantinas Čiurlionis

Allikas: Vikipeedia
Mikalojus Konstantinas Čiurlionis
Mikalojus Konstantinas Ciurlionis.jpg
Sünniaeg 22. september 1875
Varéna, Leedu
Surmaaeg 10. aprill 1911
Vilnius
Tegevusala maalikunstnik ja helilooja
Kunsti õppinud Varssavi Muusikainstituut, Leipzigi konservatoorium, Varssavi kunstiakadeemia
Kunstivool sümbolism
Tuntud teoseid "Päikesesonaat", "Kevadesonaat"

Mikalojus Konstantinas Čiurlionis (ka M. K. Čiurlionis; 22. september 1875 Varéna, Leedu – 10. aprill 1911 Vilnius) oli leedu maalikunstnik ja helilooja, kes püüdis oma loomingus siduda kahte kunstiala – maalikunsti ja muusikat.

Paljud tema maalitud pildid said muusikalised pealkirjad, näiteks "Päikesesonaat", mis koosnes neljast pildist; "Kevadesonaat", samuti neljaosaline pildisari: Allegro, Andante, Skertso ja Finaal. Selliseid näiteid leiame tema loomingust teisigi, näiteks pildid nimetusega "Prelüüd" ja "Fuuga".

Elulugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mikalojus sündis organist Konstantinas Čiurlionise ja tema abikaasa Adele Marija Magdalena esimese lapsena. 1878 kolis perekond elama kuurordilinna Druskininkaisse, kus poiss käis 1885. aastani rahvakoolis ja hakkas isa juhatusel muusikat õppima. 1893 astus orkestrikooli vürst Mykolas Oginski mõisas, kus mängis orkestris, laulis kooris, komponeeris poloneesi ja mõned masurkad ning alustas maalimisega. Vürst Oginski stipendiumi toel õppis noor helilooja 1894-1899 Varssavi muusikainstituudis klaveri, siis muusikateooria, harmoonia, kompositsiooni ja koorijuhtimise alal. Tema diplomitööks oli kantaat koorile ja orkestrile "De profundis". 1901. aasta sügisel alustas taas tänu vürsti toetusele õpinguid Leipzigi konservatooriumis. Kahjuks suri vürst järgmisel aastal ning hoolimata vürst Oginski lese toetusest otsustas Čiurlionis õpingud katkestada ning koju naasta.

1902. aastal läks ta koos oma vendadega, kes mõlemad õppisid ka muusikat, Varssavisse, kus elatas end eratundide andmisest ning hakkas käima Kausiki joonistuskoolis. Aasta pärast valmisid tema esimesed sümbolistlikud maalid. 1904. aasta kevadel astus ta vastasutatud tarbekunstikallakuga kunstikooli. Sellest perioodist pärinevad tema tsükkel "Torm" ning mitmed vitraažikavandid. 1905. aasta juunis osalesid kaheksa Čiurlionise maali Varssavi Kunstiakadeemia I aastanäitusel ning said hea vastuvõtu osaliseks. 1906. aasta kevadel toimus Peterburis Vene impeeriumi kunstiakadeemiate näitus, kus esines ka Varssavi kunstikool ning olid esindatud Čiurlionise tsüklid "See peab juhtuma", "Öö ja päev" ning "Torm". Sama aasta suvel reisis Čiurlionis Ungaris ning Saksamaal ning alustas sümfoonilist poeemi "Meri".

Poeemi lõpetas ta 1907. aasta Varssavis ning alustas samas žanris "Maailma loomist". Juunis Drauskininkais viibides maalis ta ligi 50 teost ning komponeeris prelüüde klaverile, töötas kohaliku kooriga ning esitas Mozarti ning Bachi teoseid. Sügisest ootasid teda ees juba uued väljakutsed. Čiurlionis võttis osa Leedu Kunstiseltsi asutamisest, valiti selle eestseisuse asepresidendiks ning sai ülesandeks korraldada II Leedu kunstinäitus. Samal aastal tutvus ta noore kirjaniku Sofija Kymantaitega, kellega kihlus 1908. aasta juulis Palangas. Čiurlionis kavandas oma kihlatu ooperi "Jurate" dekoratsioonid ning kirjutas libretole muusika. Noored laulatati 1. jaanuaril 1909 Plungé lähedase linnakese kirikus.

1909. aastaks oli Čiurlionis juba nii tuntud, et tema helitöid esitati koos Aleksandr Skrjabini ja Sergei Rahmaninovi teostega. Ta organiseeris III Leedu kunstinäituse Vilniuses, kujundas selle plakati ning kataloogi ning osales ka ise näitusel 30 teosega. Suvel valmis tal üle 20 teose. Sügisel sõitis Čiurlionis Peterburi, kus kavatses esineda Vene Kunstnike Liidu VII näitusel Peterburis ja Moskvas, kuid kukkus kokku. Tal diagnoositi närvikava kurnatus ning 1910. aasta algul paigutati Varssavi lähedasse Pustelnikis asuvasse sanatooriumisse.

Vene Kunstnike Liidu näitusel Kiievis eksponeeriti 28 Čiurlionise tööd ja seitse teost osalesid ka vene maalikunsti näitusel Pariisis. Sügisel kutsuti teda osa võtma Der Blaue Reiter näitusest Münchenis ning uuesti ellu kutsutud rühmitus Mir isskustva valis ta oma liikmeks.

Čiurlionis suri 10. aprillil 1911 kopsupõletiku tagajärjel. Ta on maetud Vilniuse Rasose surnuaeda.

Muusika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suur osa tema teostest on seotud leedu rahvaloominguga nii muusikas kui ka maalikunstis. Mõlemal alal oskas ta rahvapärast alget siduda kaasaegse väljenduslaadiga.

Čiurlionise loomingus on esikohal klaverimuusika, kuid tal on ka kooritöötlusi rahvalauludest, kammermuusikast jm. Tuntud on näiteks programmilised orkestriteosed "Mets" ja "Meri", kus väljendub helilooja armastus looduse vastu.

Sümfooniline poeem "Meri"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sümfoonilise poeemi "Meri" kirjutas Čiurlionis aastail 1903–1907 sümfooniaorkestrile ja orelile. Esiettekanne toimus helilooja 25. surma-aastapäeval 1936. aastal. "Tahaksin luua sümfooniat lainete mühast, saja-aastase metsa salapärasest kõnes, tähtede särast, meie lauludest ja oma piiritust igatsusest," kirjutas helilooja teose kohta oma armastatule.

Sümfooniline poeem "Mets"[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sümfooniline poeem "Mets" (1900–1901) on noore helilooja esimene iseseisev töö, mis oli kirjutatud Varssavis välja kuulutatud konkursile ning tunnistati seal parimaks. Teos kanti esmakordselt ette Peterburis helilooja esimesel surma-aastapäeval 1912. aastal. Siin põimuvad kaks kujundit: saladuslik-muinasjutuline ning tõsieluline-olustikuline. Väljendusvahendid on tüüpilised romantilisele muusikale, kuid väljapeetud ja maitsekad. Teosest õhkub kodumaa-armastust, igatsust ja lüürikat. Mõlemad poeemid on romantilise meeleoluga programmilised teosed.

Allikas[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Katri Peetsalu "Lühiülevaade muusikaloost VI klassile"
  • Mai Levin, Čiurlionis ja tema aeg leedu kunstis. Näitus Kaunase kunstimuuseumist, Kumu kunstimuuseum, 30. aprill – 8. august 2010

Galerii[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]