Ferdinand Justius Luther
Ferdinand Justius Luther (ka Ferdinand Justus Luther; 9/21. oktoober 1838 Tallinn – 3. august 1910 Tallinn) oli Eesti vaimulik.
Õppis aastatel 1850–1856 Tallinna Toomkoolis. Tartu Ülikooli usuteaduskonnas õppis ta aastatel 1856–1857 ja 1859–1862. Oli seejärel aasta koduõpetaja ja prooviaastal Georg Michael Pauckeri juures Rakvere Kolmainu koguduses. Ordineeriti 13. septembril 1864 õpetajaks.
Oli 1864–26. märts 1867 Eestimaa vikaarõpetaja, pidades samaaegselt vaimulikuametit ka hoolekande-kolleegiumi juures. Kutsuti siis äsjaasutatud Emmaste Immanueli koguduse õpetajaks, introdutseeriti ametisse 24. septembril 1867. Emmastest kutsuti ta 26. oktoobril 1875 (introdutseeriti 25. jaanuaril 1876) Käina Martini koguduse õpetajaks. Tallinna Niguliste koguduse abiõpetajaks kutsutuna lahkus Käinast 18. jaanuaril 1883. Oli Tallinna Niguliste koguduse abiõpetaja 1883–1885, sama koguduse ülempastor 1885–1909. Oli Tallinna linnakonsistooriumi assessor aastatel 1885–1889 (kuni selle likvideerimiseni. Aastatel 1901–1904 oli ta Eestimaa konsistooriumi vaimulik liige. Jäi emerituuri jaanuaris 1909.
Ferdinand Justius Luther jättis maha rikkaliku kirjandusliku pärandi[1][2].
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Tema isa Aleksander Martin Luther oli Tallinna raehärra, kaupmees ja tööstur, Lutheri mööblivabriku rajaja. Tema onu Johann Christian Luther oli Tallinna Niguliste koguduse abiõpetaja, vanaisa Christian Wilhelm Luther oli kaupmees ja Tallinna raehärra. Tema poolvend Johannes Heinrich Luther oli Kadrina- ja Narva Johannese koguduse õpetaja, hiljem luterlik vaimulik Karkelnis (praegu Mõssovka Kaliningradi oblastis). Tema poeg Ralf Johannes Ferdinand Luther oli Kuusalu Laurentsiuse koguduse ja Tartu Ülikooli koguduse (saksa pihtkonna) õpetaja.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev Anton Hermann Haller |
Käina Martini koguduse õpetaja 1875–1883 |
Järgnev Georg von Holst |