Ülemsalanõukogu

Allikas: Vikipeedia

Ülemsalanõukogu (ka Kõrgeim Salanõukogu, vene keeles Верхо́вный та́йный сове́т) oli aastatel 17261730 kõrgeim nõuandev riigivõimuorgan Venemaa keisririigis.

Ülemsalanõukogu moodustati keisrinna Katariina I korraldusel. Kuigi ametlikult oli see valitseja juures tegutsev nõuandev organ, otsustas see iseäranis Katariina järeltulija Peeter II valitsusajal tegelikult kõiki olulisemaid küsimusi Venemaal ja püüdis 1730. aastal Anna Ivanovna troonile tulles valitseja võimu radikaalselt piirata. See katse, õigemini selle läbikukkumine, viis ka ülemsalanõukogu laialisaatmiseni.

Nõukogu asutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Katariina I võimuletulek pärast keiser Peeter I surma tekitas vajaduse sellise asutuse järele, mis selgitaks keisrinnale asjade seisu riigis ja tema lähikonnas ning aitaks tal korraldada reaalset riigivalitsemist, mille osas Katariina I tunnetas oma piiratud võimeid. Selliseks asutuseks saigi ülemsalanõukogu.

Ülemsalanõukogu loodi keisrinna ukaasiga 19. veebruaril (vkj 8. veebruaril) 1726[1]. Selle liikmeteks määrati:[2]

Märtsi alguses lisati keisrinna soovil selle liikmeskonda ka tema väimees, Holstein-Gottorfi hertsog Karl Friedrich.[3]

Nii koosnes nõukogu esialgu peaaegu täies koosseisus Peeter I soosikutest, keda nimetati ka tema "kotkapoegadeks".

Keisrinna nimel tegeles nõukogu kokkukutsumisega tema kabinetisekretär Aleksei Makarov. Ajaloolase Jevgeni Anissimovi hinnangul jäi nõukogu kuni Katariina I valitsusaja lõpuni allutatuks keisrinna kabinetile ehk sekretariaadile ega suutnud olulisel määral piirata keisrinna ainuvõimu.[4]

Muutused liikmeskonnas[muuda | muuda lähteteksti]

Kevadel 1727, veel Katariina I valitsemisajal eemaldati Menšikovi intriigide tulemusel nõukogust Pjotr Tolstoi, keda süüdistati olematus vandenõus, mille eesmärk olevat olnud takistada keisrinnal omale troonipärija nimetamist. Esialgu mõisteti Tolstoi surma, kuid karistus asendati eluaegse pagendusega. Ukaasi Tolstoi karistamise kohta allkirjastas keisrinna oma surmapäeval, 17. mail (vkj 6. mail) 1727.[5]

Sama aasta septembris saatis uus keiser Peeter II ebasoosingusse sattunud Menšikovi enda asumisele.[6] 1728. aastal suri admiral Fjodor Apraksin ja hertsog Karl Friedrich ei külastanud selleks ajaks juba ammu nõukogu istungeid. Nii oli 1728. aasta lõpuks alles vaid kolm algset liiget – Dmitri Golitsõn, Gavriil Golovkin ja Heinrich Ostermann.

Vürstide Dolgorukovite mõjuvõimu ajal muutus nõukogu koosseis oluliselt: 1727. aastal nimetati selle liikmeks vürst Vassili Vladimirovitš Dolgorukov, 1728. aastal vürstid Vassili Lukitš Dolgorukov ja Aleksei Grigorjevitš Dolgorukov. Samuti nimetati 1728. aastal nõukogusse kindralfeldmarssal Mihhail Golitsõn, kuid reaalselt ei saanud ta vägede juhtimise tõttu Ukrainas nõukogu töös osaleda enne jaanuari 1730.[7] Võim ülemsalanõukogus läks kahe vana aadliperekonna, Dolgorukovite ja Golitsõnide kätte.

Nõukogu volitused Peeter II ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Vastavalt Katariina I testamendile sai nõukogu Peeter II alaealisuse ajaks eestkosteõiguse, mis tähendas, et sellele laienesid kõik valitseja õigused ja kohustused, välja arvatud õigus muuta troonipäriluskorda. Seda testamendi punkti siiski rikuti: kui pärast Peeter II surma 1730. aastal valis nõukogu troonile Anna Ivanovna, siis mindi mööda Katariina tütardest ja nende järeltulijatest, kellel oli testamendi kohaselt Peeter II surma korral esmaõigus troonile[8].

