Grüneriit

Grüneriit

Grüneriit on amfiboolide rühma (ahelsilikaatide ning linoamfiboolide hulka) kuuluv lintstruktuuriga mineraal.

Keemiline koostis

Selle keemiline valem on Fe₇Si₈O₂₂(OH)₂.

Struktuur, värvus ja läige

Grüneriit kristalliseerub monokliinses süngoonias. Kristallid on prismalised. Nad on enamasti nõeljad kuni kiudjad (peenekiulised, asbestjad, erim amosiit), radiaalkiirtega.

Nad on tuhkhallid või pruunikasrohelised kuni pruunid.

Kristallid võivad olla läbipaistvad, nende tahkudel on klaasiläige. Läbipaistmatu, kiudja haabituse korral (amosiit) on tahkudel pärliläige.

Kriips on valge.

Kõvadus ja tihedus

Mineraali kõvadus Mohsi astmikul on 5 kuni 6 ja tihedus on 3,4–3,6.

Teke ja paragenees

Grüneriit moodustub kontaktmoonde käigus keskmise ja kõrge astme rauaformatsioonides ja mõnes sinikildas.

Grüneriit esineb parageneesis muu hulgas koos fajaliidi, granaatide, hematiidi, hedenbergiidi, magnetiidi, kvartsi ja ribekiidiga.

Leiukohad

Grüneriiti on 2010. aasta seisuga leitud umbes 150 kohast Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Austrias, Boliivias, Brasiilias, Hiinas, Hispaanias, Indias, Jaapanis, Kamerunis, Kanadas, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Madagaskaril, Norras, Portugalis, Prantsusmaal, Rootsis, Slovakkias, Soomes, Suurbritannias, Tšehhis, Ukrainas, Ungaris ja Venemaal.

Ajalugu

Grüneriidi avastas 1853 Prantsusmaal Sarvengude'i jäärakus Collobrièresi lähedal Gustav Adolf Kenngott, kes pani mineraalile nime seda esimesena analüüsinud Šveitsi-Prantsuse keemik Louis Emmanuel Gruner' auks.

Kaevandamine

Amosiiti kaevandatakse peamiselt Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus sellega tegeleb ettevõte Asbestos Mines of South Africa, mille lühendi järgi amosiit on nime saanud.

Kasutamine

Amosiiti tarvitati Euroopas varem asbestina, kuid nüüd see on keelatud. Mõnel pool mujal on ta veel ehitusmaterjalina kasutusel.

Mõju inimese organismile

Pikemaajaline kokkupuude grüneriidiga võib sissehingamise tõttu tekitada vähktõbe.