Vennad Wrightid

Allikas: Vikipeedia
Orville Wright
Orville Wright.jpg
Foto: 1903
Sünniaeg 19. august 1871
Sünnikoht Dayton, Ohio
Surmaaeg 30. jaanuar 1948 (76-aastaselt)
Surmakoht Dayton, Ohio
Tegevusala lennuki leiutaja, piloodiõpetaja
Autogramm
Orville Wright Signature.svg
Wilbur Wright
Wilbur Wright.jpg
Foto: 1903
Sünniaeg 16. aprill 1867
Sünnikoht Millville, Indiana
Surmaaeg 30. mai 1912 (45-aastaselt)
Surmakoht Dayton, Ohio
Tegevusala lennuki leiutaja, piloodiõpetaja
Autogramm
Wilbur Wright Signature.svg

Vennad Wrightid, Orville (19. august 187130. jaanuar 1948) ja Wilbur (16. aprill 186730. mai 1912) olid kaks ameeriklast, keda üldiselt tuntakse[1][2][3] lennuki leiutajatena, sest nad sooritasid omaehitatud lennukiga inimkonna esimese juhitava mootorlennu 17. detsembril 1903. Kahe aasta jooksul arendasid vennad oma lendava masina esimeseks praktiliseks lennukiks, mille eeskujul ehitati ka mujal maailmas samalaadseid lennumasinaid. See polnud maailmas küll esimene, senini ebaõnnestunult katsetatud lennuaparaatidest, aga vennad Wrightid olid esimesed, kes näitasid, et fikseeritud tiibadega lennumasina lendutõusmine tasapinnalt mootori jõul on võimalik.

Vendade suurimaks läbimurdeks oli lennuki juhtimissüsteemi leiutamine, mis võimaldas piloodil oma lennumasinat õhuruumis kõigi kolme telje suhtes rahuldavalt juhtida ja tasakaalus hoida.[4] Selline juhtimismeetod sai hiljem standardiks kõigile fikseeritud jäiga tiivaga lennukitele.[5][6] Nende taasärganud lennundushuvist 1896. aastast alates, keskendusid vennad Wrightid lennuki „lendamisprobleemi“ lahendamisel juhitavuse küsimusele, selle asemel, et kasutada aina võimsamaid mootoreid, nagu varasemad eksperimentaatorid seda tegid.

Wrightide tagasihoidlikus aerodünaamilises torus, mille ventilaatorit käivitas nende endi ehitatud gaasimootor, tehtud katsete tulemusel sai neile selgeks, et parimaid tulemusi annavad võlvjad kumera eesservaga profiilid ning pikad kitsad tiivad. See võimaldades neil ehitada varasemast tõhusamaid tiibu ja propellereid .[7][8] Nende USA patent 821 393 kinnitab lennuki sellise juhtimissüsteemi leiutamist, kus kallutatakse lennumasina tüürpindu.[9]

Vennad Wrightid said vajalikud mehaanikuoskused, kui töötasid aastaid nende endi trükipresside ja jalgrattapoes ning tegelesid seal mootorite ja masinatega. Nende töö jalgratastega süvendas neis usku, et nii nagu ebastabiilset sõidukit jalgratast, saab ka lennumasinat juhtida ja tasakaalus hoida õpitud vilumusega.[10]

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orville (vasakul) ja Wilbur (paremal) 1876. aastal. Orville (vasakul) ja Wilbur (paremal) 1876. aastal.
Orville (vasakul) ja Wilbur (paremal) 1876. aastal.

Vennad Wrightid sündisid Milton Wrightile (1828–1917) ja Susan Catherine Koernerile (1831–1889).[11] Wilbur Wright sündis 1867 Indianas Millville'is, Orville 1871 Ohios Daytonis. Neil oli viis õde-venda: Reuchlin (1861–1920), Lorin (1862–1939), Katharine (1874–1929) ning kaksikud Otis ja Ida (1870–1870). Kumbki vend ei abiellunud kunagi.