Juba Aleksandr Menšikovi ajal hakkas nõukogu enda kätte koondama täidesaatvat võimu: ministrid ja senaatorid pidid vanduma ametisse astumisel truudust kas valitsejale või ülemsalanõukogu reglemendile. Keelati nende korralduste täitmine, mida polnud allkirjastanud nii valitseja kui ka ülemsalanõukogu.

Nõukogule allutati Senat ja kõik kolleegiumid. Senatit hakati nimetama senise Valitseva Senati asemel Kõrgeks Senatiks ja esialgu piirati selle volitusi niivõrd, et lisaks ülemsalanõukogu ukaasidele kohustati seda alluma ka varem senatiga võrdsetes õigustes olnud Pühima Valitseva Sinodi korraldustele. Hiljem tekkis idee kaotada ka sinodi ametlikust nimest omadussõna "valitsev", kuid reaalselt selleni ei jõutud.

Anna Ivanovna võimuletulek[muuda | muuda lähteteksti]

Anna Ivanovna portree (1732).

Kui Peeter II 1730. aastal suri, oli ülemsalanõukogus kaheksa liiget. Neist pooled olid Dolgorukovid: Vassili Vladimirovitš Dolgorukov, Vassili Lukitš Dolgorukov, Aleksei Dolgorukov ja Ivan Dolgorukov. Neid toetasid omakorda vennad Golitsõnid: Mihhail ja Dmitri.

Dolgorukovite plaanide vastu Venemaa tuleviku kujundamisel oli osa Venemaa aadelkonnast, aga ka kaks ülemsalanõukogu liiget – Gavriil Golovkin ja Heinrich Ostermann.

Jättes kõrvale tsaar Ivan V vanema abielus tütre Jekaterina, valis ülemsalanõukogu 30. jaanuari (vkj 19. jaanuari) 1730 hommikul kella 8 paiku troonile Ivan V noorema lesestunud tütre Anna, kes elas juba 19. eluaastast Kuramaal ja kellel ei olnud Venemaal kindlaid soosikuid ega toetajaid, olles seega kõigile vastuvõetav kandidaat. Anna tundus nõukogu liikmetele piisavalt kuulekas ja suunatav; arvati, et ta on heasüdamlik ega kaldu despotismi. Oluliseks peeti ka seda, et ta oli veel abiellumiseas ja võimeline järglasi ilmale tooma.[9]

Samal ööl koostati Dmitri Golitsõni eestvedamisel ka dokument, niinimetatud "Tingimused", mille eesmärk oli oluliselt piirata uue keisrinna võimu ja anda enamik valitseja volitusi ametlikult üle ülemsalanõukogule.[10]

"Tingimused" (1730).

5. veebruaril (vkj 25. jaanuaril) 1730 kirjutas Anna Miitavis "Tingimustele" alla. Dokument ei lubanud tal enam iseseisvalt kuulutada sõda ega sõlmida rahulepinguid, kehtestada uusi andameid ega makse, kasutada riigikassa vahendeid, anda polkovnikust kõrgemaid auastmeid, annetada pärusmõisu, langetada ilma kohtuotsuseta aadlikele surmaotsuseid ja konfiskeerida nende vara, astuda abiellu ega määrata omale troonipärijat.[11]

26. veebruaril (vkj 15. veebruaril) 1730 sõitis Anna Ivanovna pidulikult Moskvasse sisse. Uspenski katedraalis võttis ta vastu kõrgaadli ja sõjaväe truudusvande. Uuest truudusvandest olid välja jäetud mõned isevalitsusele viitavad väljendid, kuid ei olnud lisatud midagi uue valitsemiskorra kohta. Seal ei mainitud ülemsalanõukogu ega keisrinna allkirjastatud "Tingimusi". Peamine muutus seisnes selles, et lisaks keisrinnale vannuti truudust ka isamaale.

Kulisside taga jätkus kahe tiiva võimuvõitlus uue valitsemiskorra üle. Ülemsalanõukogu liikmete enamik püüdis Annat veenda nende uusi volitusi ametlikult kinnitama. Isevalitsuse pooldajad nagu Ostermann, Feofan Prokopovitš, Pavel Jagužinski, Antioh Kantemir ja neid toetavad laialdased aadliringkonnad soovisid allkirjastatud "Tingimuste" revideerimist. Rahulolematuse peamine põhjus oli võimu koondumine väga väikese seltskonna kätte ülemsalanõukogus.

Anna Ivanovna rebib "Tingimused" puruks.

