Hall mänd

Allikas: Vikipeedia
Hall mänd
Pinus banksiana trees Maine.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Paljasseemnetaimed Pinophyta
Klass: Okaspuud Pinopsida
Selts: Okaspuulaadsed Pinales
Sugukond: Männilised Pinaceae
Perekond: Mänd Pinus
Liik: Hall mänd
Ladinakeelne nimetus
Pinus banksiana
Lambert (1803)
Pinus banksiana range map.png
Sünonüümid
  • Pinus divaricata (Aiton) Dum.-Cours. (1811)
  • Pinus hudsonica Poir. (1804)
  • Pinus rupestris F. Michx. (1810)
  • Pinus sylvestris var. divaricata Aiton (1789)[2]

Hall mänd (Pinus banksiana) on männiliste sugukonda männi perekonda kuuluv okaspuu. Ta on lähedane sugulane keerdmänniga (Pinus contorta), kellega hübridiseerub looduslikult levilate kattumispiirkonnas[3]. Ladinakeelne nimi on antud inglise loodusteadlase Joseph Banksi (1743–1820) auks.[4]

Botaanilised tunnused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Okkad ja käbi
Isasõisikud

Halli männi eluiga on võrdlemisi lühike, küündides tavaliselt 150–200, harva kuni 250 aastani. Elujõu kadumine algab juba 75-aastastel puudel.[3]

Puu kasvab tavaliselt kuni 20, harva kuni 27 m kõrguseks. Võra on ebakorrapärase, kohati ka põõsja kujuga. Tüvi on tihti kõverdunud, läbimõõt on tavaliselt kuni 60 cm. Tüve koor on noorel puul punakashall, hiljem moodustub tumehall ja võrdlemisi õhuke korp, mis eraldub ebakorrapäraste plaatidena, tuues nähtavale punaka koore.[5]

Juurestik on seemikutel kiire kasvuga ja varakult välja arenenud peajuurega. Seemiku esimesel eluaastal ulatuvad juured 13–25 cm sügavusele, teise kasvuperioodi lõpus 28–33 cm sügavusele ja lateraalselt 46–61 cm kaugusele.[6] Täiskasvanud puu juurestik võib kuivemas liivmullas ulatuda 2,0 m sügavusele.[7]

Pungad on munaja kujuga, punakaspruunid, 0,5–1 cm pikkused, vaigused. Noored võrsed on saledad, oranžikaspunased kuni punakaspruunid, vananedes muutuvad hallikaspruuniks.[8] Okkad on kahekaupa kimbus, 3–4 (6) cm pikkused, keerdunud, helehallikasrohelised, püsivad võrsetel 2–4 aastat[5].

Isasõisikud on 10–15 mm pikad, kollased, lühikestes pähikutes, emasõisikud on tumepurpurpunased, ühe kuni kolme-, enamasti kahekaupa koos, asuvad isasõisikutega samal võrsel. Käbid on väga lühikese rootsuga, 3–5 (7) cm pikkused, hallikashelepruunid, kõverdunud, siledad, läiketa või nõrga läikega.[5] Seemnete kest on pruun kuni pruunikasmust, 4–5 mm, tiivake 10–12 mm pikkune[8]. 1000 seemne mass on vahemikus 1,81–6,39 g[6].

Levikuala ja ökoloogia[muuda | redigeeri lähteteksti]

Halli männi mets Nova Scotias
Tüve koor

Halli männi levila asub suurel territooriumil Põhja-Ameerika põhjaosas, ulatudes põhjas ja läänes Mackenzie jõeni Loodealades, idas Cape Bretoni saareni (Nova Scotia) ja lõunas Michigani järveni.[6]

Kliima[muuda | redigeeri lähteteksti]

Levila idaosas, Atlandi ookeani rannikupiirkonnas on valdavalt mereline kliima, ülejäänud osal valitseb mitmekesine kontinentaalne kliima, mida iseloomustavad lühikesed, soojad kuni jahedad suved, väga külmad talved ning vähene sademete hulk. Jaanuari keskmine temperatuur on vahemikus –4...–29 °C, minimaalsed külmakraadid langevad talvel kuni –21...–46 °C. Juuli keskmine temperatuur on vahemikus 13...22 °C, maksimaalsed soojakraadid tõusevad suvel kuni 29...38 °C. Negatiivseid õhutemperatuure võib esineda levila põhjaosas aasta kõikidel kuudel. Põhjapoolseimas osas esineb ka igikeltsa. Aasta keskmine õhutemperatuur on vahemikus –5...4 °C. Külmavaba periood aastas on 50...173 ööpäeva. Keskmine sademete hulk aastas on 250...1400 mm, kasvuperioodil esineb sademeid keskmiselt 150...640 mm. Suvine kuivaperiood on iseloomulik levila lääne- ja edelaosas.[6]

