Vennad Wrightid

Allikas: Vikipeedia
Orville Wright
Orville Wright.jpg
Foto: 1903
Sünniaeg 19. august 1871
Sünnikoht Dayton, Ohio
Surmaaeg 30. jaanuar 1948 (76-aastaselt)
Surmakoht Dayton, Ohio
Tegevusala lennuki leiutaja, piloodiõpetaja
Autogramm
Orville Wright Signature.svg
Wilbur Wright
Wilbur Wright.jpg
Foto: 1903
Sünniaeg 16. aprill 1867
Sünnikoht Millville, Indiana
Surmaaeg 30. mai 1912 (45-aastaselt)
Surmakoht Dayton, Ohio
Tegevusala lennuki leiutaja, piloodiõpetaja
Autogramm
Wilbur Wright Signature.svg

Vennad Wrightid, Orville (19. august 187130. jaanuar 1948) ja Wilbur (16. aprill 186730. mai 1912) olid kaks ameeriklast, keda üldiselt tuntakse[1][2][3] lennuki leiutajatena, sest nad sooritasid omaehitatud lennukiga inimkonna esimese juhitava mootorlennu17. detsembril 1903. Kahe aasta jooksul arendasid vennad oma lendava masina esimeseks praktiliseks lennukiks, mille eeskujul ehitati ka mujal maailmas samalaadseid lennumasinaid. See polnud maailmas küll esimene, senini ebaõnestununult katsetatud lennuaparaatidest, aga vennad Wrightid olid esimesed, kes näitasid, et fikseeritud tiibadega lennumasina lendutõusmine tasapinnalt mootori jõul on võimalik.

Vendade suurimaks läbimurdeks oli lennuki juhtimissüsteemi leiutamine, mis võimaldas piloodil oma lennumasinat õhuruumis kõigi kolme telje suhtes rahuldavalt juhtida ja tasakaalus hoida.[4] Selline juhtimismeetod sai hiljem standardiks kõigile fikseeritud jäiga tiivaga lennukitele.[5][6] Nende taasärganud lennundushuvist 1896. aastast alates, keskendusid vennad Wrightid lennuki „lendamisprobleemi“ lahendamisel juhitavuse küsimusele, selle asemel, et kasutada aina võimsamaid mootoreid, nagu varasemad eksperimentaatorid seda tegid.

Wrightide tagasihoidlikus aerodünaamilises torus, mille ventilaatorit käivitas nende endi ehitatud gaasimootor, tehtud katsete tulemusel sai neile selgeks, et parimaid tulemusi annavad võlvjad kumera eesservaga profiilid ning pikad kitsad tiivad. See võimaldades neil ehitada varasemast tõhusamaid tiibu ja propellereid .[7][8] Nende USA patent 821 393 kinnitab lennuki sellise juhtimisssüsteemi leiutamist, kus kallutatakse lennumasina tüürpindu.[9]

Vennad Wrightid said oma vajalikud mehhaanikuoskused töötades aastaid nende endi trükipresside- ja jalgrattapoes ning tegeledes seal mootorite ja teiste masinatega. Nende töö otseselt jalgratastega mõjutas nende uskumust, et nii nagu ebastabiilset sõidukit jalgratast, saab ka lennumasinat juhtida ja tasakaalus hoida õpitud vilumusega.[10]

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

Orville (vasakul) ja Wilbur (paremal) 1876. aastal. Orville (vasakul) ja Wilbur (paremal) 1876. aastal.
Orville (vasakul) ja Wilbur (paremal) 1876. aastal.

Vennad Wrightid sündisid Milton Wrightile (1828–1917) ja Susan Catherine Koernerile (1831–1889).[11] Wilbur Wright sündis 1867 Indianas Millville'is, Orville 1871 Ohios Daytonis. Neil oli viis õde-venda: Reuchlin (1861–1920), Lorin (1862–1939), Katharine (1874–1929) ning kaksikud Otis ja Ida (1870–1870). Kumbki vend ei abiellunud kunagi.

Orville sattus algkoolis pahandustesse ja visati sellepärast koolist välja.[12] 1878. aastal tõi nende isa, kes oli piiskop ja reisis tihti, kahe noorima poja jaoks koju mänguhelikopteri. Seade tugines Prantsuse lennunduspioneeri Alphonse Pénaud' leiutisele. See oli tehtud paberist, bambusest ja korgist koos kummist paelaga, et selle mootorit keerutada. See oli umbes pool meetrit pikk. Wilbur ja Orville mängisid sellega, kuni see katki läks, ja ehitasid siis endile ise uue.[13] Nad said sellest mänguasjast huvi lendamise vastu.[14]

Varajane karjäär ning uurimustöö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Mõlemad vennad käisid keskkoolis kuid kumbki neist ei saanud diplomeid. Pere äkiline kolimine 1884. aastal Richmond, Indianast Daytonisse (kus pere oli 1870. aastatel elanud) takistas Wilburil oma diplomit saamast pärast nelja aastat keskkooli lõpetamist.