Orville sattus algkoolis pahandustesse ja visati sellepärast koolist välja.[12] 1878. aastal tõi nende isa, kes oli piiskop ja reisis tihti, kahe noorima poja jaoks koju mänguhelikopteri. Seade tugines Prantsuse lennunduspioneeri Alphonse Pénaud' leiutisele. See oli tehtud paberist, bambusest ja korgist koos kummist paelaga, et selle mootorit keerutada. See oli umbes pool meetrit pikk. Wilbur ja Orville mängisid sellega, kuni see katki läks, ja ehitasid siis endile ise uue.[13] Nad said sellest mänguasjast huvi lendamise vastu.[14]

Varajane karjäär ja uurimistöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõlemad vennad käisid keskkoolis, kuid kumbki ei saanud diplomit. Näiteks Wilburil, kes oli küll neli aastat keskkoolis õppinud, jäi diplomi saamine suure elumuutuse taha – pere kolis 1884. aastal üsna ootamatult Indiana osariigi Richmondist Daytonisse, kus pere oli 1870. aastatel elanud.

1885/1886. aasta talvel sai Wilbur sõpradega jäähokit mängides kogemata hokikepiga näkku nii tugeva löögi, et see lõi tal esihamba välja. Kuni selle ajani oli ta olnud füüsiliselt tugev ja igati sportliku eluviisiga, kuid ehkki ta vigastused ei tundunud olevat füüsiliselt tõsised, jätsid need tugeva jälje tema psüühikasse. Ta tõmbus endasse ja jättis ka Yale’i ülikooli minemata, ehkki oli varem plaaninud seda teha. Kui ta oleks ülikooli astunud, võinuks ta karjäär kulgeda ehk hoopis teises suunas võrreldes sellega, mida ta lõpuks koos Orville’iga tegema jäi. Ta oli sunnitud jääma paariks aastaks koju hoolitsema ema eest, kes põdes surmahaigust – tuberkuloosi. Sel perioodil lugedes ta isa raamatukogus läbi palju teoseid. Ta abistas osavalt isa tema Brethreni kiriku hagi ajal,[15] kuid väljendas ka rahutult oma ambitsioonide puudumist.[16]

Orville jättis keskkooli juba selle esimestel aastatel pooleli, et alustada 1889. aastal oma trükiäri. Ta töötas Wilburi abiga välja trükipressi ja koos ehitati see ka valmis. Wilbur suutis jagu saada oma õnnetuse järgsest pikaajalisest masendusest ning hakkas venna trükiäris kaasa lööma. Kõigepealt toimetas ta nädalalehte West Side News, mida Orville kirjastajana välja andis. Paari kuu pärast hakati koos välja andma päevalehte Evening Items. Üks neilt trükitöid tellinud klient oli Orville’i sõber ja keskkooliaegne klassikaaslane Paul Laurence Dunbar, kes sai rahvusvahelise tunnustuse murrangulise Aafrika-Ameerika poeedi ja proosakirjanikuna. Wrightid trükkisid Dayton Tattlerit – nädalehte, mida ka Dunbar lühikest aega toimetas.[17]

Vendade Wrightide jalgrattaäri, mis alustas 1895.

Kasutades ära riiklikku jalgrattakampaaniat, said vennad algkapitali ning avasid 1892. aastal jalgrattatöökoja ja poe (algul nimega "The Wright Cycle Exchange", hiljem "Wright Cycle Company") ja hakkasid oma kaubamärgi all toodangut andma[18] 1896. aastal. 1890. aastate algul või keskpaigas nägid nad ajalehe või ajakirja artikleid ja oletatavasti ka pilte dramaatilisest purilennust Otto Lilienthali poolt Saksamaal. Aasta 1896 tõi kaasa kolm olulist lennundussündmust. Maikuus lennutas, Smithsonian Institutionsi sekretär, Samuel Langley edukalt mehitamata aurul põhinevat mudellennukit. Suvel tõi, Chicago insener ja lennundusametnik, Octave Chanute kokku mitu meest kes testisid erinevaid tüüpe purilennukeid üle liivaluidete Michigani järve kaldal. Augustis suri Lilienthal oma purilennuki languse tõttu.[19] Need sündmused talletusid vendade teadvusse. 1899. aasta mais kirjutas Wilbur Smithsonian Institutionile kirja, paludes teavet ja väljaandeid lennunduse kohta.[19]