Kasvupinnas[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hall mänd kasvab tavaliselt liivmuldadel, kuid võib esineda ka liivsavimuldadel, õhukestel graniidist ja moondekivimitest moodustunud muldadel, turvasmuldadel ja lubjakivist moodustunud muldadel. Ta võib kasvada väga kuivadel liivastel ja kivistel muldadel, kus teised puuliigid vaevu elus püsivad. Parimat kasvu näitab ta hästi vett läbilaskvatel saviliivmuldadel, kus südasuvine pinnasevee tase jääb maapinnast 1,2–1,8 m sügavusele. Levilas ei esine väga aluselise reaktsiooniga kasvupinnast, kuid mükoriisa olemasolul suudab hall mänd kasvada muldadel, mille pH küündib kuni 8,2.[6]

Michigani säälik pesitseb halli männi noorendikes

Halli männi metsad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hall mänd moodustab levilas tihti ühevanuseid puhaspuistuid, mis viitab metsapõlengute esinemisele piirkonnas. Suurem osa tema metsadest asub Kanada suurtel avarustel, vähem USA kirdeosas. Segametsades kasvavad halli männiga koos peamiselt järgmised puuliigid (sorteeritud kuivematest kasvukohtadest niiskemate poole): Quercus ellipsoidalis, suureviljaline tamm (Quercus macrocarpa), vaigumänd (Pinus resinosa), suurehambaline haab (Populus grandidentata), ameerika haab (Populus tremuloides), paberikask (Betula papyrifera), punane tamm (Ouerqus rubra), valge mänd (Pinus strobus), punane vaher (Acer rubrum), palsamnulg (Abies balsamea), kanada kuusk (Picea glauca), must kuusk (Picea mariana), ameerika lehis (Larix laricina) ja palsampappel (Populus balsamifera). Nendest puuliikidest võivad metsas koos halli männiga domineerida ameerika haab, paberikask ja vaigumänd.[6]

Ülejäänud liigid esinevad puude teises rindes. Kaaspuuliikidest on vähem esindatud USA põhjaosas ja sellega piirnevas Kanada lõunaosas kasvavad puuliigid: valge tamm (Quercus alba), pensilvaania kirsipuu (Prunus pensylvanica), paplilehine kask (Betula populifolia), punane kuusk (Picea rubens) ja pigimänd (Pinus rigida).[6]

Hall männi tähtsus loomadele ja lindudele[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hall mänd pakub sobivaid elukohti ja toitu paljudele looma- ja linnuliikidele. Tema seemnetest toituvad eelkõige närilised ja linnud, kellest on kõige rohkem esindatud ameerika punaorav (Tamiasciurus hudsonicus), vöötoravad, hiireliik Peromyscus leucopus ja leethiired. Ohulähedane michigani säälik (Dendroica kirtlandii) pesitseb ainult halli männi noorendikes. Valgesaba-pampahirved (Odocoileus virginianus), karibuud ja ameerika jänesed (Lepus americanus) toituvad halli männi võrsetest. Karibuud toituvad ka maapinnal ja halli männi tüvedel kasvavatest samblikest.[3]

Paljunemine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Emasõisik

Hall mänd on ühekojaline okaspuu ning paljuneb seemnete abil. Puud hakkavad valgusküllases kasvukohas viljuma juba 5–10 aasta vanuselt. Käbid valmivad 13 kuud peale tolmlemist. Hallil männil on enamasti vaiguga suletud käbid, kuigi üksikutel puudel võivad esineda ka tavalised või mõlemat tüüpi käbid. Teatud hulk käbisid valmib igal aastal ja nii koguneb puule järjest rohkem suletud käbisid. Täiskasvanud halli männi puistus võib sellistes käbides olla kuni kaks miljonit seemet ühe hektari kohta. Suure hulga kogunenud seemnete tõttu võivad vaid mõned puud taastoota suurel hulgal seemikuid. Näiteks palsamnulu metsa mahapõlemisel kasvab 5 halli männi seemnetest järgmisel aastal selles piirkonnas 400 seemikut. Vaiguga suletud käbid vajavad avanemiseks kõrget õhutemperatuuri. Avanemine toimub tavaliselt metsapõlengu ajal, kuid kuiva ja kuuma (õhutemperatuur ületab 27 °C) ilma ajal võivad samuti käbid avaneda. Kuna käbide avanemine toimub aasta kõige kuumemal perioodil, siis võivad paljud tõusmed põua tõttu hukkuda.[3]

Halli männi tiivakesega seemned on Põhja-Ameerika mändide seas kõige väiksemad ning levivad peamiselt gravitatsiooni ja tuule abil. Tavaliselt maanduvad seemned puust 34–40 m või kaugusel, mis on kaks korda suurem puu kõrgusest. Seemned idanevad peale varisemist kiiresti, kui kümne päeva jooksul on keskmine õhutemperatuur suurem kui 18 °C. Suletud käbides väheneb aastatega järk-järgult seemnete idanevus. Ühe kuni kuueaastastes käbides on seemnete idanevus 78–89%, 20-aastastes käbides kuni 50%. Seemned idanevad kõige paremini paljastel mineraalmuldadel või õhukese huumuskihiga (kuni 5 mm) muldadel. Idanemisele ja ellujäämisele tuleb kasuks poolvarjus olev kasvukoht, kuid mõne aasta pärast on see pigem kahjulik, sest seemikud vajavad kasvuks palju valgust. Esimese 20. eluaasta jooksul on hall mänd oma levilas kõige kiiremini kasvav okaspuu. Kõige paremini kasvab ta poolvarjus kuni täisvalguses.[3] Esimese nelja eluaasta jooksul kasvab ta metsas 30–90 cm kõrguseks[6].

