Grüneriit
Grüneriit on amfiboolide rühma (ahelsilikaatide ning linoamfiboolide hulka) kuuluv lintstruktuuriga mineraal.
Sisukord |
Keemiline koostis [muuda]
Selle keemiline valem on Fe7Si8O22(OH)2.
Struktuur, värvus ja läige [muuda]
Grüneriit kristalliseerub monokliinses süngoonias[1]. Kristallid on prismalised. Nad on enamasti nõeljad kuni kiudjad (peenekiulised, asbestjad, erim amosiit), radiaalkiirtega.
Nad on tuhkhallid või pruunikasrohelised kuni pruunid.
Kristallid võivad olla läbipaistvad, nende tahkudel on klaasiläige. Läbipaistmatu, kiudja haabituse korral (amosiit) on tahkudel pärliläige.
Kriips on valge.
Kõvadus ja tihedus [muuda]
Mineraali kõvadus Mohsi astmikul on 5 kuni 6 ja tihedus on 3,4–3,6[2].
Teke ja paragenees [muuda]
Grüneriit moodustub kontaktmoonde käigus keskmise ja kõrge astme rauaformatsioonides ja mõnes sinikildas.
Grüneriit esineb parageneesis muu hulgas koos fajaliidi, granaatide, hematiidi, hedenbergiidi, magnetiidi, kvartsi ja ribekiidiga.
Leiukohad [muuda]
Grüneriiti on 2010. aasta seisuga leitud umbes 150 kohast Ameerika Ühendriikides, Austraalias, Austrias, Boliivias, Brasiilias, Hiinas, Hispaanias, Indias, Jaapanis, Kamerunis, Kanadas, Lõuna-Aafrika Vabariigis, Madagaskaril, Norras, Portugalis, Prantsusmaal, Rootsis, Slovakkias, Soomes, Suurbritannias, Tšehhis, Ukrainas, Ungaris ja Venemaal.
Ajalugu [muuda]
Grüneriidi avastas 1853 Prantsusmaal Sarvengude'i jäärakus Collobrièresi lähedal Gustav Adolf Kenngott, kes pani mineraalile nime seda esimesena analüüsinud Šveitsi-Prantsuse keemik Louis Emmanuel Gruner' auks.
Kaevandamine [muuda]
Amosiiti kaevandatakse peamiselt Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus sellega tegeleb ettevõte Asbestos Mines of South Africa, mille lühendi järgi amosiit on nime saanud.
Kasutamine [muuda]
Amosiiti tarvitati Euroopas varem asbestina, kuid nüüd see on keelatud. Mõnel pool mujal on ta veel ehitusmaterjalina kasutusel.
Mõju inimese organismile [muuda]
Pikemaajaline kokkupuude grüneriidiga võib sissehingamise tõttu tekitada vähktõbe.