1885-86 aasta talvel sai Wilbur kogemata hokikepiga vastu nägu sõpradega jäähokit mängides, põhjustades tal esihamba kaotuse. Ta oli jõuline ning sportlik kuni sinnamaani, kuigi vigastused ei tundunud tõsised olevat tõmbus ta endasse, ning ta ei osalenud ka Yale’is nagu plaanitud. Kui ta oleks registreerinud, siis ta karjäär oleks võib-olla hoopis teise suuna võtnud kui see tavatu rada, mida ta lõpuks koos Orville’iga järgis. Selle asemel oli ta järgmiseks paariks aastaks sunnitud koju jääma oma ema eest hoolitsemas, kes oli tuberkuloosist surmavalt haige ja lugedes ulatuslikult oma isa raamatukogus. Ta abistas osavalt oma isa Brethreni kiriku hagi ajal[15] kuid samuti väljendas ta ka rahutult oma ambitsioonide puudumist.[16]

Orville kukkus keskkooli algusaastatel välja, et oma trükiäri 1889. aastal alustada, ta disainis ja ehitas oma enda trükipressi koos Wilburi abiga. Wilbur raputas oma pikaajalise masenduse maha mis oli põhjustatud tema õnnetusest ning liitus trükipoega, olles toimetaja mil Orville oli nädalase ajalehe West Side Newsi kirjastaja, järgnedes paari kuu järel päevase Evening Itemsiga. Üks nende klientidest trükitöödeks oli Orville’i sõber ja klassikaaslane keskkoolist, Paul Laurence Dunbar, kes sai rahvusvahelise heakskiidu kui murranguline Aafrika-Ameerika poeet ning kirjanik. Wrightid trükkisid Dayton Tattlerit, nädalane ajaleht mida Dunbar lühikest aega ka toimetas.[17]

Vendade Wrightide jalgrattaäri, mis alustas 1895.

Kapitaliseerudes riikliku jalgratta maanial avasid vennad jalgrattaparanduse ning müügipoe 1892. aastal (the Wright Cycle Exchange, ning hiljem Wright Cycle Company) ja alustasid oma enda kaubamärgi tootmist[18] 1896. aastal. 1890. aastate algul või keskpaigas nägid nad ajalehe või ajakirja artikleid ja oletatavasti ka pilte dramaatilisest purilennust Otto Lilienthali poolt Saksamaal. Aasta 1896 tõi kaasa kolm olulist lennundussündmust. Maikuus lennutas, Smithsonian Institutionsi sekretär, Samuel Langley edukalt mehitamata aurul põhinevat mudellennukit. Suvel tõi, Chicago insener ja lennundusametnik, Octave Chanute kokku mitu meest kes testisid erinevaid tüüpe purilennukeid üle liivaluidete Michigani järve kaldal. Augustis suri Lilienthal oma purilennuki languse tõttu.[19] Need sündmused talletusid vendade teadvusesse. 1899. aasta mais kirjutas Wilbur Smithsonian Institutionile kirja, paludes teavet ja väljaandeid lennunduse kohta.[19]

Vennad Wrightid alati esitasid avalikkusele koondatud ülevaate, jagades võrdselt tunnustust nende leiutiste eest. Kuigi elulookirjutajad märkisid, et Wilbur kirjutas 1899-1900 aastatel „minu“ masinatest ja „minu“ plaanidest, ennem kui Orville hakkas sügavamalt kaasa lööma ning ainsus läks üle mitmusele. Autor James Tobin kinnitades: "On võimalik ette kujutada et Orville, terane nagu ta oli, algatas nende koostöö ja lasi sel minna poest Ohios konverentsideni kapitalistide, presidentide ning kuningatega. Ta oli juht algusest lõpuni."[20]

Ideed kontrolli üle[muuda | redigeeri lähteteksti]

Wrightide tuulelohe: külg- ja kõrvaltvaade koos juhtimispulkadega (1899)

Vaatamata Lilienthali saatusest soodustasid vennad ikkagi tema strateegiat: tuleb harjutada purilendu, et õppida ära juhtimise kunst enne mootorsõidu üritamist. Briti lenduri Percy Pilcheri järjekordne surm purilennuki õnnetuses 1899. aastal ainult tugevdas nende arvamust, et usaldusväärne meetod piloodi kontrolli üle oligi võti lennu õnnestumiseks, ning ohutuseks. Nende eksperimentide alguses nad suhtusid kontrolli kui kolmandale lahendamata "lendamisprobleemile". Vennad Wrightid erinesid paljustki rohkem kogenenud harrastajatest, eriti Ader'ist, Maxim'ist ning Langley'st kes küll ehitasid võimsaid mootoreid, kinnitasid need lennukikeredele, varustatud tõestamata juhtimisseadmetega ning arvasid siis, et nad oskavad lennata ilma eelneva lennuoskusteta. Kuigi nad nõustusid Lilienthali praktikaideedega, nägid Wrightid et tema tasakaalu ning kontrolli meetodid olid ebapiisavad.[21] Neile oli määratud leidmaks midagi paremat.