Vennad Wrightid alati esitasid avalikkusele koondatud ülevaate, jagades võrdselt tunnustust nende leiutiste eest. Kuigi elulookirjutajad märkisid, et Wilbur kirjutas aastatel 1899–1900 „minu“ masinatest ja „minu“ plaanidest enne, kui Orville hakkas sügavamalt kaasa lööma ning ainsus läks üle mitmusele. Autor James Tobin kinnitades: "On võimalik ette kujutada, et just Orville, terane nagu ta oli, algatas nende koostöö ja aitas nende tillukesest ärist Ohios jõuda välja konverentsideni kapitalistide, presidentide ja kuningatega. Ta oli juht algusest lõpuni."[20]

Ideed kontrolli üle[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wrightide tuulelohe: külg- ja kõrvaltvaade koos juhtimispulkadega (1899)

Vaatamata Lilienthali saatusele soodustasid vennad ikkagi tema strateegiat: tuleb harjutada purilendu, et õppida ära juhtimise kunst enne mootorsõidu üritamist. Briti lenduri Percy Pilcheri järjekordne surm purilennuki õnnetuses 1899. aastal ainult tugevdas nende arvamust, et usaldusväärne meetod piloodi kontrolli üle oligi võti lennu õnnestumiseks, ning ohutuseks. Nende eksperimentide alguses nad suhtusid kontrolli kui kolmandale lahendamata "lendamisprobleemile". Vennad Wrightid erinesid paljustki rohkem kogenenud harrastajatest, eriti Aderist, Maximist ja Langleyst, kes küll ehitasid võimsaid mootoreid, kinnitasid need lennukikeredele, varustatud tõestamata juhtimisseadmetega ning arvasid siis, et nad oskavad lennata ilma eelneva lennuoskusteta. Kuigi nad nõustusid Lilienthali praktikaideedega, nägid Wrightid et tema tasakaalu ning kontrolli meetodid olid ebapiisavad.[21] Neile oli määratud leidmaks midagi paremat.

Wilbur järeldas vaatluse alusele, et linnud muutsid oma tiibade otsi selleks et nende kehi paremale ja vasakule pöörata.[22] Vennad otsustasid, et see oleks hea moodus ka lennumasina pööramiseks. Nad lootsid, et see aitab ka lennukil "taastuda", kui tuul lennukit ühele või teisele poole kallutab. Nad nuputasid, kuidas sama efekti ka inimese tehtud tiibadega saavutada, ning lõpuks avastasid meetodi, millega saab tiibade otsi vastassuunas pöörata.

Teised lennunduse uurijad suhtusid lendu nii, nagu see ei oleks väga erinev maa peal liikumisest, väljaarvatud sellest et maapind tõstetakse õhku. Idee tahtlikust kaldumisest, või pöörlemisest, ühele küljele oli neile kas ebameeldiv või lihtsalt ei tulnud neile see pähe[23]. Mõned nendest teistest uurijatest, kaasaarvatud Langley ja Chanute, otsisid taga sinnamaani tabamatut „sisemist stabiilsust“ arvates, et piloot ei jõuaks piisavalt kiiresti reageerida tuulemuutustele ega mehaanilisi juhtimisseadmeid piisavalt tõhusalt kasutada. Teisest küljest vennad Wrightid tahtsid, et piloodil oleks täielik kontroll lennumasina üle.[24] Sellepärast nende varajased disainid ei teinudki mingeid mööndusi sisseehitatud stabiilsuse üle (nagu näiteks ülespoole suunatud tiivad). Nad disainisid ettekavatsetult endi 1903. aasta lenduri allapoole suunatud tiibadega, mis loomult on ebastabiilsed, aga vähem tundlikud teistest (ülespoole suunatud) tiibadest puhanguliste küljelt puhuvate tuulte vastu.