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Puidu olulisemad füüsikalis-mehaanilised omadused [9] [10]
Omadus Väärtus Ühik
Tihedus, õhukuiv puit* 470 kg/m3
Erikaal, õhukuiv puit* 0,42 -
Elastsusmoodul, värske puit / õhukuiv puit* 8100 / 10200 MPa
Paindetugevus, värske puit / õhukuiv puit* 43,0 / 78,0 MPa
Survetugevus, (õhukuiv puit*) pikikiudu / ristikiudu 40,5 / 5,7 MPa
Nihketugevus, õhukuiv puit* 8,2 MPa
Ruumala kahanemine kuivamisel, ahjukuiv puit** 10,3  %
* – niiskusesisaldus 12%; ** – niiskusesisaldus 0%.

Hall mänd on oluline majandatav puuliik Kanadas ja USA-s. Keskmise tugevusega ja raskemat puitu kasutatakse peamiselt tselluloosi tootmisel, saematerjali toorainena, postide, mastide, kaevandustugede ja raudteeliiprite valmistamisel. Suure järvistu piirkonnas kasutatakse halli mändi laialdaselt metsade kultiveerimiseks. Samuti on ta kasutust leidnud kuivade, happelise pinnasega ja liivaste tööstusmaastike haljastamisel. Mõningal määral kasvatatakse teda ka jõulupuu kasvandustes.[3]

Kasvatamine Eestis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hall mänd introdutseeriti Eestisse 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Metsakasvatajad lootsid toitainetevaestel liivastel muldadel saada temaga häid tulemusi, kuid tema tootlikkus jäi alla meil kasvavale harilikule männile. Hall mänd on noores eas meil kasvavatest mändidest kõige kiirema kasvuga ja täiesti külmakindel, taludes talvel temperatuure kuni –40...–46 °C[11]. Metsakultuuris ja iluaedades ei ole hall mänd siiski väga perspektiivikas liik, sest talle on iseloomulikud madal tootlikkus, kõverdunud tüved, halb okste laasuvus ja lühike eluiga.[12] Eestis kasvavad vanemad puud endise Sagadi metskonna kontori juures, Antsla metskonnas, Alatskivi ümbruse metsas (ligi 100 puud), Tallinnas Saku raba läheduses (ligi 70 puud), Järvseljal koos keerdmänniga jm. Tihedas puistus sageli inetu hall mänd on valgusküllasemas kasvukohas kenam ja omapärase kujuga.[4]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Conifer Specialist Group (1998). "Pinus banksiana." IUCNi punase nimistu ohustatud liigid. IUCN 2010.
  2. Conifer database: "Pinus banksiana".. Catalogue of Life: 2010 Annual Checklist. Kasutatud 08.08.2010. (inglise)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Pinus banksiana". www.fs.fed.us. Kasutatud 08.08.2010. (inglise)
  4. 4,0 4,1 Eino Laas. "Okaspuud", Tartu: Atlex, 2004.
  5. 5,0 5,1 5,2 Endel Laas. "Dendroloogia", Tallinn: Valgus, 1987.
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 6,4 6,5 6,6 6,7 "Jack Pine". www.na.fs.fed.us. Kasutatud 08.08.2010. (inglise)
  7. J. Canadell, R. B. Jackson, J. B. Ehleringer, H. A. Mooney, O. E. Sala and E.-D. Schulze. "Maximum rooting depth of vegetation types at the global scale", Springer Berlin / Heidelberg, 1996. ISSN 0029-8549 (Print) 1432-1939 (Online).
  8. 8,0 8,1 "Pinus banksiana". www.conifers.org. Kasutatud 08.08.2010. (inglise)
  9. Samuel V. Glass, Samuel L. Zelinka. "Wood Handbook, Chapter 04: Moisture Relations and Physical Properties of Wood". www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 08.08.2010. (inglise)
  10. David E. Kretschmann. "Wood Handbook, Chapter 05: Mechanical Properties of Wood". www.fpl.fs.fed.us, 2010. Forest Products Laboratory. (PDF) Kasutatud 08.08.2010. (inglise)
  11. Francine J. Bigras ja Stephen J. Colombo. "Conifer Cold Hardiness", Holland: Kluwer Academic Pulishers, 2001. ISBN 0-7923-6636-0.
  12. Heldur Sander. "Eesti võõrokaspuud Aleksei Paiveli käsitluses 1950. ja 1960. aastatel". mivana.emu.ee, 2006. Eesti Maaülikool. (PDF) Kasutatud 08.08.2010. (inglise)

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]