Wilbur järeldas vaatluse alusele, et linnud muutsid oma tiibade otsi selleks et nende kehi paremale ja vasakule pöörata.[22] Vennad otsustasid, et see oleks hea moodus ka lennumasina pööramiseks. Nad lootsid, et see aitab ka lennukil "taastuda", kui tuul lennukit ühele või teisele poole kallutab. Nad nuputasid selle üle kuidas sama efekti ka inimtehtud tiibadega saavutada, ning lõpuks avastasid meetodi, millega saab tiibade otsi vastassuunas pöörata.

Teised lennunduse uurijad suhtusid lendu nagu see ei oleks väga erinev maa peal liikumisest, väljaarvatud sellest et maapind tõstetakse õhku. Idee tahtlikust kaldumisest, või pöörlemisest, ühele küljele oli neile kas ebameeldiv või lihtsalt ei tulnud neile see pähe[23]. Mõned nendest teistest uurijatest, kaasaarvatud Langley ja Chanute, otsisid taga sinnamaani tabamatut „sisemist stabiilsust“ arvates, et piloot ei jõuaks piisavalt kiiresti reageerida tuulemuutustele ega mehhaanilisi juhtimisseadmeid piisavalt tõhusalt kasutada. Teisest küljest vennad Wrightid tahtsid, et piloodil oleks täielik kontroll lennumasina üle.[24] Sellepärast nende varajased disainid ei teinudki mingeid mööndusi sisseehitatud stabiilsuse üle (nagu näiteks ülespoole suunatud tiivad). Nad disainisid ettekavatsetult endi 1903 aasta lenduri allapoole suunatud tiibadega, mis loomult on ebastabiilsed aga vähemtundlikumad teistest (ülespoole suunatud) tiibadest puhanguliste küljelt puhuvate tuulte vastu.

Lennud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vennad Wrightide kodu Daytonis 7. Hawthorni tänaval (umbes 1900)

1899. aasta juulis pani Wilbur proovile oma meetodi ehitades pooleteisemeetrise tuulelohe, mis oli umbes biplaani suurune. Meetod seisnes selles, et kui tiibu moonutada (koolutada) sedamoodi, et üks pooltest saab rohkem tõstejõudu, ning kerkiks, moodustades pöördemanöövri madalamal asuva tiiva poole. Seda mehhanismi juhiti nelja liini abil, mis ulatusid kahe pulgani, mida hoidis selle tuulelohe lennutaja. Kallutades pulki ühele või teisele poole võimaldas tuulelohet pöörata vasakule või paremale.

1900. aastal rändasid vennad Wrightid Põhja-Carolina linna, nimega Kitty Hawk, et alustada oma mehitatud purilennu eksperimente. Wilbur valis selle asukoha pärast seda, kui ta oli saanud vastuse oma kirjale Octave Chanute’lt, kelle soovituste hulgas oli ka Atlandi rannikuala, pidevate tuulte ning pehme liivase maandumispinna tõttu. Kitty Hawk oli ka vendade elupaigale lähemal, kui teised asukohad, mida Chanute oli soovitanud. Vendade väljavalitud linn andis samuti rohkem rahu ja privaatsust reporterite eest. Chanute külastas vendi iga hooaeg 1901. aastast kuni 1903. aastani ning nägi pealt vendade sooritatud purilendude eksperimente.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Smithsonian Institution, "The Wright Brothers & The Invention of the Aerial Age"
  2. Johnson, Mary Ann. =On the Aviation Trail in the Wright Brothers' West Side Neighborhood in Dayton, Ohio Wright State University, 2001.
  3. "Flying through the ages." BBC News, 19. märts 1999. Retrieved: 17. juuli 2009.
  4. Padfield, Gareth D., Professor of Aerospace Engineering, and Lawrence, Ben, researcher. "The Birth of Flight Control: An Engineering Analysis of the Wright Brothers’ 1902 Glider." (PDF format) The Aeronautical Journal, Department of Engineering, The University of Liverpool, UK, December 2003, p. 697. Retrieved: 23. jaanuar 2008.
  5. Howard 1988, p. 89.
  6. Jakab 1997, p. 183.
  7. Jakab 1997, p. 156.
  8. Crouch 2003, p. 228.
  9. Flying Machine patent
  10. Crouch 2003, p. 169.
  11. "Telegram from Orville Wright in Kitty Hawk, North Carolina, to His Father Announcing Four Successful Flights, 1903 December 17" (17. detsember 1903). Vaadatud 22.07.2013.
  12. "Wallechinsky and Wallace" 2005, lk. 12
  13. "The Wright Family." U.S. Centennial of Flight Commission.
  14. Crouch 2003, lk. 56–57.
  15. Jakab 1997, p. 164.
  16. Crouch 2003, p. 130.
  17. What Dreams We Have
  18. "The Van Cleve Bicycle that the Wrights Built and Sold". U.S. Centennial of Flight Commission. Retrieved 2009-05-22.
  19. 19,0 19,1 Crouch 2003. Chapter 10, "The Year of the Flying Machine" and Chapter 11, "Octave Chanute"
  20. Tobin 2004, p. 92.
  21. Tobin 2004, p. 53.
  22. Tobin 2004, p. 70.
  23. Crouch 2003, pp. 167–168.
  24. Crouch 2003, pp. 168–169.