Martin Christian Luther
 |
Selles artiklis on õigekeele- või stiilivigu. Palun aita artiklit keeleliselt parandada. |
Martin Christian Luther (26. aprill 1883 – 12. märts 1963 München) oli suurtööstur Eestis ja mujal maailmas.
Martin Christian Luther on eelkõige tuntuks saanud Vineeri- ja mööblivabriku AS A. M. Lutheri omaniku ja direktorina, vabrikudirektoriks pärast isa Christian Wilhelm Lutheri surma 1914. aastal ning oli selles ametis kuni 1939. aastani. Lisaks sellele osales veel mitmete ettevõtete asutamises ja juhtimises (tubakatööstus AS Laferme, lennuühing AS Aeronaut).
Lahkus märtsis 1940 ümberasujana Saksamaale, 1941–1944 oli taas Eestis, lahkus 1944. aastal taas Saksamaale, suri Münchenis.
Sisukord |
Karjäär ja töökohad [muuda]
Martin Christian Luther on töötanud järgmisel ametipostidel:
- AS Tormolen & Ko revisjonikomisjoni liige (1935)[1];
- Vineeri- ja mööblivabriku AS A. M. Luther üks omanikke ja direktor (1914-1939),
- Inglismaal asunud Venesta Ltd üks omanikke ja direktor,
- Balti Puuvilla Ketramise ja Kudumise Vabriku AS-i juhatuse liige (aastani 1939),
- Eesti Panga ja AS G. Scheel ja Ko panga nõukogu liige,
- Eesti Vabrikantide Ühisuse esimees,
- II Riigikogu liige,
- Eesti Rotary klubi charterliige[2],
- Eesti Autoklubi liige.
Martin Lutheri pärandus: vineeri- ja mööblivabriku ning Kuusalu valla asuva maa tagastamisprotsess [muuda]
Martin Lutheri pojanaine Dorothea Luther ning pojapoeg Yens Marsen Luther üritasid Eestis tagasi saada Lutheri vabriku järeltulija Tallinna Vineeri- ja Mööblivabriku kinnistut, mille oli erastanud Pjotr Sedini ja Ülo Pärnitsa firma AS Marlekor. Yens Marsen Luther pakkus erastamishinnast kaks korda kõrgemat hinda, kuid siiski lõppes vaidlus kohtuvälise kokkuleppega, mille kohaselt Sedini ja Pärnitsa AS Marlekor maksis Lutherile kolm miljonit krooni valuraha.
Kuusalu vallas asuva maa tagastamisprotsessis aga esitas Dorothea Luther kaebuse kohtusse Harju maavalitsuse vara tagastamise komisjoni kohta, kes oli keeldunud Kuusalu vallas asuva maa tagastamisest. Oma esindajaks kohtus valis D. Luther Eesti Advokatuuri vandeadvokaat Viktor Kaasiku, vaidlus lõppes Riigikohtus D. Lutheri lüüasaamisega, kuid hiljem selgus, et teda Riigikohtus esindanud Viktor Kaasik sai vaidlusaluse maa endale. Kaasik sai küll selle eest Advokatuuri aukohtus noomida, ent maad see Lutheritele tagasi ei toonud. Ka jäid Lutheritel tagasi saamata kinnistud Tallinna vanalinnas Suur-Karja tänavas, millest ühel asub Ivo Nikkolo kauplus ja teisel, mis hoonestati uuesti Nõukogude ajal, ning kus asub Domina Inn City hotell[3].
Isiklikku [muuda]
Tema isa oli tööstur Christian Wilhelm Luther, onu Carl Wilhelm Luther oli tööstur, onu Johannes Heinrich Luther oli Kadrina- ja Narva Johannese koguduse õpetaja, onu Ferdinand Justius Luther oli Emmaste Immanueli koguduse esimene õpetaja, Käina Martini koguduse õpetaja ja Tallinna Niguliste koguduse ülemõpetaja. Onupoeg Ralf Johannes Ferdinand Luther oli Kuusalu Laurentsiuse koguduse ja Tartu Ülikooli koguduse (saksa pihtkonna) õpetaja. Vanaisa Aleksander Martin Luther oli kaupmees ja tallinna raehärra, vanaonu Johann Christian Luther oli Tallinna Niguliste koguduse abiõpetaja.