7. märtsil (vkj 25. veebruaril) 1730 ilmus paleesse suur hulk aadlikke (eri hinnangutel 150–800 inimest), kelle seas olid ka mitmed kaardiväeohvitserid, et anda Anna Ivanovnale üle 87 allkirjaga palvekiri. Palvekirjas paluti keisrinnal koos aadelkonnaga uuesti üle vaadata valitsemiskord ja muuta seda nii, et see oleks meelepärane kogu rahvale. Anna kahtles, kuid tema vanem õde Jekaterina mõjutas Annat palvekirja kinnitama. Aadli esindajad pidasid veidi aega nõu ja kell 16 andsid üle uue palvekirja, kus paluti keisrinnal taastada täielik isevalitsus ja hävitada "Tingimused".[12]

Kui Anna palus ärritatud ülemsalanõukogu liikmetelt heakskiitu uutele tingimustele, siis need vaid noogutasid vaikides. Kaasaegne on kirjutanud sellest nii: "See oli nende õnn, et nad siis kohalt ei liikunud; kui nad oleksid näidanud vähimatki rahulolematust aadli sooviga, oleks kaardivägi nad aknast välja visanud."[13]

Tuginedes kaardiväele ning väike- ja keskaadli toetusele, rebis Anna Ivanovna puruks nii "Tingimused" kui ka oma kirja, kus ta kinnitas nendega nõustumist.[14]

12. märtsil (vkj 1. märtsil) 1730 andis rahvas teist korda truudusvande Anna Ivanovnale, kuid nüüd juba kui täielikule isevalitsejale.

15. märtsil (vkj 4. märtsil) 1730 likvideeriti ülemsalanõukogu keisrinna manifestiga.[15]

Nõukogu liikmete saatus[muuda | muuda lähteteksti]

Ülemsalanõukogusse kuulunud meeste saatus kujunes erinevaks: Mihhail Golitsõn saadeti teenistusest erru ja suri peaaegu kohe pärast seda, tema vend ja kolm neljast Dolgorukovist said Anna Ivanovna valitsusajal karistada. Repressioonid elas üle ainult Vassili Vladimirovitš Dolgorukov, kes pöördus Jelizaveta Petrovna ajal asumiselt tagasi ja nimetati sõjakolleegiumi presidendiks. Gavriil Golovkin ja Heinrich Ostermann jäid Anna Ivanovna ajal kõrgetesse riigiametitesse. Aastatel 17401741 oli Ostermann lühikest aega isegi riigi tegelik valitseja, kuid pärast paleepööret ja Jelizaveta Petrovna võimuletulekut saadeti ta asumisele Berjozovisse, kus ta ka suri.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Объ учрежденіи Верховнаго Тайнаго Совѣта Полное собрание законов Российской империи. Собрание первое. Т. 7, 568–569.
  2. Анисимов, Е. В. Россия без Петра: 1725–1740. Санкт-Петербург, Лениздат, 1994, 87–88.
  3. Анисимов, Е. В. Россия без Петра: 1725–1740. Санкт-Петербург, Лениздат, 1994, 88.
  4. Анисимов, Е. В. Россия без Петра: 1725–1740. Санкт-Петербург, Лениздат, 1994, 91–93.
  5. Анисимов, Е. В. Россия без Петра: 1725–1740. Санкт-Петербург, Лениздат, 1994, 134–136.
  6. Анисимов, Е. В. Россия без Петра: 1725–1740. Санкт-Петербург, Лениздат, 1994, 148–149.
  7. Анисимов, Е. В. Россия без Петра: 1725–1740. Санкт-Петербург, Лениздат, 1994, 169.
  8. Анисимов, Е. В. Россия без Петра: 1725–1740. Санкт-Петербург, Лениздат, 1994, 176–177.
  9. Анисимов, Е. В. Россия без Петра: 1725–1740. Санкт-Петербург, Лениздат, 1994, 174–175.
  10. Анисимов, Е. В. Россия без Петра: 1725–1740. Санкт-Петербург, Лениздат, 1994, 177–178.
  11. Анисимов, Е. В. Россия без Петра: 1725–1740. Санкт-Петербург, Лениздат, 1994, 180–181.
  12. Анисимов, Е. В. Россия без Петра: 1725–1740. Санкт-Петербург, Лениздат, 1994, 195–198.
  13. «La cour de la Russie il у a cent ans», 37. Депеша Маньяна (vaadatud 19.03.2015)
  14. Анисимов, Е. В. Россия без Петра: 1725–1740. Санкт-Петербург, Лениздат, 1994, 198.
  15. Объ уничтоженіи Верховнаго Тайнаго Совѣта и Высокаго Сената, и о возстановленіи по прежнему Правительствующаго Сената. Полное собрание законов Российской империи. Собрание первое. Т. 8, 253–254.