Lennud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vennad Wrightide kodu Daytonis 7. Hawthorni tänaval (umbes 1900)

1899. aasta juulis pani Wilbur oma meetodi proovile, ehitades pooleteisemeetrise tuulelohe, mis oli umbes biplaanisuurune. Meetod seisnes selles, et kui tiibu moonutada (koolutada) nii, et üks pool saab rohkem tõstejõudu, ning kerkiks, moodustades pöördemanöövri madalamal asuva tiiva poole. Seda mehhanismi juhiti nelja liini abil, mis ulatusid kahe pulgani, mida hoidis selle tuulelohe lennutaja. Kallutades pulki ühele või teisele poole võimaldas tuulelohet pöörata vasakule või paremale.

1900. aastal rändasid vennad Wrightid Põhja-Carolinasse Kitty Hawki linna, et hakata tegema mehitatud purilennu eksperimente. Wilbur valis selle asukoha pärast seda, kui ta oli saanud vastuse oma kirjale Octave Chanute’ilt, kelle soovituste hulgas oli ka Atlandi rannikuala, pidevate tuulte ning pehme liivase maandumispinna tõttu. Kitty Hawk oli ka vendade elupaigale lähemal kui muud asukohad, mida Chanute oli soovitanud. Vendade valitud linnas oli ka rohkem rahu ja privaatsust reporterite eest. Chanute külastas aastatel 1901–1903 vendi igal hooajal ning oli nende sooritatud purilennueksperimentide tunnistaja.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Smithsonian Institution, "The Wright Brothers & The Invention of the Aerial Age"
  2. Johnson, Mary Ann. =On the Aviation Trail in the Wright Brothers' West Side Neighborhood in Dayton, Ohio Wright State University, 2001.
  3. "Flying through the ages." BBC News, 19. märts 1999. Retrieved: 17. juuli 2009.
  4. Padfield, Gareth D., Professor of Aerospace Engineering, and Lawrence, Ben, researcher. "The Birth of Flight Control: An Engineering Analysis of the Wright Brothers’ 1902 Glider." (PDF format) The Aeronautical Journal, Department of Engineering, The University of Liverpool, UK, December 2003, p. 697. Retrieved: 23. jaanuar 2008.
  5. Howard 1988, p. 89.
  6. Jakab 1997, p. 183.
  7. Jakab 1997, p. 156.
  8. Crouch 2003, p. 228.
  9. Flying Machine patent
  10. Crouch 2003, p. 169.
  11. "Telegram from Orville Wright in Kitty Hawk, North Carolina, to His Father Announcing Four Successful Flights, 1903 December 17". World Digital Library. 1903-12-17. Vaadatud 2013-07-22. 
  12. "Wallechinsky and Wallace" 2005, lk. 12
  13. "The Wright Family." U.S. Centennial of Flight Commission.
  14. Crouch 2003, lk. 56–57.
  15. Jakab 1997, p. 164.
  16. Crouch 2003, p. 130.
  17. What Dreams We Have
  18. "The Van Cleve Bicycle that the Wrights Built and Sold". U.S. Centennial of Flight Commission. Retrieved 2009-05-22.
  19. 19,0 19,1 Crouch 2003. Chapter 10, "The Year of the Flying Machine" and Chapter 11, "Octave Chanute"
  20. Tobin 2004, p. 92.
  21. Tobin 2004, p. 53.
  22. Tobin 2004, p. 70.
  23. Crouch 2003, pp. 167–168.
  24. Crouch 2003, pp. 168–169.