Jaan Jaago

Allikas: Vikipeedia
Fotopostkaart ja negatiiv, ESM F 20-242-A 6095.jpg
Jaan Jaago
Continents.svg
Kuld 1913
Kuld 1914
Kuld 1915
Kuld 1924
Kuld 1925
Kuld 1926
Kuld 1928

Jaan Jaago (6. juuli 1887 Luunja vald (Tartu-Maarja kihelkond), Tartumaa28. august 1949 Berliin) oli eesti maadleja, elukutselisena 7 korda maailma- ja 5 korda Euroopa meister. Ta oli viimane tuntud eestlasest elukutseline maadleja. Klubi amatöörina: TartuAberg”, 19071913 Tartu “Lurich”.

Amatöörina[muuda | redigeeri lähteteksti]

Pärast karjapoisi-karjääri, mida tema puhul sageli rõhutati, hakkas Jaago sepaselliks. Regulaarselt hakkas ta treenima 1905 Tartu "Abergis" ja järgmisel aastal osales esimesel maadlusturniiril Tartus tsirkuses.[1]

1907 katsus ta hakata elukutseliseks ja sõitis Tallinnasse, kuid pääses esialgu ainult tsirkuse piletikontrolliks. Siiski nägi ta mõndagi huvitavat. Ta läks koos teise tartlase Karl Paabutiga mööda Eestimaad rändama ja andis maadlusetendusi, mille eest Tartu “Aberg” kui amatööride klubi heitis ta endi hulgast välja.[1]

Selle peale asutasid noored elukutselised maadlejad Jaago, Paul Ingermann, August Ploom, Johannes Tigane jt. uue spordiklubi “Lurich”, mis tegutses maailmasõja alguseni, kui enamik selle liikmeid sõjaväkke võeti. Jaago ja Tigane sõjaväes ei käinud, sest olid juba varem Tartust lahkunud ja tsirkusega mööda Venemaad reisima hakanud.[2]

Maailmasõja aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

1913 tuli Jaago Peterburis esimest korda elukutseliste maailmameistriks. Koosseis polnud väga tugev, sest Georg Lurich, Aleksander Aberg ja paljud teised maadlustipud võistlesid tollal USA-s, aga Georg Hackenschmidt oli spordist juba loobunud. 1914 Odessas ja 1915 Petrogradis kaitses ta tiitlit.[1]

1920. aastad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Jaan Jaago reklaamplakat

1921 naasis Jaago Eestisse, kuid ei leidnud head tööd. Olümpiaideaalidele tuginedes lõpetas Eesti elukutseliste spordi rahastamise ja Jaago sõitis Soome kaudu Lääne-Euroopasse. Saksamaal ei lubatud sõjasüüdlasena osaleda olümpialiikumises ja seetõttu olid seal elukutseliste sportlaste teenimisvõimalused paremad.[1]

Saksamaale jäi Jaago elama kuni surmani. Talle kuulus kuni 1936. aastani Tallinnas Juhkenali tänaval asunud kivitööstus, mida juhtis tema poeg Rudolf Jaago[3]. Tema urn toodi Tallinna ja maeti Metsakalmistule.[1]

Jaago tuli elukutseliste maailmameistriks 1924 ja 1925 Münchenis, 1926 Pariisis ja 1928 Münchenis. 1930 Madriidis võitis ta tiitli "tšempionide tšempion". Vahel esines ta koos Karl Paabuti, Karl Tombergi ja Karl Veimanniga.[1]

1928 avaldas ta Tartus raamatu “Mälestused. Seitsmekordse ilmameistri senine elukäik”.[1]

Mälestusvõistlused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Luunja keskkoolis peetakse alates 1978. aastast Jaan Jaago mälestusvõistlusi kreeka-rooma maadluses noortele.[1]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Heino Kermik, "Jaan Jaago. Heitlused matil ja eluteel" (dokumentaaljutustus). Olympia, Eesti Raamat, Tallinn 1990
  • Heino Kermik, "Jaan Jaago Euroopat seljatamas: seitsmekordse profimaailmameistri hiilgeaastad kahe sõja vahel". Jäärak, Tallinn 2002

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 Lembit Koik. "100 aastat Eesti raskejõustikku (1888–1988)". Tallinn, Eesti Entsüklopeediakirjastus 1996, lk. 92–94
  2. "100 aastat Eesti raskejõustikku", lk. 21
  3. Ärimaailmast. Rahvaleht, 9. märts 1936, nr. 29, lk. 3.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]